Roosenbergi lõpp

MARKO RAAT

Dokumentaalfilm „Roosenberg“ (Vaikla Stuudio, Eesti 2017, 29 min), režissöör-stsenarist-operaator Ingel Vaikla.

Seina lähivaade: hämar ja kohati fookusest väljas, natuke hingamisest värisev liikumine mööda telliseid läbi kumava krohviga koridori. Ainult armunu pilk saab nii kombata oma kire objekti. Samal ajal algab ekraani allservas filmi autori hääletu armastuskiri neljale vanale Kristuse pruudile. Sellest sugestiivsest algusest piisab kogu pooletunnise filmi dramaturgiaks, nii nunnad kui ka vaataja on võrgutatud nõudlikust energiast, mis tühja kloostrisse imbub. Nunnad võtavad vastu neile saadetud lõpetuse ingli, kiinduvad ning mängivad julmas romansis kaasa, lubavad noorel kaameral end imetleda, lastes end veel kord petta, kujutamata ette, et keegi võib armuda hoopis majasse. See on Ingli ühe suve romaan; kohtumine, armumine ja lahkuminek, ilma kohustuste ja pettumusi valmistavate taaskohtumisteta; karge, intelligentne, vaimne  ja vabastav nagu modernistlik maja ise. Aga õhetust ja palavikulist kahinat õnneks ära ei peida.

Ingli meeleline ja subjektiivne kaamera, mis filmi sisse tõmbab, asendub peagi neutraalsemaga, distantseeritud vuajerismiga. Ruume ja selle põlisasukaid komponeeritakse nüüd peamiselt kaugusest ja selja tagant, võimalikult märkamatuks jäädes ja mitte sekkudes. Püüdes jääda koos nunnadega asjalikuks ja tõsiseks.

Aga kui õhk on vanadest vaba ja valgus vastupandamatu, hulgub kaamera taas puhta isikliku mõnuga meelelise inimkaamerana mööda tühje koridore ja trepikodasid ning jagab hääletus ekstaasis oma rõõmu seal olemisest;  paneb vaataja kuulama, nägema ja fantaseerima. Ebafunktsionaalselt tühi, kvaliteetne  ja luksuslikult vaikne ruum üksikute disainitud eraklike asukatega on oma olemuselt liiane, erutav. Või naljakas, millele ka Ingel ise esilinastusel tähelepanu juhtis – nunnad mõjuvad naljakalt, kuna nad justkui ei tohiks seda olla. Sama lugu ka erootikaga: seda justkui ei tohi seal olla, aga just seetõttu on õhk ranges ja peenes kloostriruumis, laetud sensuaalse pingega. Nali ja erootika välistavad aga üksteist, autor peab valima.

Kahisevad fotod

Kloostri hermeetilise maailma fotogeenilised katked mõjuvad ja kannavad – päike, varjud, hämarus ja pimedus muutuvad ekraanil füüsiliseks, tahaks metslasena katsuda ja nuusutada. Hävingu ootus ja petlik rammestus, õdede hästi varjatud ärevus, sinine mets ja metsas mõrvar õiget hetke passimas. Ingel on filmivate fotokate põlvkonna kunstnik; ootamatult hakkasid nende fotodel ühel hetkel puulehed liikuma ja aegamisi hakkas sinna sattuma ka üksikuid paigal püsivaid inimesi, võrdselt muu poeetilise ja maalilise faktuuriga. Kindlasti mõtlevad nad teisiti ja võib-olla ei nimetagi nad ise seda filmimiseks.

Kadreerimine on esteedi religioosne praktika ja õige hetke ootamine doki palvetamine; see oma usuga järjekindlalt kulgemine, läbi teise sekti liturgia, muudab Ingli toimetamise seal majas nii kütkestavaks ja suveräänseks. Ja autor teab, et kloostri lõpp on selle maja kõige dünaamilisem hetk pärast aastat 1975, kui see ehitati ja asustati.

Enamasti ei eristu nunnad Roosenbergis ruumide arhitektuurist ja mööblist, nad on osa suurest teatraalsest visioonist.

Kaader filmist

Ma ei tea, kas see tuleb Ingli filmi valdavast sinivalgehallist koloriidist ja mängufilmilikest perfektselt kontrollitud kaaderstseenidest või ikkagi sellest raukade maailma süüdimatust sisse imbumise aktist,  aga kuidagi hakkab jooksma paralleel François Ozoni filmiga „Noor ja ilus“, 1 mille peategelane kulges minimalistlikes, monokroomsetes tärnihotellides. Nõutust ja elektrit tootev, kõigile vahetult hotellitoas toimuvast kõrvalejäetutele moraalselt talumatu ja seetõttu nii nauditavalt lubamatu olukord, noore inimese vabatahtlik uudishimu eksootilise vana keha vastu. Aga see vana peab olema puhtas ja luksuslikus pakendis; suremine, mille elitaarsuse esteetika muudab erootiliseks seikluseks. Sarnase mimikriga saab ka kole võim hakkama, aga erinevalt ilust on see Roosenbergist ammu lahkunud.

Vend Dom

Roonenbergi kloostri autor, arhitekt ja munk Hans van der Laan lõi matemaatilise mudeli loomaks ruumi, kus inimesel peaks olema hea, kodune.2 Üheks utoopiavalemi mõisteks oli ruumiline naabrus ehk inimlik läheduse taju; millist distantsi on meil vaja nähtava maailma haaramiseks ja mille kaudu tunneme me ennast oma maailma keskmena. Arvutusi kirjeldas ta kallistuste ja puude kaudu.

Tema projekteeritud kloostrihoone on vaieldamatult imeline nagu kõik utoopiad. Raske mõõta, kas inimesed seal oaasis igapäevaselt elades ennast hästi ja koduselt tunnevad ehk kas see toob nende sisse rohkem hingeilu, harmoonilist ja rahunenud inimest. Dom ilmselt ikka lootis, et ideaalsete kloostriruumide ja disainitud tarbeesemete mõju ulatub sügavamale selle asukate, õdede südames.

Õed

Enamasti ei eristu nunnad Roosenbergis ruumide arhitektuurist ja mööblist, nad on osa suurest teatraalsest visioonist, mille disainis väikseimate detailideni ainuisikuliselt vend Dom. Ühes kaadris vilksavad köögi tühjaks kolimise ajal korraks juhuslikud (õli?)pudelid kõrvuti maja tarvis loodud klaasnõudega. Mõjub ehmatavalt. Ühe nunna jalutusraam on ka pärit kataloogikaubamajast, Hans van der Laani iluimpeeriumi mudelis vanaduse muutujat polnud.

Me ei saa filmis teada mitte midagi nunnadest kui inimestest. Nad ei räägi ega mõtle kaadris ja me näeme neid alati ainult kloostri ühisruumides, organiseeritud anonüümsetes koostegemistes või liturgilises rollis, teenistusel. Ja see on hea: meel puhkab psühholoogiast ja võistlevast, edevast lobast. Ka nunnade elus on kindlasti rääkimist, naermist, draamasid ja kriise, võimu ja muid ühiselu mänge, aga autori valik on jätta see kõik välja. Tundub ainumõeldav, kuna Ingel on siin ikkagi ruumilumma pärast.

Suhtlemine ja suhted on teadlikult välja jäetud ja seetõttu mõjub halastamatult üks kaader, kuhu psühholoogia sisse imbub. Suhtestseen, mis murrab utoopia südame ja kägistab arhitekti unistused paremast homsest, leiab aset nunnade söögilaua taha kogunemise ajal. Üks õde istub teistest rõhutatult eemale, korrigeerib oma kohta ja kehakeelt lausa kaks korda, et siis ebamugavalt pingi servale, lauanurka istuma jääda. Selles kaadris pole lähedust, kodusust ega harmooniat, ei hingelist ega geomeetrilist. Grotesksemat perepilti annab teha, see on tervikuna väga kurb ja külm lõuna, ning kindlasti mitte selline, mida vana munk köögimööblit joonistades ette kujutas.

Kuna film pole nunnadest, siis ma ei tea, mis paneb ühe nunna oma õest nii tõukuma. Ei hakka ka oletama, illusiooni lõhkumisest piisas. Vaevalt nägi vend Dom ilu konstrueerides seal paralleelselt täpselt sama hästi toimivat sotsiaalset mudelit, aga mungana ta teadis, kellele ja mida loob, ning kindlasti vähemalt lootis, et tema loodud vabatahtlik vangla toimib igal viisil. Selles stseenis on raske mitte aimata suure demiurgi pettumust, et tema loodud keskkond pole aidanud õdedel ilusamateks kristlasteks kasvada.

Õnneks pole filmis rohkem alasti inimesega kohtumisi ja eriline ruum saab tagasi väljateenitud tähelepanu.

Vaikla klooster

Hea arhitektuuri ja ruumielamusena on Roosenberg inspireerinud ja valgustanud sinna sattunuid ilmselt alati. Eriti neid, kes õige emapiimaga üles kasvanud; Vaikla Studio kodukas, kus Ingel koos oma hõimuga virtuaalselt elab, on sama organiseeritud ja paigas kui Roosenbergi maailm, ja kloostri lõpetamise hetke vormistamine sattus ainuõigetesse kätesse. Ingel ja Roosenbergi film ei teki tühjale kohale. Hääbuvast majast ja selle maja vangist – Linnahalli valvurist, kes peagi hüljatakse – oli ka Ingli eelmine lugu.3 Sinna ühiskondlikult hukka mõistetud majja jõudis Ingel siis, kui esimesed kivid olid juba akendesse visatud ja poliitikud koostasid spreivärvide eelarvet. Roosenbergiga kohtus ta parimal võimalikul hetkel; nii võsastuv klooster, kuhu jõuavad hämaruse saabudes kohale esimesed nomaadid värvipudelitega, kui ka funktsioneeriv õppe- ja konverentsikeskus konserveeritud kloostris on igavalt etteaimatavad ja ebaisikulised saatused sellele majale ning ebahuvitavad lood.

Erilised kohad

Ingel küsib oma kirjas nunnadele: miks on nii, et inimesed ja ruumid muutuvad meile kalliks alles siis, kui me need kaotame?

Kui klooster alustas, oli seal püsivalt 30–40 nunna, lisaks preestrid ja ilmikud, kes masinavärki hallata aitasid. Loomulikult täitis selline hulk oluliselt nooremat seltskonda kloostrihoone siis visuaalselt ja emotsionaalselt hoopis teisiti. Õhkkond oli asjalikum ja praktilisem ning katoliku kiriku positsioon ühiskonnas teine. Roosenberg võis olla ruumiliselt sama mõjus, aga ühtlasi ka väga funktsionaalne, kõrvaltvaatajale kokkuvõttes üsna maine maja, üks jumalariigi tsehhidest. Toimivas masinavärgis polnud kohta imestusele, punastamisele ja muule liigsele, üldjuhul ei lastud sinna ka võõraid omapäi ennast avastama.

Praegu on Roosenberg ja teised vanad sakraalhooned enamasti tühjad, aga uksed jäänud poolavatuks. Uudishimulik leiab mati alt võtme ning võib oma ebalused majja laiali laotada. Paistab, et tühja, avarat ja vaikset ruumi on eriti vaja just ilma kindla usuta kahtlejal, ja näib, et sobivaimad on selleks just erilised endised kohad. Nagu raamatu mõju on kõige kangem hetkel, mil me ta käest paneme, on ruum tähendustest tiine ja seal sosistatud palvetest paks, kui viimane teenistus sealt just on hajunud. Ja isegi rahu võib korraks mõnes sellises haruldases ja harjumatus tühiruumis üles leida; tühjas kaubanduskeskuses ei ole võimalik olla ilma süütundeta – kuidas sa siis ei osta, kui see koht on selleks ehitatud? Nii nagu omal ajal oli ebamugav kirikus olles usus kahelda.

Marju Lepajõe kirjeldas ühes inter­vjuus4 oma füüsikust isa, kes püüdis loodusteadlasena aru saada, miks tal kirikus on hea olla. Isa arutas, et „inimeste lootused ja kannatused peavad mingil moel kondenseeruma molekulaarselt kirikute seintesse, mille kaudu ajalugu ei ole enam mõtteline, vaid muutub tegelikuks mateeriaks, elumateeriaks, mida siis kirikus käies on inimesel kui mateeria erikujul võimalik tunda.“ Miks ka mitte. Ratsionaalsus ilma hämara ja poeetilise pooleta pole lõpuni köitev isegi paadunud loodusteadlasele.

Utoopia kättemaks

Ma ei näe muud mõistlikku seletust sellele haledale lõpule, mille Roosenbergi õed vastu võtma peavad. Miks aetakse need neli viimast nunna, kes on seda maja üle 40 aasta elus hoidnud, nüüd natuke enne nende elu lõppu kloostrist välja? Kuigi frantsiskaanlastest omanikorganisatsioon ja ilmalik muinsuskaitse on otsustanud, et Roosenberg väärib maja ja keskkonnana säilitamist aegade lõpuni. Veel suhteliselt kõbusad nunnad, kes ilmselt lootsid oma kambri puulavatsil surra, sinna aga edasi jääda ei saa. Kaunis hoone, mis näeb tänu nende hoolele ja pühendumisele välja nagu uus, hülgab nad, sest kui tekib oht, et nad ise hakkavad lekkima ja lagunema, ei vääri nad enam seda täiuslikku maja. Ühtlasi selgub, et nad on isegi aeglase elu kloostri jaoks liiga aeglasedIlul on alati omad sõltumatult jõhkrad tõekriteeriumid, mille vastu ei saa. Ma olen ka endiselt nõiutud vend Domi utoopiast ja Ingli filmist, aga inimestes, kuigi mul on neist kahju, olen pettunud.

1 „Jeune et jeunesse“, François Ozon, 2013.

2 Benediktiini munk ja teist põlve arhitekt Dom Hans van der Laan, kelle arhitektuurist ja meetodist – 3/4 ja 1/7 vormisuhetest ja muust – saab ülevaate tema nimelise sihtasutuse kodulehelt www.vanderlaanstichting.nl.

3 „Majavalvur“, Ingel Vaikla, 2015.

4 Toomas Haugi vestlus Marju Lepajõega. Looming 10/2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht