Raudpuust naine

Linnar Priimägi

Kes suudaks kehadele lõpu teha,ka valguse maailmast hävitaks.Goethe „Faust”, Mephistopheles Dokumentaalfilm „Ballettmeister”, Eesti 2014, 63 min. Režissöör Ruti Murusalu, stsenarist Marje Len Murusalu, operaator Erik Norkroos. Linastub kinos Artis. Kui tiiger poega hambus ühest kohast teise kannab, teab ta täpselt, kust kinni kaksata, et kutsikas üles tõsta ühekorraga, ühes tükis, kõige täiega. Isikuloolise filmi puhul kerkib sama küsimus: kas autor on portreteeritavast üles leidnud isiksusliku dominandi, tema loomuse unikaalse lukuaugu? Või on lihtsalt episoode ritta lükkinud? „Ballettmeistri” puhul peaks seda uurima kelleltki, kes Mai Murdmaad muidu ei tunne. Mina kaasan filmisse piisavalt kaadritagust tutvust ja teadmust, et öelda vaid: režissöör Ruti Murusalu ei rikkunud, ei lõhkunud mu kuvandit Mai Murdmaast. Pigem toetas. Tänan!

Olen sisimas kaua otsinud, mille või kellega võrrelda Mai Murdmaad, nagu ma teda tean. Ta loob jumal-looja positsioonis, suveräänselt oma koreograafitahet teostades. Ja seejuures on ta inimesena nii lihtne, elule avatud, vahetult teema-aldis, kui juttu alustada. Samasuguse mulje jätab meie Franciscus – ise on paavst, katoliku maailma valitseja, aga nii inimlik, nii isetu, nii avali. Ent kui Franciscus on tehtud soojast puust, siis Mai Murdmaa on raudpuust tütarlaps, naine ja moor (ma tean, et ta selle antsaka sõna peale ei pahanda).
Tema autorsus on hästi tuvastatav –
Mai Murdmaa räägib maailmas ainulaadset balletikeelt. See on muusikalis-psühholoogiline koreograafia, milles ta mõtleb. Ta teab, et kogu ilma peal ainult tema saab oma tantsukeelt luua ning arendada-leiutada. Tantsijad võivad meisterlikult selgeks õppida Mai Murdmaa lavastuse plastilise teksti, aga nad kõnelevad seda nagu võõrkeelt igaüks oma karakteerse aktsendiga. Üks tähtsamaid lauseid filmis ongi: „Tantsija peab liigutust kopeerima, muidugi. Ta ei tohi kopeerida tantsu maneeri.” Mai Murdmaa koreograafia avab ukse, kust sisse tuleb tantsida omal jalal.
Raudpuust. Mai Murdmaa koreograafia on sensuaalne. Muusikat kuulates ta kõrvad tinisevad ja tantsivad, sisemus keerleb ja paindub, hüpped võnguvad sõrmis, varvas võpatab. Birgit Cullberg on öelnud: „Niisamuti nagu musikaalne inimene kuuleb kontserdil muusikat män­­gimas omaenese peas ja nii nagu tema enda hääl helilainetes kaa­sa võngub, peab meie sisemine liikumismeel osalema liiku­mis­tes, mida tajub silm.” Mai Murdmaa laseb helidel eneses tantsida, vaadates oma tulevast koreograafiat sisemise silmaga. Viisi kuulates ei hooli ta viisakusest, kui kujutlus dikteerib mingid poosid või liigutused, mida – Mai Murdmaa enese sõnutsi – võib mõnikord pidada suisa pornograafiliseks. See on muusika tahte triumf. Nõnda saab ta ütelda, et esimesse proovi peab minema valmis ideega. Kohapeal ei ole sudida ja sutsutada enam midagi. Loomingu mõte ning ülesanne on muusika nähtavaks teha. Kui viimati Torupilli Selveris kohtusime, kurtsime vastastikku, et Estonia lavastus on „Fausti” ära rikkunud, muusikaliselt andetu lavastaja ning katastroofiline kujundus on Gounod’ muusika puruks lõhkunud. „Lurjused!” pahvatasin ma pahameeles. „Lurjused!” nõustus Mai Murdmaa.
Tema sensuaalsel koreograafial on tuntav maskuliinne dominant. Selles mõttes paigutub Mai Murdmaa nõukogude või laiemalt vene balleti konteksti, kus kerkis keskmesse meestetants. Kangelannasidki valib ta mehiste karakterite killast: Medeia, Phaidra, Joanna Tentata, Antigone. Just nagu Michelangelo, kes maalis oma naised meesmodellide järgi.
Ma mõistan väga hästi, miks ta ei tahtnud, et etenduse ajal lava kohale „Carmina burana” laulutekstide tõlge projitseeritakse. Tants peab rääkima sajaprotsendiliselt ise enda eest. Samamoodi tahtsin kümmekond aastat tagasi Endlas ära keelata tiitrid oma „Rigoletto” kohalt – muusika mõte oli isegi nähtav.
Mai Murdmaa täht kerkis Nõukogude Eestis. See oli aeg, kus meie vabariik oli kultuuriliselt edumeelsemaid maailmas (praegu oleme oma jäljenduskultuuriga Euroopa Liidu tagahoov). Peaballettmeistri-aastad Estonias jäävadki tema kirkaks tähelennuks ning eesti balleti kuldajastuks. Tähenduslikult koosnes tema lahkumisetendus noorte koreograafide lavalistest eksperimentidest – sümboolne saua üleulatus järgmisele generatsioonile. Ainult et nüüd pole enam suurtel lavadel seda distsiplineerivat visiooni, millega töötas Mai Murdmaa ja mis lubas igat tema teost vaadata kui gravüüri. Raudpuugravüüri.
Alles eile vahetasin ülikooli-kolleegidega mõtteid, mis võiks olla kunsti tunnus. Mai Murdmaa portreefilm sosistab vastuse: kunst on see, mida ma saan nautida üksi. See, mis paneb mind unustama ümbruse segajad, mis mu kahib. Suure kunstiteose palge ees ümbritseb vaatajat unustuse vöönd. Seda neelavat unustust, eneseunustust toota on kunsti psühholoogiline ülesanne. Ei ole mõtet loota, et too pühaduse vöö (ladina keeles tähendab sanctus „kaitsega ümbritsetud, piiriga või mingi takistusega tõkestatud”) tekib iseenesest. Ei, see tuleb luua. Säärast loomingulist laengut ei kanna endas igaüks.
Mai Murdmaast ja balletist olen nüüd rääkinud rohkem kui Ruti Murusalu filmist. Vaid üks tehniline tähelepanek. „Ballettmeister” on küllalt pikk, vaatajal võib minna raskeks seda lummavat materjali liigendada. Kompositsiooni selguse huvides võinuks monteerida peatükiti. Mulle edastas see portreefilm võib-olla tähtsaima sõnumi: me võime olla õnnelikud, et tohime elada Mai Murdmaaga ühel ajal. Seda tahaks veel kauaks!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming