Romantiline parasiit

Sven Vabar

Terry Gilliami film “Vennad Grimmid” võib diskrediteerida kogu praegusaegset muinasvaimustust.

Näitlejad Lena Headey ja Heath Ledger teevad head nägu üleüldisel muinasihalusel parasiteerivas “Vendades Grimmides”. KAADER FILMIST

Mängufilm “VENNAD GRIMMID”, Tšehhi-USA, 2005. Režissöör Terry Gilliam. Osades Matt Damon, Monica Bellucci, Heath Ledger jt. Esilinastus 30. IX kobarkinos.

“Vennad Grimmid” on väga halb film. Ainuke hea asi selle juures  Gilliami tuntud hullu­meel­ne huumor, selles vallas on eksmontypythonlane vist niivõrd andekas, et pole võimeline eksima. Valdavalt jäävad head naljad filmi alguspoolde, kus noored vennad Jakob ja Wilhelm mööda Prantsusmaa poolt okupeeritud Saksamaad ringi käivad ning lolle lihtinimesi kurjast nõidusest vabastavad, kasutades selleks tegelikult küll moodsa teaduse ja tehnoloogia saavutusi. Varasemates Gilliami teostes on filmi alguse grotesk-huumor tegevuse arenedes kerinud endast välja mingi suurema ja hõlmavama kvaliteedi, kuid “Vendades Grimmides” kaob teatud kindlal hetkel (kui asi “tõsiseks” läheb ja vennad satuvad “tõelise” muinasnõiduse otsa, mis polegi kellegi kelmustegu) hea nali lihtsalt ära ning asemele tuleb film, mille üldise madalakvaliteedilisuse täiuslikkust häirivad vaid üksikud lõbusad detailid.

Vahemärkusena tuleb siiski tunnustada, et vähemalt ei tule asemele halb nali. Võib-olla on see paradoks filmi “Vennad Grimmid” kõige tähelepanuväärsem joon – kuidas on võimalik teha filmi, milles leiduv nali on eranditult kõrgetasemeline, kuid mis on sellest hoolimata tervikuna sedavõrd halb? Kas tasub aga “Vendi Grimme” ainult Gilliami hea nalja pärast vaatama minna, selles ma ometi kahtlen. Kui Terry Gilliami loomingu tervikust, selle mingist kujuteldavast kogukvaliteedist püüda eraldada nali kui selline ning seda kuidagi kvantitatiivselt mõõta, saaks “Vendade Grimmide” naljahulk näiteks “Hirmu ja tülgastusega Las Vegases” ning “Braziliga” võrreldes ikkagi äärmiselt kesine. Kuigi loomulikult on selline nalja rafineerimine esiteks võimatu ja teiseks mõttetu – muude põhjuste hulgas ka sellepärast, et ka kõige pretensioonitum nali ei ole kunagi lihtsalt nali.

Mida pean täpsemalt silmas “Vendade Grimmide” halbuse all, kui nali välja arvata? Tegemist peaks olema looga, kuidas vendade Grimmide kui noorte aferistide ümber puhkeb äkki õitsele tõeline muinasmaailm, mis annab ainet kõigile neile kuulsatele juttudele, mida me kõik tänapäevani tunneme. Muu toreda hulgas aitab see muinasilm võidelda kalgi ja hoolimatu kasuahnuse vastu, mida antud filmis esindab Prantsuse imperialism, ning aitab muidugi leida (vähemalt ühe venna puhul) armastuse.

Lühidalt öeldes ei toimi see muinasilm mitte ühelgi hetkel. Mitte midagi salapärast, müstilist, kummalist, imelist vms me selle filmi “muinasjutulistest” stseenidest ei leia, loo tegevus kulgeb ülitrafaretselt ning kogu keskkond on nii papist kui papist. Seejuures ei julge ma viidata ühelegi detailile või stseenile filmis, mis tõestaksid, et autoritel oli taotlus teha paroodiat või Tim Burtoni laadset camp’i.

 

Üleüldine muinasihalus

 

“Vennad Grimmid” parasiteerib üleüldisel muinasihalusel, mille on viimastel aastatel laiadesse rahvahulkadesse süstinud eeskätt vist “Sõrmuste isanda” filmiversioon. Kuid loomulikult pole tegemist ainult viimaste aastate nähtusega. “Sõrmuste isand” raamatuna on olnud stabiilselt ülipopulaarne viimased pool sajandit. Ning “Sõrmuste isandat” võib vaadelda taaselustunud vormina sellestsamast romantismist, mis levis XIX sajandi esimesel poolel üle kogu Euroopa ning mille üheks haruks on ka eestlaste rahvuslik ärkamine 1860. aastatel. Ja mille ühtedeks esimesteks jõulisemateks õhutajateks olid needsamad folkloristidest vennad Grimmid.

Ma olen täitsa nõus Peter Greenawayga, et “Sõrmuste isanda” mastaapsel filmitriloogial pole filmikunstilist omaettepüsivat väärtust ning see pole muud kui sekundaarne materjal, raamatu illustratsioon.

Ma olen nõus ka nende lugematute kriitikutega, kelle arust “Sõrmuste isand” raamatuna on tegelikult viletsasti komponeeritud teos, laialivalguv ning kohati piinlikult suuresõnaline praalimine, kui piirduda vaid mõnede etteheidetega Tolkieni määratule fantaasiamaailmale. Ja ma olen nõus ka sellega, et romantismiga kui ilmavaatega sellisel kujul, nagu see tekkis XVIII sajandi Euroopas, pole tänapäeval palju peale hakata. Ei oska enam keegi näidata, kus see rahva vaim ennast peidab. Mõned on seda küll teha püüdnud – näiteks 1930. aastate Saksamaal ja teisteski riikides. Romantismil oli fašismi esiletõusus kahtlemata oluline osa.

 

Romantismis on iva

 

Kõigest hoolimata pean tunnistama, et vaatan “Sõrmuste isanda” filmi palju parema meelega kui näiteks Michelangelo Antonioni või Ingmar Bergmani filigraanseid meistriteoseid. Tõtt-öelda olen kogu triloogia kolm või neli korda läbi vaadanud. Mingi oluline essents raamatust on sellesse filmi ikkagi jõudnud ning kohati film siiski isegi lisab midagi raamatuversioonile. Kuid selge see, et raamat, õieti kogu Tolkieni kirjanduslik looming, on võrratult võimsam kui film.

Ning õieti tahaks ma öelda, et romantistlikus ilmavaates – esindagu seda siis Rousseau, Herder või vennad Grimmid – on mu meelest ka tänapäeva jaoks peidus oluline iva. See iva ei peitu lõppkokkuvõttes seal ja ainult seal, kus seda nägi suur hulk romantikuid – kuskil müütilise rahva müütilises minevikus, kus “metsa põues on alles veel/muinasaegade kuldne valgus”. Pigem näib mulle, et see iva peitub tolle müütilise mineviku ühes potentsiaalses tunnuses. Kasutades mõistepaari “kultuur/loodus”, võib öelda, et romantistid nägid nii Euroopa kui ülejäänud maailma traditsioonilistes kultuurides “loodust”, vastandatuna kaasaegse, modernse inimese “kultuurile”. Kas toda laias mõttes loodust – metsikust, määramatust, mitte-kultuuri, jumalikku, imelikku – ka tegelikult traditsioonilistes kultuurides rohkem oli, on omaette küsimus. Võib-olla kohati oli kah. Aga igatahes leidub seda “loodust” mujalgi kui muinasminevikus. Ühesõnaga: ehk seisneb romantismi tähtsus just vastandumises uusaegsele ratsionalismile.

Tahaks loota, et “Vennad Grimmid” ei diskrediteeri kogu tänapäevast fantaasia- või kitsamalt muinasjutuvaimustust, mida veab suveräänselt “Sõrmuste isand”, olgu filmina või raamatuna. Loodetavasti ei saa ka määritud tegelike vendade Grimmide nimed ning nende romantiline üritus, mis vajab tänapäevase pilguga põhjalikku ümbervaatamist, kuid mida on endiselt inimestele väga vaja. “Vennad Grimmid” on lihtsalt üks halb film ja ei midagi enamat.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming