Retk ebamugavustsooni

Ruben Östlund: „Inimeste käitumine sõltub olukorrast ja asjaoludest. Üksikisikut ei saagi sellise käsitluse puhul õieti milleski süüdistada. “

TRISTAN PRIIMÄGI

Kui ma pärast intervjuud Ruben Östlundile Cannes’is käe pihku surusin sõnadega „Ma loodan, et te võidate“, mõtlesin ma seda täiesti tõsiselt. Östlund on oma võrdlemisi lühikese filmikarjääri vältel (senini viis mängu- ja mõned lühifilmid) end näidanud täiesti omanäolise filmitegijana, kes ühendab absurdse situatsioonikoomika ja musta huumori tugeva sotsioloogilise kommentaariga.

Tema näoilme järgi otsustades ta ise küll sel hetkel mu sõnu ei uskunud: on teda ju pigem tabanud seni ebaõnn ja tal on tulnud tihti nõrgematele vastastele kaotada. Meenutagem kas või legendaarset You Tube’i videot tema reaktsioonist ametlikule teatele, kui ta eelmine film „Vääramatu jõud“1 ei pääsenud võõrkeelse filmi Oscari lühinimekirja. Mõne päeva pärast aga võeti meie mõlema lootust kuulda ja hispaania režissööri Pedro Almodóvari eesistumisel valis Cannes’i festivali žürii tema viimase filmi „Ruut“2 Kuldse Palmioksa laureaadiks. Sellest nimekirjast ei leia me üllatuslikult ei Ingmar Bergmani ega Roy Anderssoni, ainsa rootslasena on varem saanud Palmioksa Alf Sjöberg, tema aga lausa kahel korral.3

„Ruut“ põhineb Östlundi ja Kalle Bomani samanimelisel kunstiprojektil, linnaruumis maale märgitud ruudul. Selle sisse võib pakku minna abivajaja, keda iga mööduja on kohustatud aitama.

Elisabeth Moss: „Ruben Östlundi huumor on halastamatu ja äärmiselt intelligentne. Tahaks piinlikkusest näo kinni katta – miks ma selle üle praegu naeran?“

Pressifoto

Millal tuli pähe „Ruudu“ mõte?

Tegime sõbraga kõigepealt ühe kunstiinstallatsiooni. Meil tuli mõte luua sümboolne ruum, mis tuletaks inimestele meelde nende rolli ühiskonnas, avalikus ruumis. Tahtsime ka tõsta üles usalduse ja vastutuse küsimuse nii ühiskonna kui ka indiviidi tasandil. Meid kutsuti sellega muuseumisse näitusele. Samal ajal tekitasime Rootsis esimese „Ruudu“ ka päriselt Värnamo linna. Teine tehti Norrasse Grimstadi ja praegu ehitatakse kolmandat samuti Norrasse Vestfossenisse.

Teie filmides kordub teemana karjamentaliteet ja suutmatus teist inimest aidata. Miks te selle juurde naasete?

Üks põhjus, miks mulle meeldib seda teemat ikka ja jälle käsitleda, on see, et väga paljudes filmides kujundatakse tegelaskuju käitumine vastavuses tema loomusega. Minu arvates sõltub inimeste käitumine aga pigem olukorrast ja asjaoludest: teises situatsioonis võime käituda täiesti teistmoodi. Kui vaadata tegelaste käitumist sellest rakursist, siis on mu film pigem sotsio­loogiline käsitlus. Üksikisikut ei saagi sellise käsitluse puhul õieti milleski süüdistada. Pigem tuleks vaadata, milline on inimese ühiskondlik positsioon, kus ta hierarhias asub. Kui vaadata peategelase käitumist mu filmis „Vääramatu jõud“ (kui suusakuurordis algab lumelaviin, põgeneb pereisa impulsiivselt välisterrassilt, selle asemel et aidata oma perekonda – toim), siis on oluline ka see, kus isa lauas istus. Kui ta oleks istunud teisel pool, näoga laviini poole, poleks ta võib-olla ka jooksu pistnud.

Mulle meeldivad sotsioloogilised eksperimendid. Kui ma olin umbes 12aastane, siis proovis mu õpetajast ema õpilaste peal Solomon Aschi teooriat. Õpilastele näidatakse kaht joont, millest üks on lühem ja teine pikem. Grupist eraldatakse üks laps, kellel palutakse öelda, kumb on pikem. Vastus on ilmne, aga gruppi on instrueeritud, et antaks täpselt vastupidine vastus. Katse näitab, et grupiga samastutakse. Pärast mõningast vastuseisu võetakse omaks grupi seisukoht ja nenditakse, et jah, tõesti, tegelikult on pikem hoopis see teine joon. Ilmselgelt vale vastuse andmine on lihtsam, sest gruppi mitte kuuluda on ebamugav.

Mulle tundub, et ameeriklaste või pigem anglosakside viis lugu rääkida on üsna sirgjooneline: keskendutakse peategelasele, kes tegutseb. Vastust keerulistele küsimustele otsitakse tegelase lapsepõlvest ja nii edasi. Ma ei tea, kas selline lähenemine on parem või mitte.

Kuidas käsikirja kirjutasite? Kas enne tuli eksperiment ja siis stsenaarium?

Kõigepealt küsisin endalt: millised on need teemad, mida „Ruut“ võiks tõstatada? Siis hakkasin koguma ideid ja olukordi, mis tundusid olevat teemaga seotud. Näiteks kerjused on midagi sellist, millega tuleb iga päev mingil määral suhestuda. Seega tahtsin ka oma filmi lisada kerjuste motiivi. Kui keegi rääkis mulle mingist naljakast kerjustega seotud juhtumist, siis panin selle pihta, kui lugu hea oli. Näiteks kerjus, kes tellis kana-ciabatta, on võetud ühe mu sõbra elust. Kui sularaha ei ole, pakud abi toidu ostmisel ja siis selgub, et kerjusel on väga suured nõudmised. Ma tahan kana-ciabatta’t! Tekib vastureaktsioon ja tunne, et igaüks peaks teadma oma kohta ühiskonna hierarhias. Vallandub sisekonflikt. See huvitas mind.

Panin stseenid kokku ja ühel hetkel tekkis ka struktuur.

Ruut“ tundub paljuski olevat irooniline kaasaegse kunsti suhtes. Kuidas te sellesse ikkagi suhtute?

Kaasaegset kunsti on muidugi igasugust, on head ja halba. Ka Terry Notary4 ahvina filmis ülesastumine on minu meelest kaasaegse kunsti näide. See võib olla fantastiline. Filmi jaoks materjali kogudes käisin paljudes kunstimuuseumides ja mulle tundub, et igal pool oli seina peal mingi sõnumiga neoonvalgustatud silt. Igal pool on tuba, kus on lihtsalt paar eset põrandale asetatud. Keegi on tabavalt kokku võtnud: kaasaegne kunst on peeglid ja kruusahunnikud. Neid tuttavlikke ruume külastades pidin tõdema, et ega see kõik mind eriti ei provotseeri ega tõstata ka erilisi küsimusi. Kui Marcel Duchamp pani välja tualetipoti, siis ajas see inimesed endast välja. See oli midagi uut. Nüüd on suur osa sellisest kunstist rituaalne, iseenese konventsionaalne kordamine.

Minu meelest on tähtis olla enda suhtes kriitiline ja küsida, kas me teeme oma valitud tegevusvaldkonnas midagi huvitavat, kas me esitame olulisi küsimusi. Christian esitab filmis inter­vjuud andes mingi bullshit-kunstiteooria, mille on päris elus kirja pannud üks kaunite kunstide professor. Mida see kõik tähendab? Nii et see pole paroodia ega liialdus, pigem olen kunstimaailma näidanud veidi tagasihoidlikumaltki.

Ruudu“ peategelane Christian seisab pidevalt keeruliste moraalsete ja eetiliste dilemmade ees. Kuipalju te iseend Christiani reaktsioonides ja otsusekindlusetuses ära tunnete?

Tuleb öelda, et üsna palju. Oleme ilmselt mõlemad veidi kõrgendatud tähelepanu all, kuna meid peetakse mõneti edukaks. Ka mul on kaks tütart, kes on üle nädala minu ja siis jälle ema juures. Nad on ergutuskoori liikmed ja võitsid natukese aja eest lausa pronksmedali juunioride maailmameistrivõistlustel. Paljud motiivid filmis on autobiograafilised.

Kas isikliku elu elementide lisamine filmi on turvaline?

Mul pole sellega probleemi. Ma ei tunneks end mugavalt mõne Christiani tütarde stseeni filmimisel, kui mu enda tütred seda ei toetaks. Mõnede stseenide puhul tundsingi, et pean neilt kinnitust küsima.

Vastutus üritatakse veeretada Christiani peale, kui sündmused kontrolli alt väljuvad. Kas ta on peale ühiskonnas debati tekitamise süüdi ka milleski muus?

Püüdsin analüüsida, milline on tänapäevane meediamaastik. „Ruudu“ näitust turustav reklaamimeeskond on tõesti raske ülesande ees: jah, Ruut on tõesti varjupaik ja tõstatab vastutuse ja usalduse küsimuse … See on ju kõigile selge, milles probleem! Kuidas siis seda promoda? Nad valivad vastupidise tee ja teevad midagi superküünilist, aga meedia läheb libedalt sellesse lõksu. Rootsis on olnud päris palju arutelu kunstimuuseumide teemal, näiteks haakristide eksponeerimise küsimuses.5 Niipea kui puudutatakse kuidagi islami kultuuri teemat, järgneb alati debatt. Rootsit peetakse poliitiliselt korrektseks riigiks ja ma arvan, et see on mitmeski mõttes hea. Võrdsuse poole püüeldes tulebki seda olla, kuid poliitiline korrektsus võib põhjustada ka rumalalt konfliktseid olukordi.

Kuidas siis leida tasakaal?

Tundub, et tuleb lihtsalt leppida rumala arutelu olemasoluga, aga selles ei pea tingimata osalema. Minu filmis „Mäng“6 röövivad viis musta poissi paljaks kolm valget poissi. See ajas päris paljud inimesed vihaseks. Filmi ja mind süüdistati rassismis. Pidin leidma mingi väljapääsu, et mind ei tiritaks sellesse rumalasse debatti. Mõtlesin välja kaitse­mehhanismi: kui mult küsiti, kas ma olen rassist, siis vastasin, et jah, olen küll, aga ma ei taha olla. Meil kõigil on eelarvamusi, mida tuleks analüüsida. Nende vältimine ja inimeste jaotamine rassistideks ja mitterassistideks on üsna rumal viis seda küsimust käsitleda.

Filmis on mängitud üksjagu eetilise ja ebaeetilise vastuolule. Kas see vastuolu on keskne ka tänapäeva ühiskonnas?

Kui vaadata näiteks meedia tegevust vastutuse võtmise seiskohast, on tulemus väga huvitav. Kümme aastat tagasi kehtisid pressis mingid eetikareeglid, millele alluti. Nüüdseks on need täiesti kõrvale jäänud. Võtame näiteks selle, kuidas meedia kajastab terrorirünnakuid: täiesti šokeeriv, et meedia ei küsi eneselt, kas ta pole mitte ka ise osa probleemist. Kas meedia ei taastooda neid sündmusi, kui pöörab neile nii palju tähelepanu? Kuidas terrorijuhtumeid üldse kajastama peaks, et mitte olude paranemisele vastu töötada? Igaühe vastutusest kerjuste näitel rääkides tundub mulle imelik, et ei küsita, miks peaks selle probleemi lahendamine üldse olema üksikindiviidi asi? Miks me ei tõsta makse 0,01% ega jaga seda vastutust?

Ma tõesti loodan, et mul on õnnestunud teha film, mis tõstatab teravad päevaküsimused.

Teie viimastest filmidest on „Mäng“ väga karm, „Vääramatu jõud“ märgatavalt naljakam ja „Ruut“ juba ikka päris naljakas.

Jah, järgmine on juba ohtlikult naljakas! (Naerab.)

Kuidas suhtute huumorisse filmis?

Filmikoolis, kui tahtsin ühel päeval saada tähtsaks režissööriks, tuli võib-olla etendada tähtsust. Tähtsal teemal filmi tehes võibki huumor välja jääda, sest film kohandatakse teatud žanrile. Arthouse-filmikunst võib samuti olla äärmiselt konventsionaalne. Filmi kunstivormina käsitledes imiteeritakse võib-olla kunsti samamoodi, nagu tehakse kunstimuuseumis.

Mulle on naljakas ka „Vabatahtmatud“7 ja „Mänguski“ on naljakaid elemente, aga „Ruutu“ tegema hakates tundsin, et oeh, nüüd hakkame rääkima ühiskonnast ja selle probleemidest. Seda on parem teha aga vaimukalt, naljakalt ja olukordi paigast väänaval moel.

1 „Force majeure“, Ruben Östlund, 2014.

2 „The Square“, Ruben Östlund, 2017.

3 „Iris ja leitnant“/„Iris och löjtnantshjärta“ (1946) ja „Preili Julie“/„Frökan Julie“ (1951).

4 Näitleja, kes on mänginud ahvi nii „Ahvide planeedi“ triloogias Rocketina kui ka filmis „Kong. Pealuu saar“ („Kong: Skull Island“, Jordan Vogt-Roberts, 2017).

5 2009. aastal palus Rootsi välisministeerium linnas toimuva Euroopa Liidu välisministrite kohtumise ajaks ajutiselt eemaldada Stockholmi kaasaegse kunsti muuseumi väljapanekust kaks haakristi motiiviga kunstiteost.

6 „Play“, Ruben Östlund, 2011.

7 „De ofrivilliga“, Ruben Östlund, 2008.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming