Rootsi turvakardinad

Claes Bang: „Usun, me kõik arvame, et oleme üsna toredad inimesed, kes kohtlevad teisi inimesi kenasti.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Seda ei oleks tegelikult julgenud loota, et tänavune Kuldne Palmioks läheb niivõrd ambivalentsele filmile nagu Ruben Östlundi „Ruut“ („The Square“). Pigem ennustati Östlundi suure võidu asemel parima näitlejatöö auhinda selle filmi peaosalisele, üheainsa festivaliga avalikkuse silmis staari­staatusesse tõusnud taanlasele Claes Bangile. Siiani pigem nimekate telesarjade nagu „Sild“ ja „Võimu kants“* kaudu tuttava Bangi roll maineka kunstimuuseumi kuraatori Christianina on intrigeerivalt mitmetahuline: on raske otsustada, kas peaks sellele keskealisele, privilegeeritud ja mõnes mõttes moraalsete pseudovalikutega maadlevale ilueedile kaasa tundma või teda hukka mõistma. Muidu end oma positsioonil suhteliselt turvalisena tundnud Christian satub jamasse siis, kui röövitakse ta rahakott ja telefon. Telefoni asukoha GPSi abil kindlaks määranud, ei suuda ta siiski paneelmaja kohal vilkuva signaali järgi otsustada, millises korteris see täpselt on. Uljusehoos paneb ta koos töökaaslasega ähvarduskirja kõigi korterite postkasti. Christiani asjad laekuvad tagasi õige pea, aga sellega kaasnevad uued ja hullemad probleemid.

Bangi Christian on üheaegselt libedalt diplomaatiline (seisus kahtlemata kohustab) ja oma abituses haavatav, tema soovis muutuda ja maailma muuta on kahtlemata midagi donquijotelikku, aga sisimas teame, et sotsiaalselt nii turvalisse ühiskonnakihti ja -klassi kuuluvat inimest me tegelikult suuresti muutumas eriti näha ei looda.

Peaaegu kahemeetrise Claes Bangiga on mugavam rääkida muidugi siis, kui ta on intervjuulaua taha maha istunud. Temast õhkub ta tegelaskujule omast lohakat galantsust, aga seejuures mõjub ta väga armastusväärsena. Nagu Christian filmis, suudab ka tema uskuma panna, et talle lähebki korda, kes sa selline oled ja mis asja ajad.

Claes Bang tänavu Cannes’i filmifestivalil.

Pressifoto

Nii et osalemine „Ruudus“ oli nagu osalemine Ruben Östlundi luupainajas?

Hahaa, ma ei tea! Kas arvate, et see oli luupainaja? Mina mitte. Tegelikult pole ju selle filmi iga sündmus kuigi kummaline. Üks asi viib lihtsalt järgmiseni, kuni ühel hetkel tundub olukord täiesti absurdne. Kaks meest kirjutavad arvutis kirja, siis sõidavad autoga maja juurde ja nii edasi – sellised asjad tulevad paljudele tuttavad ette. Arvan, et nende sündmustega emotsionaalse sideme saavutamiseks peaks inimesel olema võimalik nendes ka iseennast ära tunda.

Mida te ise Christianist arvate?

Kui elus kohtuksime, siis arvaksin ilmselt, et ta on natuke jobu. Tal on justkui väga kõrge moraal ning kõik need ideed ühiskonda parandava ruudu, usalduse, hoolimise ja muu kohta. Ta räägib teineteisesse uskumisest ja saadab siis oma elus korda midagi üsna lolli.

Kas andsite ka rolli ette valmistades Christianile hinnangu?

Ei, üldse mitte. Iga päev rääkisime Rubeniga vaid sellest, mida hakkame tegema selsamal päeval, üksnes stseenikirjelduse järgi: ta tuleb sinu juurde ja ütleb midagi – kuidas sa vastad? Järgmisel päeval tegime midagi muud. Ruben töötabki nii: talle on olulised olukorrad, mitte niivõrd psühholoogia või tegelaste taust. Kõik sõltub situatsioonist ja ta võtab stseeni üles väga-väga pikalt, palju duubleid. Ta justkui väsitab näitleja olukorrale sobivaks. 20–25 katse järel lased kõigel lihtsalt minna: olukord hakkab ise asja juhtima, lõpeb näitlemine ja produtseerimine, osalised on lihtsalt kohal. Filmis juhtub tegelastega küll parajaid lollusi, aga seda tuleb ette meie kõigiga. Ja kui kohtaksin Christianit pärast kõiki neid sündmusi, ütleksin talle ilmselt: „Võta ennast nüüd kokku.“ Aga ma ei mõistaks teda hukka ega peaks teistest hullemaks.

Kas Ruben Östlund laseb ka näitlejatel kaasa rääkida, improviseerida?

Jah, loomulikult. Ükskord ütles ta mulle midagi sellist, et käsikiri on tal vaid selleks, et oleks võimalik projektile raha taotleda. Pole küll kindel, kas oleksin pidanud seda üldse ütlema. (Naerab.) Pealtnäha on „Ruut“ tõesti üsna käsikirja nägu, aga selleni jõudmise protsess on olnud väga keeruline ja hõlmanud suurel määral improviseerimist. Olukorra dialoogi korduvalt väikeste variatsioonidega läbi mängides hakkavad helisema hoopis teised asjad ja sel hetkel hakkab Östlund lõpuks filmima. Kõik muutub pidevalt. Terves filmis pole ilmselt ridagi sellest dialoogist, mis on kirjas stsenaariumis.

Kas „Ruut“ annab Rootsist tõese pildi?

Üsna täpse ja nii Rootsist kui ka Taanist. Oleme üsna sarnased – mina olen taanlane – ja see film kommenteerib vist üldisemalt lääne elustiili. Me näeme end ilmselt heategijatena, kes kavatsevad head. Usun, me kõik arvame, et oleme üsna toredad inimesed, kes kohtlevad teisi inimesi kenasti. Küllap on aga kõigi vaateväljas oma pimetähn: me võime vabalt tänaval mööda vaadata kellestki, kelle tungiv sõnum on „kas sa saaksid mind palun aidata?“. „Ma ei ole päris kindel, kas ma tahan täna kedagi aidata,“ mõtleme sisimas. „Ruut“ pani ka minu mõtlema selle üle, mida ma ise oleksin mõnes sellises olukorras teinud. Ma pole kindel, et ma oleksin käitunud pühakuna.

Oli teil Östlundiga ka mingi kokkulepe, kas Christianist peaks filmi lõpuks jääma mulje kui kellestki, kes on midagi õppinud?

Tegime ikkagi pigem käigu pealt ja stseenipõhiselt. Me ei arutanud tegelikult suuremat plaani. Oli lihtsalt teada, et peame kogu loo tükkhaaval üles võtma, pärast tükid ritta panema ning lootma, et need moodustavad karakteri arengukaare. Kas arvate, et ta õppis midagi?

Ma arvan, et kui on tahtmist seda uskuda, siis …

Jaa, just … Kui ta kohtumised teiste tegelastega filmis oleksid lõpuks läinud nii, nagu ta sisimas soovis, pole ma isegi kindel, kas tal neile midagi üldse öelda oleks. Me ei rääkinud sellest kunagi. Mul on tunne, et Christian tahab vaid end hästi tunda ja selle saavutamiseks on ta nõus ka vabandama või kahetsema. Ma ei usu, et temas miski muutub. Arvan, et ta satub tulevikus taas samadesse olukordadesse. Temasugused mehed ei kao pildilt, nad lihtsalt vahetavad vahel veidi kohta või vähemalt asendit.

Huvitav on ka see, et ühes olukorras sõnavabadust kaitsnuna on ta sellest põhimõttest järgmises stseenis valmis konfrontatsioonihirmus hetkega loobuma. Kõik suured kunstimuuseumid sõltuvad tänapäeval erarahastusest. Kui palju on aga sponsoritel sõnaõigust selles osas, mida võib öelda või kuvada selles muuseumis esitatav kunst? Olen kindel, et iga muuseumidirektor salgaks täielikult maha mingisugusegi välise mõju kunstilistele otsustele, kuigi sponsoritel on piisavalt võimu, et mingi ebakõla tulemusena ähvardada muuseum toetusest ilma jätta. Päris keeruline olukord.

Kas Östlund rääkis filmitegemise ajal ka Cannes’i jõudmisest kui eesmärgist?

Kogu aeg! Ta ütles mõne nädala eest ka Rootsis pressikonverentsil, et on jahtinud Cannes’i võistlusprogrammi kümme aastat. Võtete ajal iseloomustas ta õnnestunud duubleid vahel kui „Cannes’i materjali“. Ma oleksin tahtnud talle kätega kallale minna, et ta õnne ära ei sõnuks. Väike liialdus küll nüüd, aga Cannes oli tal kindlasti plaanis. Ta ise tunnistas, et lootis saavutada pinge all parema tulemuse.

* „Bron/Broen“, 2011; „Borgen“, 2010.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming