Sõdu ei pea inimesed, vaid riigid

Mathura

Autojuht Steve: “Tulge vaid juutidele käkki keerama!”  

Mängufilm “MÜNCHEN” (“Munich”, USA 2005). Režissöör Steven Spielberg. Peaosades Eric Bana, Daniel Craig, Geoffrey Rush, Ciaran Hinds jt.

 Jookseb kobarkinos ja Ekraanis.

 

Pean tunnistama, et läksin Spielbergi uut linateost vaatama väikese skepsisega. Esiteks põhjusel, et seni on peaaegu kõik Iisraeli teemat käsitlevad filmid kuulutanud juutide märterlust. Teiseks aga seetõttu, et möödunud suvel linastunud “Maailmade sõda” mõjus pooliku tööna, kergema vastupanu teed minekuna. “München” üllatas mind siiski sügavalt. Erinevalt kas või “Schindleri nimekirjast” on tegu filmiga, mis ei ürita vaatajas niivõrd emotsioone tekitada, kuivõrd panna teda järele mõtlema.

 

Poliitika ja inimhinge uurimus

 

Nagu pealkirjast ilmne, rullub “Müncheni” lugu lahti 1972. aasta olümpiamängudel aset leidnud pantvangidraamast. See on aga vaid väike episood, sest suurem osa filmist on pühendatud tollele sündmusele järgnenud terrorismisõjale. Filmi peategelasteks on Iisraeli salarühma liikmed, kelle eesmärgiks oli hävitada kõik Müncheni sündmustega seotud Palestiina juhid. Viimased vastasid omakorda rünnakutega.

Ometigi ei saa “Münchenit” pidada ainult ühe ajaloolise sündmuse või kitsa perioodi käsitluseks. Spielberg uurib selles filmis terrorismi ka üldisemalt. Samuti on tegu huvitava ja veenvalt tõetruu nägemusega Iisraeli-Araabia konfliktist, mis mõjutab olukorda maailmas väga tugevalt praegugi. Vaatluse all on ka inimhing, eelkõige filmi keskse tegelase, iisraellaste operatsioonijuhi Avner Kaufmani (Eric Bana) isikus.

 

Kellele on terrorism kasulik?

 

Kaufmani brigaad alustab tegutsemist aatelistel põhjustel – kaitseb oma maa väärikust. Ent mida kaugemale jõuab film, seda enam hakkab nii neile kui ka vaatajatele paljastuma teistsugune pilt terrorismitegevusest. Valitsus tellib oma maa parimatelt poegadelt aktsioonid, kuid need pole mõeldud võrdsuse kindlustamiseks maailmas ega ka selleks, et midagi paremaks muutuks. Pigem on eesmärgiks jätkuvalt kõigile teada anda: “Me oleme hirmuäratavad ja oleks parem kõigile meie vastu mitte astuda.” Või nagu seda väljendab brigaadi suurim äärmuslane, autojuht Steve (Daniel Craig): “Tulge vaid juutidele käkki keerama!”

Filmi edenedes selgub, et poliitilistelt tähtsate figuuride tellimusmõrvad ei tuginegi kindlalt dokumenteeritud faktidele. Samuti selgub, et mitmed näiliselt vastanduvad struktuurid võivad tegelikkuses olla omavahel tihedalt põimunud. Kokkuvõttes paistab kulissidetagune poliitiline maailm välja hoopiski teistsugune, kui sellest muljet püütakse jätta. Ning see on usutav.

Arvestatava paralleeli lähiajaloost saab tõmmata kas või USA rünnakutega Iraagile, mida põhjendati samuti väidetavalt kindlatele allikatele tuginedes asjaoluga, et Iraagil on tuumarelv. Nagu teame, tuumarelva Iraagist ei leitud, küll hävis aga Bagdadis hulk tolle piirkonna iidset kultuuripärandit.

 

Maailma hirmuvalitsus

 

Niikaua kui terrorismi toetavad ja rahastavad (varjatult) riiklikud struktuurid, on ilmselt ka rumal eeldada terrorismitegevuse lakkamist. Lõppeks on tegu võimsa vahendiga kehtestamaks kontrolli inimeste ja nende individuaalse vabaduse üle, kasutades selleks kõike, alates magnetkandjatest passis kuni kiipideni riietes ja inimese kehas. Mida suurem on kontroll, seda suurem on ühtlasi kontrollija võim sundida üldsust toimima oma tahte kohaselt.

Poliitikute teine suur relv, millele Spielberg samuti kaudselt oma “Münchenis” vastu astub, on meedia. Erinevalt tavalisest meediapildist, pole kumbki vaenutsev leer siin teisest pahatahtlikum või hullumeelsem. Selles valguses võib meediat vähemalt osaliselt pidada ka manipuleerijaks.

Filmi üks meeldejäävamaid stseene on Kaufmani vestlus oma kolleegiga palestiinlaste leerist. Kaufman esitab viimasele küsimuse: miks palestiinlased võitlevad tüki kuiva ja kõrbenud maa pärast? Vastuseks öeldakse talle, et see võib küll olla kuiv ja kõrbenud maa, ent see on kodu ning “kodu on tähtsam kui kõik muu”. Paratamatult tunneb ta selles vastuses kohe ära ka oma elufilosoofia. Ta mõistab, et nad on inimestena ühesugused ja nende võitluski juhindub kokkuvõttes samadest või sarnastest väärtustest.

Võib üsna kindel olla, et “München” tekitab ebamugavust kõigis, kellel on Iisraeli ja Palestiina (või ka laiemalt Iisraeli ja araabia maade) konflikti küsimuses selge eelistus, ükskõik kumb pool see ka oleks. Selles filmis puuduvad kangelased ja pühakud.

 

Inimene kui armastuse kehastus

 

Nagu öeldud, kasvab filmi filosoofilist mõõdet eelkõige Avner Kaufmani tegelaskuju. Üllaste eesmärkidega alustanud nooruk lõpetab maailma ühe tagaotsitavama terroristina. Une tema hirmunud silmades vahetab välja revolver peos. Sedasi lõpetab oma kodumaa nimel võitlusse astunud mees kodumaast kaugel eemal.

Võiks öelda, et ühest küljest on “München” ühe inimese vaimse laostumise lugu. See on lugu süsteemi halastamatusest inimese vastu, keda tal on võimalik oma eesmärgi nimel ära kasutada. See on ka lugu selle inimese ärkamisest illusioonist, mis tal oma riigi ja maailmakorralduse suhtes on olnud. Tuleb aga tõdeda, et kättemaks ei kehtesta kunagi headust.

Sellega kujutab “München” ühtlasi inimese oma sügavama ja sünnipärase loomuse äratundmist. Selleks loomuseks on armastus. Seepärast võib kõike seda, mis eraldab inimest armastusest elava vastu, kõike seda, mis püüab teda juhtida pigem hirmu kui hoolimisega, pidada inimese vaimseks vaenlaseks. Lihtsat ja tervendavat hoolimist jääb filmi finaalis päästva õlekõrrena kehastama Avneri abikaasa.

 

Tähelepanuväärne linateos

 

Oscarile kandideeriv “München” on tähelepanuväärselt kõrgetasemeline linateos. See paistab silma mitme veenva läbimõtestatud ja -tunnetatud osatäitmisega ja ka põhjaliku kontseptuaalsusega. Näitlejatest võib eriti esile tõsta Eric Banat, kelle puhul tundub, et ta on võtete käigus tõepoolest lubanud endal kogeda kõiki neid tundeid ja üleelamisi, mida kehastab.

Kuna tegu on pika filmiga (ligi kolm tundi), on selle viimases kolmandikus tunda venimist. Põnevikuna läheb “München” siis tõesti igavaks, kuid kogub draamana sügavust. Venimine on enamasti petlik, sest teed mööda edasi minnes ilmub järgmise käänaku tagant midagi uut, mille valguses muutub eelnenu huvitavalt mõtestatuks. Ja nõnda kuni filmi lõpuni.