Revolutsionäärid ja naiivikud, relvakandjad ja ilueedid

Kaarel Kressa

“Kaswatajate” peategelased: tõeline luuser Jan (Daniel Brühl) ja armukolmnurgaks vajalik Jule (Julia Jentch).kaader filmist

Kui 11. septembri lennukites oleks islamiterroristide asemel istunud väga põhi­mõttelised kunstnikud, peaks vaba maailm praegu ehk hoopis kunstivastast sõda.

Sõpruse kinos näidatakse praegu kahte filmi, mis käsitlevad noorte inimeste suhtumist vanasse ühiskonda. Nii Hans Weingartneri “Kaswatajad” kui Thomas Vinterbergi “Kallis Wendy” näitavad domineerivatest sotsiaalsetest normidest hälbivaid isikuid, kes kehtestavad omaenda käitumiskoodeksi, mille järel satuvad otsesesse konflikti vanadesse normidesse klammerduva enamusega. Kumbki film pakub sellest kokkupõrkest esteetilises, ideelises ja ideoloogilises mõttes täiesti erinevat nägemust, kuigi nende ühiseks jooneks võiks pidada teatavat ebaharilikku idealismi.

“Kaswatajate” ideoloogiline alus on väga selgelt määratletud. See on eesti arvustajates tekitanud võõristust: Merit Kask nendib kriitiliselt, et “nautimine on noorte vasakpoolsete idealistlike mässajate jaoks alati eluliselt oluline osa nende mässust”, andes üheaegselt hinnangu nii elunautimisele kui vasakpoolsusele. Andris Feldmanis aga süüdistab filmi kangelasi loosunglikkuses ja tahab teada, mida need imelikud noored ikkagi ise usuvad (ei ole ju võimalik, et keegi tegelikult Indoneesia lapstööliste pärast muret tunneb).

 

Kodanlaste igavus ja hirm

Häda nende kodanlastega! Kui pidada neile loenguid varade ebaõiglasest jaotusest, mille tagajärjel valdav osa töötavaid inimesi nälgib, hakkab neil igav. Kui aga käratada “Peksa kurnajaid!” (rääkimata kõikvõimalikest küttekehadele viitavatest hüüdlausetest), süttib neis hirm. Tee siis veel revolutsiooni. Postimehe ja Eesti Päevalehe lugejana lootsin filmi vaatama minnes naiivselt, et näen ekraanil lahti rullumas jõhkrakoelist narkopropagandat, kuid pidin pettuma. Siiski ei saa eitada, et üks kanepitõmbamise stseen filmis siiski oli.

“Kaswatajad” sekkuvad klassivõitlusse omapärasel moel. Oma “ohvritele” põhjustavad nad pigem moraalset kui ainelist kahju, murdes liiga kenadesse majadesse sisse ja kujundades need sotsiaalse kunsti reeglite kohaselt ümber. Vastuseis ebaõiglasele rikastumisele – olgu või rõhujate arvel – teeb filmi kangelasest Janist (Daniel Brühl) tõelise luuseri, kellel pole kapitalismi tingimustes vähimatki edulootust. “Kaswatajate” tehnikaekspert Peter (Stipe Erceg) on pragmaatilisem, seega eetiliselt vähem tundlik. Kui Jani võiks võrrelda Proudhoniga, siis Peter on selle seltskonna Netšajev, kes kätkeb endas potentsiaali käivitamaks traagilist süžeepööret. Võimalikud kaalutletud või kiremõrvad jäävad siiski sooritamata. Näib, et trio naisliige Jule (Julia Jentch) on stsenaariumisse paigutatud peamiselt armukolmnurga tekitamiseks, kuid ka temas peitub suurepärane klassiteadvus ja revolutsionäärialge.

Mõistagi on “kaswatajad” naiivsed. Teooria, et inimesed hakkavad televisiooni puudumisel rohkem mõtlema, võib tõele vastata, ent pole põhjust arvata, et nende mõtted ühiskonnale tervikuna mingit lisaväärtust toodaks. Õnneks pole nad nii sinisilmsed, et usuksid pantvangistatud rahajõmmi (Burghart Klaußner) ümberkasvamisse. Ärimees Hardenberg oli muide minu jaoks filmi põnevamaid karaktereid. Tema näoilme oma autoust kinni lüües ütleb enam kui pinnapealsed dialoogid, mille eesmärk on peamiselt pantvangistajate pehmeksrääkimine. Milleks pole muidugi vajadust, sest noored vasakpoolsed ongi reeglina pehme südamega, nagu ka Hardenberg ise ühes vestluses märgib.   

Ehkki “kaswatajate” meetodid on ebatraditsioonilised, ei saa öelda, et nende tegevus ei oleks eesmärgistatud, olgu eesmärk kui ebareaalne tahes. Stsenaristide (Weingartner koos Katharina Heldiga) armust lõpeb film õnnelikult, noored sõidavad vastu uutele väljakutsetele ja jääb püsima lootus, et äkki nad kunagi saavutavadki midagi.

 

Ideoloogiavaba daam pumppüssiga

“Kalli Wendy” noorte keigaritega on teine lugu. Normist hälbimine, mis nende puhul seisneb väärikast kaevandusetööst kõrvalehoidmises, raamatute lugemises ja tobedate riiete kandmises, ei sega kedagi ega põhjusta neile probleeme. Relvakandmine, ka relvakultus näib Ühendriikide väikelinnas aga igati normaalne – korralik daam ilma pumppüssita naljalt jalutama ei lähe. Nagu näha, ei jäta ega jäta antud filmi stsenaariumi kirjutanud Lars von Trier jänkide kallal norimist. Kui püss on seinal – ja just sinna peakangelane Dick (Jamie Bell) oma “armsama” riputab –, siis võib ka filmi lõpplahendust aimata.

“Kalli Wendy” tegelased on ideoloogiast pea täielikult vabad: nende poolt kuulutatav patsifism on samavõrd rahuarmastava iseloomuga kui nende kodumaa välispoliitika. Samas on nende tegevus märksa tõsisemate tagajärgedega kui “kaswatajate” käitumine. Film toob meelde kurikuulsad koolitulistamised, mida Ühendriikides ikka vahel ette tuleb. Mõned arvavad, et süüdi on Marylin Manson, ülejäänud jälle, et põhjuseks on relvade levik. Esmapilgul näib, et õigus peab olema esimestel, sest kes ikkagi tulistab, inimene või relv?

Von Trier kaldub teise leeri. Tema tõlgenduses on püstol see, kes nõuab, et temast inimese pihta tulistataks. Filmi relvadest tegelastel on selgelt väljajoonistunud karakterid, neil kõigil on nimed (muide, ka näiteks meie sõjaväelased annavad oma laskeriistadele naisenime), nad on hoolivad, edevad või truudusetud. See sunnib tõmbama paralleele põhja mütoloogiaga. Hedini ja Högni loos esineb samuti mõõk, kes kord tupest tõmmatuna keeldub sinna naasmast, enne kui teda sihtotstarbeliselt on kasutatud. Edda poeemidest pärinev Tyrfing oli veel kiuslikuma loomuga, nimelt tappis ta kõik enda omanikud.

Niisiis võib lihtsustatult arvata, et “Kallis Wendy” püüab meile, õigemini ameeriklastele öelda, et püss ei ole mänguasi. Tapvaid tegureid leidub selles filmis aga veel. Traagilist või vähemalt letaalset sündmuste jada aitab käivitada hirm. Inimesed on kuulnud, et neid ähvardab ohtlik ja kõikjal viibiv vaenlane, antud juhul on kurjuse kehastuseks noortejõugud. Kõige ohtlikum on just nähtamatu vaenlane. Tõsiasi, et gänge pole linnakeses näha olnud, veenab vanainimesi veel enam nende kurjades kavatsustes.

 

Ilumeel ja edevus

Ehk veelgi ohtlikum faktor on aga ilumeel, mis põhjustab inimeses edevust. “Kallis Wendy” on väga kaunis vestern. Noored keigarid surevad stiilselt riietatuna, armsam käevangus ja naeratus huulil. Dick ja Wendy saavad taas kokku ning kes julgeks väita, et filmi lõpp, mis armastajad uuesti ühendab, võiks olla midagi muud kui õnnelik.

André Breton leidis, et lihtsaim sürrealistlik tegu võiks olla suvalise isiku pihta tulistamine. Et keigarite klubi ei motiveeri miski muu peale tegevuse enda, jõuavad nad sellele kriteeriumi täitmisele vähemalt väga lähedale, minu arvates täidavadki selle.

Eespool vihjasin, et ka “kaswatajate” tegevust võiks tõlgendada kui radikaalset kunstiakti, paraku rikub idee ära nende ideologiseeritus. Sama häda on terrorismiga. Kui 11. septembri lennukites oleks islamiterroristide asemel istunud väga põhimõttelised kunstnikud, peaks vaba maailm praegu ehk hoopis kunstivastast sõda. Seda analoogiat jätkates vohaks kunst oma kõigis, ka süütutes vormides märksa jõulisemalt kui praegu. Igasugused oletused kunsti lõpetatuse suhtes ja arvamused, et midagi uut pole võimalik luua, oleksid pikaks ajaks kadunud, nagu hävis teooria “ajaloo lõpust”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming