Riigikiriku kujunemislugu

Kaarel Tarand

N Liidu laul oleks lauldud olnud ka ilma meie lauluta.  

KAADER FILMIST

 

Dokumentaalfilm “Laulev revolutsioon”. Režissöörid ja produtsendid James ja Maureen Tusty, kaasprodutsendid Piret Tibbo-Hudgins, Artur Talvik, Bestor Cram. Tootja Mountain View Productions, kaastootjad Allfilm ja Northen Light Production, 92 min. Esilinastus 1. XII 2006 Vene Draamateatris.

 

Manhattanil või Maakri kvartalis pilvelõhkuja aknast välja vaadates näeb kaht väga erinevat maailma. Küllap need pildid ajapikku sarnasemaks muutuvad, eriti juhul, kui pilk kaugemale, horisondi taha, linnast maale, teistesse riikidesse ja teiste rahvaste ellu suunata. Ühtlaselt sarnaseks sellega, mida nägi Kiviräha kunagine kangelane professor Kott oma ekspeditsioonil linnast maale.

Igatahes on nad, ameeriklased, vändanud Eesti kohalike jõudude toel dokumentaalfilmi “Laulev revolutsioon”, mis nüüd ka üle Eesti alles jäänud kinodes, kultuurimajades ja teatrites maha mängitakse (gurmaanid said sellest osa juba eelmise aasta 1. detsembril seda PÖFFi avafilmina vaadates ja rekordilised 10 minutit nähtule aplodeerides). Tubli tükk, milles eestlaste ajalugu jookseb läbi XX sajandi peaaegu veatu punktiirina. Arvata võib, et kuna see lõik ajaloost on praeguse poliitilise võitluse tallermaaks saanud, siis leidub ka neid, kes vähemasti südames iial ei nõustu sellega, et nende ajalooline osa filmis sedavõrd tilluke on saanud. Näiteks okupatsioonikorra seestpoolt õõnestamist ei nimetata filmis sõnagagi ja üldse ei pääse kommunistid tegijatena kaadrisse. “Progressi piduritest” vilksavad statistidena korraks ekraanil ainult Vaino Väljas ja Arnold Rüütel.

Eestlase silm läheb filmi vaadates küllap üsna ruttu niiskeks ja süda hakkab ärevalt põksuma, sest arvudele (mitu meid kokkuvõttes ikkagi tapeti), mis meil ammu pähe on kulunud, rõhutakse õige vähe, ääremärkusena. Seda efektsemad ja eriti ameeriklase jaoks on arhiivikaadrid kuklalaskudest, küüdirongidest ja tankikolonnidest. Ühesõnaga kõigist neist meile üdini tuttavatest raskete aegade sümbolitest, mille kohta tavatseme ju ikka veel arvata, et ega läänes meid ei usuta. Ja oskuslik emotsioonidele vajutamine on läbi terve filmi tegijate tugevaim külg. Vaatamise ajal kargab korduvalt pähe mõte, et mis kõik oleks võinud juhtuda neil kordadel, kui lambukesed karjas vabatahtlikult tapalavale trügisid. Laulma.

Sest filmi põhiliin on ikkagi laulmine ja laulupidu, enese vabakslaulmine ja rahvusromantika. Eesti asi, ühesõnaga. Kogu viies kolonn ja interrinne, poliit- ja majandusmigrantide teema pääsevad pildile vaid oma fiaskoga lõppenud 1990. aasta mai Toompea vallutamise episoodis. See on hea lähenemine. Mulle on alati tundunud, et läbi hirmu suurte silmade vaadates kiputakse siinmail nn vene küsimust ja ohtu nii 15 aastat tagasi kui veel praegugi üle tähtsustama. Vähemuse painutamine eesti tahte alla või tema euroopaliku elukorraga harjutamine ei ole olnud ega ole ühelgi hetkel meie rahvuslike vägitööde esikümnes. Jutuks hea küll, aga mitte enamat.

Kuid tootjat ja turgu arvestades tasub mõtelda, mida üks ameeriklane, kes Euroopa ajaloost vähe või ehk üldse midagi ei tea, meie laulmise loost aru saab või dokumendist välja nokib. Esmalt sõltub mulje eelhäälestusest, sellest, millises telekanalis, millises rubriigis ja mille ees või taga filmi näidatakse. Teisisõnu, tarbija harjumustest. Mulle tundub kohaseim, kui filmi näidataks jänkidele mõne populaarteadusliku kanali programmis kultuurantropoloogilise filmina. Sest võõrale pilgule jutustab see film ühest imedemaast, tundmatu väikerahva veidrast riitusest, mis oma absurdsuselt ei erine palju mõne Uus-Guinea või Amazonase metsadest värskelt leitud suguharu rituaalidest.

Erinevus on selles, et avastatud suguharu pealikud on juba tsiviliseeritud, nad räägivad inglise keeles ja kasutavad moodsat ühiskonnaõpetuse terminoloogiat. Tõsi, tükati hakkas meie meeste kangelaslik, ent vigane inglise keele murdmine häirima. Arvestades, et intervjuud asjaosalistega salvestati Eestis, oli tegijatel duublite tegemiseks aega küll. Kordama oleks pidanud seni, kuni repliik on veatult purgis. Kuid küllap on purssimise ekraanilepanek kaalutud kunstiline võte. Ei saa ju olla nii, et tundmatu rahva pojad millegi poolest native speaker’itest ei erine! Neil põlisrahvastel on ikka omad Sorbonne’is poolenisti lihvitud Bocassad olemas. Ja üldse, võimalik, et laitmatu keeleoskus polegi tähtis, sest küllap inglise emakeelega inimesed üle maailma on harjunud sellega, et miljardid nende keelt vigaseks väänavad. Nad on kohanenud kehvast keelest aru saama.

“Laulva revolutsiooni” tegijate väide tutvustustekstis, et Laulev revolutsioon oli Euroopa ajaloo pöördepunkt, on ülearu pretensioonikas, aga ju see polegi tõsimeelsetele ajaloolastele adresseeritud. Kuigi meie avalikust ruumist vilksatab tänaseni lauluväljakule kogunenute üldarvuna läbi 300 000 inimest, ei saa siiski ühegi füüsikaseaduse alusel tõestada, et just eestlaste lauluhääl murendas Berliini müüri ligi kaks kuud hiljem. Paberi peal seisid õigusliku järjepidevuse printsiip ja rahvaste enesemääramisõigus ju kogu aeg, ajutised reaalpoliitilised takistused pidid vääramatult kaduma ja N Liit lagunema ka juhul, kui me poleks poolt nootigi laulnud. Tõsi, kui eestlased oleksid laulmise asemel aktiivse ümberrahvustumisega tegelenud, siis poleks ajalooline õiglus pärast Saksamaa taasühendamist enam meile lihtsalt kohaldatav olnud.

Et filmi alusmaterjal on meile ülihästi teada, siis on häirivaid asjaolusid ja vaidlemissoovi tekitavat küllaga. Umbes poole filmi peal hakkas mind kummitama mõte, et paroodiafilmi “Malev” tegijad tabasid midagi väga olulist, kui panid Lembitule suhu repliigi “Hakkame laulma!”. Ühislaulmisest on saanud eestlaste rahvususk ja laulupidu on selle kirik. Tänapäeval, kui üldlaulupidude toimumise tagab meie oma vaba riigi asutatud ja maksurahaga ülal peetav sihtasutus, võib laulupidu kui institutsiooni vabalt riigikirikuks nimetada. Kummaline on olnud tee, mida mööda selle tulemuseni on jõutud. Väga skitseeritult võiks riigikiriku arengulugu kujutada nii.

1. Laulupeo sünd, formaat – Jannsen (soovist tõestada, et eestlased suudavad teha sedasama, mida sakslased), ideoloogia – Kreutzwald (laulujumala importöör eesti mütoloogiasse). Laulujumalata poleks saanud sündida laulurahvast ja et jumal muutus kiiresti muistseks, siis nõnda ka rahvas. Seetõttu pole imekspandav, et tänaseks on ka Lembitust laulumees saanud.

2. Laulupeo politiseerimine ehk lõhestamine. Nagu ikka, läks kõigepealt kisklemiseks “õigeima eestlase” tiitli pärast Hurda-Jakobsoni teljel, mistõttu traditsioon oleks äärepealt enne õiget tekkimist katkenud. Alles pärast seda, kui venestuse hiidlaine eestlaste poliitilised erimeelsused enda alla mattis, käivitus ühislaulmine uuesti (IV laulupidu 1891).

3. Võõrvõim võtab teema üle. Venestajad näevad eestlaste mütologiseeritud leiutises head tööriista oma plaanide elluviimiseks. Keskvõim üritab toimiva kiriku oma usujutuga täita. Kordub see, mis ligi 700 aastat varem, kui ristikirik püstitas just maarahva pühadesse hiitesse oma katoliku kabelid. Aga kuskile kirikunurka jäid alati vanausulised, kes esimesel võimalusel usu uuendustest puhastasid.

4. Oma riik võtab laulmise ja laulupeo rahvusriigi ideoloogia osaks. Korraldus jääb esialgu lahtiriigistatuks, mistõttu laulupidu sarnaneb pigem põhjamaise rahvakiriku mudeliga.

5. Võõrvõim võtab kiriku jälle üle. Miskipärast jääb vanausuliste küsimus siiski lõplikult lahendamata ja võõrvõim lepib riituse nähtava kahepalgelisusega. Samas kindlustab see võim koguduse taastootmise, sest ühislaul sobib uue jumala ülistamiseks imehästi.

6. Kirik riigistatakse, kuigi 1990ndatel leidub ka usuriituse jätkamise ja selle riigikorralduses põlistamise häälekaid vastaseid. Riik võtab endale kohustuse tagada laulupidude regulaarseks toimumiseks vajalik materiaalne ja inimressurss igaveseks ajaks (juba praegu on määratud üldlaulupidude kuupäevad aastani 2019).

7. Kirik viiakse rahvusvahelise kaitse alla tema igavikulisuse tagamiseks. UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja võib olla küll raske sisse pääseda, sealt väljapääsemiseks aga peab olema täielik barbar (ja seda ju eestlased ometi ei ole).

Olgu öeldud, et mul ei ole midagi sellise riigikiriku vastu. Mugav usk leigele põhjamaalasele. Ainult kord viie aasta tagant peab õndsakssaamise pärast kirikus teenistusel käima (mõelge muhameedlaste peale, kes oma jumalat viis korda päevas kummardama peavad). Ja ka siis on kindel, et riitus lõpeb põhjaliku peoga. Umbes nii, nagu toimis pühapäevane usuelu ka külaühiskonnas laulupeo sünniaegadel: tund ristikirikus ja pärast kümme tundi sõnumi arutamist kirikust üle tee kõrtsis.

Oma usk ja oma asi, nii elus kui ka filmis. Aga sel juhul ei maksa ka üllatunud või solvunud olla, kui meie usuelu kaugete maade inimestele väga veider välja paistab ja nad selle tuumast õigesti aru ei saa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming