Rütmist väljas elu

FILIPP KRUUSVALL

Mängufilm „Arütmia“ (Venemaa 2017, 116 min), režissöör Boriss Hlebnikov, stsenaristid Boriss Hlebnikov ja Natalja Meštšaninova, operaator Ališer Hamidhodžajev. Osades Irina Gorbatšova, Aleksandr Jatsenko jt.

Vene filmikunstis on üks täitsa omaette melanhoolse komöödia žanr, täpselt kaasaega tabav ja kergelt ühiskonnakriitiline armastuslugu. See omamoodi, heasüdamlik filmikunst on suurele vaatajaskonnale vaatamata siiski hingepalsam eelkõige intelligentsile. Väljapaistvad vene melanhoolse komöödia žanri verstapostid on „Saatuse iroonia ehk Hüva leili“ või ka parima võõrkeelse filmi Oscari saanud „Moskva pisaraid ei usu“.1 Nende filmide peategelasteks on nõrgad, ent heasüdamlikud mehed ja tugevad, ent üksinduses õnnetud naised, kes jõuavad läbi argielu hästi tabavate tragikoomiliste juhtumite südamliku finaalini.

Arusaadavalt on seesugune „hea film“ olnud pikalt põlu all, viimased küünilised aastakümned ei ole andnud võimalust sellisel melanhoolsel õhkamisel veenvalt mõjuda. Tühimiku on asendanud klammerdumine nendesamade nõukogude filmide lõputusse ülevaatamisse või toonaste kultusteoste küllatki labased uusversioonid.

Boriss Hlebnikovi „Arütmia“ asetub vaieldamatult eespool nimetatud kultusfilmide ritta. Sotšis „Kinotavri“ festivalil ovatsioonide saatel peaauhinna saanud film loob väljapaistva uue aja kangelaspaari, haarab ühiskonnas toimuva tabavatesse kujunditesse ning mõjub seejuures teraapiliselt ja rahustavalt. Kuigi „Arütmia“ on läbi ja lõhki euroopalik autorifilm, võib seda võtta ka kui omamoodi nõukogude filmikunsti revanši, kus on taas normaalne, et populaarseimateks filmitegelasteks on arstid ja õpetajad.

„Arütmia“ peategelane Oleg (Aleksandr Jatsenko) on noor ja kuldsete kätega kiirabiarst, kes teeb kirglikult oma tööd, aga ümberringi pole muud kui mingi jama, lõputud tervishoiureformid ja bürokraatlikud normid. Nendest reeglitest kinnipidamiseks tuleb tal ohverdada talle väga olulisi põhimõttelisi väärtusi. Ta on liiga aus ja kaastundlik, et selles meilegi hästi teada tervishoiu efektiivsuspõhisuse ja korralageduse segus muretult hakkama saada. Mida selles olukorras teha? Kas ära minna? Oleg hakkab jooma. Hinnatud professionaal-alkohoolik pole ju sugugi harv nähtus.

Nagu arstidel kipub olema, pole tööpäeva lõpus lihtne stepslit lihtsalt välja tõmmata. Tööl, kriisisituatsioonis, on Oleg tahtejõuline, vajadusel riskialdis ja otsustav. Võib öelda, et ta on osa mehise kiirabibrigaadi (arst, autojuht ja velsker) kollektiivsest organismist. Seal teeb ta kangelastegusid, tema päralt on vastutus ja võim. Kitli varna visanud, näeme eraelus toimetamas kõhetut infantiilset poisikest. On inimesi, kes elavadki kuidagi ainult väljapoole. Nad võivad olla teistele väga vajalikud ja professionaalselt edukad, ent kui asi puudutab neid endid, ei oska nad oma isikliku elu ja ajaga midagi peale hakata. Tahaks, et kõik saaks kuidagi iseenesest korda. Pole see olukord ju võõras ka näiteks näitlejale või tippjuhile: elada saab tõeliselt vaid töökohal, täites vahepealsed tühimikud alkoholiga.

Hlebnikov pakub „Arütmias“ välja lahenduse: tuleb vaid panna pea lähedase inimese õlale, anda märku oma haavatavusest, leida kas või paar sõna, et väljendada vajadust armastuse ja läheduse järele, ning välismaailm reageerib sellele; tuleb ja lihtsalt kallistab sind.

Kaader filmist

Olegi arstina esitamine on muidugi kahe otsaga asi. Ühelt poolt on arsti roll vene kultuuris püha, alates Tšehhovist endast ja tema tegelastest kuni „Saatuse irooniani“ välja, kus Andrei Mjagkov mängib samuti viinaga sina peal ujedat, ent seda veetlevamat lastearsti. Arsti elukutse teeb Olegist justkui automaatselt kangelase ning tema tegutsemine kohati uskumatult jaburates, aga ka kriitilistes olukordades äratab vaatajas kaastunde ja sümpaatia. See, milline inimene selle hüpnotiseerivalt mõjuva valge kitli all tegelikult peitub ning kas vaataja tunneks talle samavõrd kaasa, kui ta oleks, ütleme, autoremondilukksepp, on juba teine küsimus.

Olegi karakteri avamisel tulebki mängu tema naine Katja, kes on samuti arst. Ta töötab haigla vastuvõtus ning lisaks pisikese ühetoalise korteri jagamisele puutuvad abikaasad pidevalt kokku ka „kliente“ üle andes. Katja, keda mängib suurepäraselt Instagrami staar ja Fomenko teatri näitleja Irina Gor­batšova, on väga huvitav tegelane. Ta jätkab eelmainitud filmide skeemi, et naine on tugev ja iseseisev. Katja on edukate arstide perekonnast, temas puudub selline võib-olla klišeelik naiselik pretensioonikus ja rahulolematus. Pigem on Olegil alaväärsuskompleks: mehena on ta ju põhimõtteliselt luuser, teenib kopikaid kusagil provintsilinna kiirabiarstina ning tulevikus ei terenda silmapiiril muud kui taas üks järjekordne kärpeid ja kaost külvav tervishoiureform. Katjale ei ole see aga üldse oluline. Ta saab oma eluga suurepäraselt hakkama ning vajab oma mehelt vaid emotsionaalset soojust ja kohalolu. Tõeliselt kaasaegne suhtemudel, ent muidugi on mehel väga raske jõuda selleni, et näidata välja oma haavatavust ja tundlikkust ning pakkuda naisele seda, mida too tõesti vajab. Enne sellesse punkti jõudmist on Oleg tihtipeale aga lihtsalt mölakas, joob ennast täis ja kaob pärast tööd sügavale introvertsesse apaatiasse.

Oleg jätaks vist üsna ebameeldiva, õilsa elukutse taha varjunud tüübi mulje, kui poleks geniaalset näitlejat Aleksandr Jatsenkot. Juba seitsmes Hlebnikovi filmis mänginud näitleja on oma haavatavale tegelaskujule andnud sellise inimliku sära, et tahaks teda tõepoolest lausa kallistada. Pole vist midagi relvitukstegevamat kui karakter, kes on kangelane ja seejuures ka natuke õnnetu ja äbarik. Karlovy Vary festivali parima meespeaosa auhind kinnitab seda.

„Arütmia“ võlu ongi selles, et seal räägitakse väikeste inimeste elust kõigile mõistetavalt ja kaastundlikult. Tõenäoliselt võiks selle loo üks ühele üle kanda ka Eesti reaalsusse: siingi töötavad väiksepalgalised kiirabiarstid ikka edasi kõigi nende lõputute, alati väga lühikeseks ajaks tehtud rabedate reformide kiuste ja otsivad õnne.

Aasta 2017 oli vene filmile üldse hea aasta ning suure vaatajaskonna ja elava vastukaja leidsid lausa kaks suurt autorifilmi, nii „Arütmia“ kui ka Andrei Zvjagintsevi „Armastuseta“.2 Mõlemad jutustavad ju mehe ja naise lahku kiskuvast suhtest ning keerukast vene ühiskonnast, kus sees see kõik aset leiab. Mõlemad räägivad armastuse puudumisest ja valust, mida püütakse summutada kas küünilisuse, alkoholi või muude nii-öelda anesteesiavahenditega. Zvjagintsevi filmi võib võtta kui tumedat ja lootusetut, kainestavat ja kibedat ravimit, „Arütmia“ on aga pigem päikeselambiteraapia või vähemalt südamlik vestlust arstiga.

Tegelikult ei ole Hlebnikovi ja Zvjagintsevi võrdlus sugugi laest võetud. Neid ühendab näiteks see, et mõlemad debüteerisid 2003. aastal: üks „Koktebeli“, teine „Tagasitulekuga“.3 Zvjagintsev saavutas rahvusvahelise edu, Hlebnikov nautis Venemaa-keskset tähelepanu. Nende tonaalsus erines juba siis: „Tagasitulek“ on sünge ja müütiline, pojad otsivad isa, aga see hukkub, jättes pojad omapead, Hlebnikovi „Koktebelis“ on isal ja pojal aga koos hea olla, nad jõuavad finaalis soovitud sihtpunkti ja leiavad oma väikese õnne.

Zvjagintsevi „Armastuseta“ laadis filmid esitavad inimesele kriisist väljumiseks väga suure väljakutse: õnn ja lahendus saabub vaid siis, kui muuta elu kardinaalselt ja teha eksistentsiaalsel tasandil läbi hiiglaslikku pingutust nõudev ümbersünd. Hlebnikov pakub „Arütmias“ välja palju lihtsama lahenduse: tuleb vaid panna pea lähedase inimese õlale, anda märku oma haavatavusest, leida kas või paar sõna, et väljendada vajadust armastuse ja läheduse järele, ning välismaailm reageerib sellele; tuleb ja lihtsalt kallistab sind. Kui me asju liiga keeruliseks ei aja, saab kõik ise korda. Omamoodi on sellinegi usk ju meeldiv anesteesia, kuhu tahaks vajuda. Ja kas see pole mitte arsti töö olemus: teha imet, teha üks süst ja võtta valu ära, isegi kui patsient peab korra kerges narkoosis ära käima.

Zvjagintsevi filmi finaalis jääb naine „Russia“ kirjaga dressipluusis jooksma paigalseisvale jooksulindile, „Arütmias“ aga takerdub kiirabiauto liiklusummikusse. Liiklus, mida keegi ei reguleeri ja kus igaüks püüab egoistlikult teistest ette jõuda ning oma kohta hoida, kiirabi peab aga ootama, on ju samuti ühiskonnas valitseva olukorra suurepärane sümbol. Hlebnikovi kiirabil õnnestub aga ühiste jõudude abiga ja kas või vastassuunavööndis ja kõnniteel sõites ikkagi liikuma saada. See annab lootust.

Kui Zvjagintsev on minimalismi meister, siis Hlebnikov oskab luua väga värvikaid, tõetruid ja detailideni läbi mõeldud kõrvaltegelasi. „Arütmia“ sotsiaalne faktuur on üldse väga värvikas. Arstide kiidusõnu on pälvinud ka erialaselt ja korralduslikult tõetruult näidatud kiirabiarsti elu. Hlebnikovi sõnul pidi ta arstidelt kuuldud tõsielusündmusi filmi jaoks tublisti pehmendama, sest kui vene arstide reaalne elu filmilinale tuua, mõjuks see liiga groteskselt ja oleks ebausutav.

1 „Ирония судьбы, или С легким паром!“, Eldar Rjazanov, 1975; „Москва слезам не верит“, Vladimir Menšov, 1980.

2 „Нелюбовь“, Andrei Zvjagintsev, 2017.

3 „Коктебель“, Boris Hlebnikov, 2003; „Возвращение“, Andrei Zvjagintsev, 2003.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht