Rahvusidee proteesidel

Vaapo Vaher

Vene rahvas on tõepoolest nagu karu, aga minu meelest mitte seepärast, et ta on ohtlik ja uriseb, vaid seetõttu, et ta vahepeal magab. Jääb talvetuttu. Kui võim pitsitab ja sootsium on umbses sundseisus, siis rahvas elab varjusurmaelu, paneb kärakat ja mängib lolli. Ent kui saabub ärkamishetk ? mässud, revolutsioonid või isamaasõjad, siis on ühiskond tagajalgel ja ähvardab ligiolijad lõhki kiskuda, ükskõik, kas raevust või enesekaitsest. Ja pole lootustki, et mõni kiskjalik ärkamispuhang õnnelikult maanduks. Ehkki kõik südamest happy end?i ootavad.

Filmikriitik Tatjana Lanina on osutanud, kuis kunagi kogu rahvas filmi ?T?apajev? vaadates lootis, et Vassili Ivanovit? lõpuks siiski miskil imejõul võidukalt teisele kaldale ujub. Või et ?Ergava kõrbepäikese? Vere?t?agin kuuleb Suhhovi meeleheitlikku hoiatuskarjet: ?Ära käivita!? ja mineeritud pargas ei lenda koos vene hiiglasega õhku. Aga ometi ? T?apai kadus voogudesse ja veesõiduk kärgatas vastu taevast. Nii nagu ikka Vene ajaloos.

Tõepoolest, ?Ergav kõrbepäike? kannaks justkui kogu ?vene ideed?, mida sajandeid pikisilmi otsitud. Iseäranis fataalse sümboolikaga läbib see raevuka tollimehe Vere?t?agini liini. Tema aristokraatlik minevik, millest koltunud pildid seintel, siis aga suletus kodu-kindlusse ? ränk joomine ja piinav igatsus. Ja muidugi pimedat saatust ülistav laul, mis pärast filmi valmimist igal venelasel kolus undab: ?Ваше благородие, госпожа удача??

Laulu peetakse avalikkuse seas läbinisti Bulat Okud?ava loomeks, tegelikult oli Bulat vaid sõnade autor, viisi tegi Isaak ?varts, teenekas filmimuusik, komponeerinud helindid rohkem kui sajale filmile. Filmi re?issöör Vladimir Mõtol on öelnud: ?Vere?t?agini ohjeldamatu karakter dikteeris kogu filmi stilistika, selle bõliinaliku ?anri, läheduse rahvaloomele.?

Vere?t?aginit mängis ?Kõrbepäikeses? geniaalselt Pavel Luspekajev. Jumaliku vene sarmiga hiigelinimene. Halastamatu kirg, see oli selle mehe stiihia. Orgaanika, intuitsioon, ?loomalik tõepärasus? (Kirill Lavrov). Teda on võrreldud kunagi Peeter Esimest kehastanud Nikolai Simonoviga. Vere?t?agini kujutamisse lisas jubedat dramatismi tõik, et Luspekajev oli filmimise ajaks juba invaliid, tal olid amputeeritud mõlemad jalalabad ja ta liikus proteesidel. Kui komberdav mees proovivõtetele ilmus, suhtuti temasse tõrjuvalt ? ränk puudeinimene, aga filmis nägi ta roll ette trikke, kaklusi, kurnavat tööd kõrbeliivas. Ent Luspekajev ei alistunud, hommikuti võtteplatsile saabudes saatis teda abikaasa (muide, re?issöör Mutõli endine naine), alumiiniumist tool kaasas. Igal vabal hetkel istus raskekaaluline Lupekajev toolile, rebis proteesid jalgelt ja leotas vigaseid könte, piinapisarad silmis. Suurte pingutuste eel süstiti ta soontesse valuvaigistavat narkotsi. Nõnda kandis näitleja ka surematut ?tõelise inimese? ideed, Aleksei Maresjevi mütoloogiat.

Töö käigus juhtus aga veel mõndagi, mis filmimisele lisas suisa kuritegelikku aurat. Trupilt varastati öösel ära kõik vajalikud rekvisiidid (filmimine toimus Dagestanis) ? mõõgad-kin?allid, püstolid, halatid. Uute hankimine kulutanuks  suure osa reglementeeritud filmimisajast. Seepärast hakati kärmelt otsima kohaliku kuritegevuse põrandaalust juhti. Küsitleti rahvast, need osutasid bandiidile nimega Ali. Ristiisaga õnnestus saada kontakt. Mees kinnitas, et tema poisid on süüst priid, aga ta organiseerib varastatud kraami järgmiseks hommikuks võtteplatsile. Kuid ainult ühel tingimusel ? et ta saab filmis kaasa teha. Selgus, et kurimees oli suur kinofänn. Löödi käed, Ali mängis talle hingelähedast rolli: ühe bandiidi episoodilist osa.

Pavel Luspekajev oli enne kaasa teinud juba vähemalt kolmekümnes filmis, ja mitte halvasti, aga rahvale oli ta jäänud märkamatuks. Pärast ?Ergavat kõrbepäikest? sai temast paugupealt iidol. Koos Juri Kozakoviga vaevaliselt inimmurrus liikudes adus Pa?a, et teda vahitakse. Ta müksas Kozakovi, endal päikseline naeratus näol: ?Tunnevad ära!? Karu kasvu näitleja oli hingelt nagu laps. Sõjaaegu oli ta poisikesena olnud partisanisalgas kartmatu luuraja. Hiljem teatrinäitleja, Tovstonogovi üks lemmikuid. Koos olid nad mõelnud Othellost ja Godunovist. Ent pärast ?Kõrbepäikest? tuli lõpp, Pavel Luspekajev suri 1970. aasta aprillis. Tõeks said ta lauldud sõnad: ?Не везёт мне смерти, повезёт в любви??. Rahva armastus ?vene idee? kunstilise kandja vastu ei tuhmu, olgu võimul kes tahes.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming