„Sügisballi” kompa on paigas

Margit Adorf

Tähtis on fiiling, spliin, äng, Sügis suure tähega, selle raagus ja vettinud meeleolu, lohutu kulgemine, saatusele allaandmine, loiud unistused, rutiinne kulgemine, käegalöömismeeleolu… „Sügisball” linastus küll juba mõnda aega tagasi, kuid ikka veel on see seltskondades jututeemaks, juba on moodustunud klann, kes seda mitu korda vaadanud ning taevani kiidavad. Möödunud nädalavahetusel tuli filmi kohta teade, et see sõidab osalema Los Angelese filmifestivalile. Järgmisel nädalal ollakse nii Thessaloníki kui Stockholmi filmifestivalil.

Mida siin enam pikalt pajatada, nüüd, kus esilinastusest ja Veneetsia võidust möödas nii kaua aega, minu lugu on sügiseselt hanguma jäänud mitmeks nädalaks. Filmi esilinastuse ja loo kirjutamise vahepeal tuli mul tegeleda elukohavahetusega ning seega oli elukeskkonna teema mulle eluliselt oluline. Olen põline tallinlane, sündinud kesklinnas, kasvanud Kalamajas ja Kassisabas, kuni ühel kurval päeval tuli kolida Lasnamäele, mida ma pole iialgi koduks pidama hakanud, kuigi tuleb tunnistada, et sealgi on helgemaid hetki ja ilu. Näiteks teletorni sisse sähvivad augustitormide välgud, suvehommikune koidupuna, kui sõita taksoga koju kordaläinud peolt, kevadised tihked udud… Sügis aga on Lasnamäel trööstitu ja igapäevane vihmast vettinud paneelmajade nägemine loob just sobiva pinnase depressiivse tumeluule loomiseks.

Ma ei tea, kus Mati Unt varem elas, 1977. aastal, romaani valmimise aastal, on ta alla kirjutanud Mustamäe. Ilmselt valdasid teda tollases unistuste uusrajoonis segased tunded, mille ta osavalt „Sügisballis” välja elas. Peab tunnistama, et romaanile üsna lõdvalt toetunud Õunpuu on stsenaariumi koostamisel seda vaimu osavalt tabanud. Kui aus olla, siis kuidagi teisiti ei kujutakski selle raamatu filmilist lahendust ette. Pole ma ka veel kohanud inimest, kes kiruks, et näe, jälle on võetud üks hea raamat ja see siis filmikstegemisega ära solgitud. Isegi paadunud literaadid hoiavad selle koha pealt moka maas.

Õunpuu „Sügisball” on eelkõige kunstiline film, see on impressionistlik nii visuaalselt kui emotsionaalselt, visandlik, muljeline, otsekui telepaatiliselt tunnetuslik. Tekst, mida tegelased räägivad, pole ju suurt oluline. Tähtis on fiiling, spliin, äng, Sügis suure tähega, selle raagus ja vettinud meeleolu, lohutu kulgemine, saatusele allaandmine. Loiud unistused, rutiinne kulgemine, käegalöömismeeleolu… Filmis kasutatud muusika rõhutab seda tundespektrit suurepäraselt. Tahan eraldi kiita filmi treilerit – asjata ei nimetata seda ka teaseriks, sest „Sügisballi” oma seda just oli. Iga kord kui ma treilerit mõne reklaamipausi ajal nägin, tekkis mul uuesti soov kinno minna, kuigi film ise on hoopis teises meeleolus kui treiler. Lasnamäe sügisene meeleolu on siin igal juhul veenvalt edasi antud ja ilmselt urgitseb selle dekadentlik hallitusehõng ka nende hinge, kes ise kunagi Lasnamäel päevagi veetnud pole.

Film algab poeetiliste miniatuuridega, kus vaatajale tutvustatakse tegelasi ja püütakse neid kuidagi sümpaatseks teha. Kulgeme sujuvalt läbi portreede galerii, kohati staatiliselt, kohati vaarudes. Me kõik teame, et seda maailma, mida me ekraanil näeme, ei ole tegelikult olemas, seda aega ei ole olemas, neid kohti ei ole olemas, see kõik on ainult film, lisaks veel kunstiliselt liialdatud, kuid see polegi nii oluline, interjöör on ju vaid karkass. Alguses mind küll mõnevõrra häiris ajaliste märkide kokkusegamine, ühest otsast toimub kõik justkui sügaval nõukogude ajas, kohtutakse klikiaegses restoranis, kus aeg on ühel hetkel lihtsalt seisma jäänud, elatakse keset nõukogudeaegseid raamatuid, samas sõiduvahendiks pole kellelgi Lada ja aastat 2006 rõhutab ka suur silt „Kirjanduskonverents „Balti teadvus””. Aga nagu juba mainitud, see pole film, mida peaks vaatama mõttega, see on teos, millel tuleb tundega surfata, pole tarvis otsida midagi loogilist.

Filmi lõpus kohtuvad tegelased ööklubis Miraaž, mis otsapidi meenutab interjööri „Twin Peaksist”. Laval on bänd, mille koosseisus mängivad nii operaator Mart Taniel kui ka režissöör Veiko Õunpuu. Vaatajaina tantsime ka meie nende pilli järgi, ma võin kinnitada, et nad on oma töö hästi teinud ja juhul kui ma tahaksin sellest filmist kirjutada mingi pädevama arvustuse kui see siin, peaksin seda tegema luulevormis. Minu poolest oleks film võinud lõppeda mõnevõrra varem: enne peksustseeni, enne Mati ja Jaana taaskohtumist. Ärkamistega. Näiteks perverdiga, kellest ei saa aru, kas ta naerab või nutab. Vaat, seal pane punkt, nagunii on originaaltekstiga üsna meelevaldselt ümber käidud. Kokkuvõttes peaks ütlema, et hoolimata mõningastest küsitavustest, millele ma vaatan siinkohal läbi sõrmede, on kompa paigas. Seda on visuaalselt väga mõnus vaadata.

Mulle omasel moel tuleb siiski ära anda ka irisemiselaks, ja sedapuhku saab selle osaliseks filmi üks peategelasi Rain Tolk (Mati). Ma saan aru, et Tolk on Õunpuu sõber ja et ta juba oma sõprade filmides muudkui mängib ja et filmis „Jan Uuspõld läheb Tartusse” on tema väike roll väga super, aga selles filmis jääb ta näitlemisega paraku jänni. Asi selles, et kõik teised näitlejad, keda filmis kohtame, iga pisimgi roll, on Tolgi tehtust paremini mängitud, ja seda kõige paremas mõttes.

Tolk mõjub siin nagu koolipoiss, kes on küll luuletuse pähe õppinud, aga loeb seda ette ratatatatatataa ratatatatatataa. Arusaadav, koolipoisile on see karmis olelusvõitluses hädavajalik, aga inimesele, kes pürib kinolinale, see stiil enam ei sobi. Sõber Õunpuu oleks pidanud siin filmis Tolgiga rohkem tööd tegema, sest näitlejate galeriis on ta „Sügisballis” küll otsekui tilk tõrva meepotis. Siinkohal ei taha ma sugugi öelda seda, et Tolk peaks näitlemise unustama ja pigem mõnel teisel alal kätt proovima, lihvi aga vajaks tema näitlejatöö veel küll.

Taavi Eelmaa teeb siin suurepärase rolli saatanliku uksehoidjana, eks on Theo Undigi romaanis kõige värvikam karakter ning Eelmaa on tema kehastamisega väga blingilt hakkama saanud. Kõrvalosalised, või peaks ütlema miniatuuride peategelased, on „Sügisballis” kõik kestvaid ovatsioone väärt: Rein Pakk, Ivo Uukkivi, Liina Tennosaar, Viire Valdma, Sulevi Peltola… Nende väikeste, kuid efektsete esituste najal saab „Sügisballist” nauditav mosaiik, läbimõeldud tantsuetendus, kus keegi peale kohmaka luuletaja ei komista. Tänama peaks veel Juhan Ulfsakit, Maarja Jakobsoni ja Iris Perssonit, Mirtel Pohlat ja Tiina Tauraitet. „Sügisball” on üks väheseid Eesti filme, millele soovida pikka iga ja edu festivalidel.

Vanarahvas ütleb, et kaks ilma kolmandata ei jää, kas on Õunpuul plaanis ekraniseerida veel midagi Mati Undi loomingust? Võiks ju küll, ühtlasi aga annaksin tellimuse sisse Mihkel Muti romaani „Elu allikad” linaletoomiseks. See on küll teises tonaalsuses, kuid ilmselt saaks Õunpuu sellega hakkama.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming