Söö, joo, vaata filme

Jaak L?s, Berliin

57. “Berlinale” esimesest poolest  

Olivier Dahani filmis “Elu on roos” istub Marion Cotillard Édith Piafina Gérard Depardieu süles.

 

Pealkirjas vihjatud Ang Lee kunagine film “Söö, joo, mees, naine” andis tänavusele “Berlinale’le” ühe väiksematest alaprogrammidest, milles on viisteist toitumisteemaga haakuvat dokumentaal- ja mängufilmi. Toit on tähtis. Festivali juht Dieter Kosslick valmistas festivali eel tele- ja fotokaamerate ees mereandidest rooga ning festivalipäevikud teles pühendavad niigi napist eetriajast palukesi ka hea toidu mekkimisele. Festivali päris köögipoolele avalikkust ei lasta, see-eest mängitakse laialt levivates meediumides kööki.

Filmifestival ongi gurmaanide kogenemiskoht. Väga paljudel on väga palju filme juba nähtud, vaadates oled väga valiv, pirts jne. Hea asi satub suhteliselt  harva meeli erutama. Kolleeg Lauri Kärk alustas oma “Berlinale” ülevaateid Postimehes sedastusega, et iga päev tuleb Berliinis teha otsus, mida pakutava kahesaja filmi hulgast võtta, mida jätta. See kivi on tõesti süllehaaramiseks liiga suur. Eestlase tarvis maksab siia lisada, et meil jõuab aasta jooksul kinodesse umbes 150 uut mängufilmi, kui PÖFFi omi mitte hulka arvata.

Allakirjutanul on kümne “Berlinale” aastaga  välja kujunenud oma rutiin. Hommikul vaatad peamiselt võistluskava, et maitsta, kui hea koor on tänavusel piimal. Pealelõunal natuke “Forum’i” kava sõltumatust ja eksperimentalismi ja võib-olla natuke “Panorama” sotsiaalset teravust ja närvilisust. Mõned taastatud tummfilmid vahepalaks ja klassikute retrospektiivist midagi magustoiduks. Silmanurgast tuleb jälgida, mis toimub filmiturul ja kuidas eestlastel ja nende lähematel kolleegidel läheb. Ega väga palju jõuagi, kui näiteks tahad veel käia filmiarhiivis või istuda pisut Saksa Kinemateegi ehmatavalt rikkalikus filmiraamatukogus.

Festivali avanud prantslase Olivier Dahani “Elu on roos” Edith Piafist jagas kriitikud kahte lehte, nagu üks õige festivali avafilm peabki tegema. Ühed hoidsid haigutust tagasi, teised valasid pisaraid (filmiajakirjanik on ka inimene). Kaks ja pool tundi hapra lauliku kiiresti läbi põlenud elust on festivali avamiseks paras oopus, aga laiemas levis filmi menu kindlustamiseks arvatavasti liiga palju. Marion Cotillard’i vapustava ümberkehastumisvõimega mängitud Piafi oli ekraanil sageli liigagi valus vaadata. Ja mitmed asjad võisid jääda Prantsusmaast kaugemal seisjale pisut segaseks, näiteks armuloo algus profipoksija Marcel Cerdaniga (kes ei mäleta Claude Lelouchi kolmetunnist oopust 1983. aastast “Edith ja Marcel”, peab kusagilt mujalt lisainfot hankima). Siiski usun, et sel filmil oleks Eestiski oma tänulik publik, iseasi, kas produtsendid on nõus lühendatud versiooni levitama.

Erinevalt viimastest aastatest tuli seekord mitu päris head filmi kohe alguses, muidu pidi elamust liiga kaua ootama. Hiinlase Wang Quanani Hiina-Mongoolia piiril asuvate lambakasvatajate eksootilisse seltskonda viinud “Tuya abielu” oli südamlik ja isegi mõnusa huumoriga jutustatud lugu mongoli naisest, kes peab otsustama, kas lahutada oma totakavõitu ja tõbisest mehest ja võtta vastu paremad pakkumised. Selle kauge maa inimeste argielu jälgimine “Berlinale” Palasti tohutul ekraanil oli märksa rohkemat kui antropoloogiline huvireis. Eestis võiks seda näidata vähemalt Tartu maailmafilmifestivalil.

Hitleri aja painetest ülesaamine on olnud viimaste aastate Saksa filmis olnud üsna tähtis. “Allakäik”, “Sophie Scholl” ja “Napola” on Eestiski näidatud filmid. Tänavusel Euroopa filmiturul oli üks huviäratavamaid  kaupu Dany Levy lavastatud komöödia “Minu füürer”, mis teeb koomuskit Hitleri “seikluste” ümber 1944. aasta lõpus, kui sõja kaotamine oli terve mõistusega sakslaste jaoks klaar. Peab ütlema, et huvi filmi vastu on suur, kuid ostma ja levitama hakata seda nii kergesti ei tahetagi, sest teos pole piisavalt hästi vormitud.

Teine holokaustiaja film, Austria-Saksa “Võltsijad” (“Die Fälscher”), stsenaristiks ja lavastajaks Stefan Ruzowitsky, on aga festivali võistluskavas seni tähelepanuväärseim tükk. Kui annotatsioon ütleb, et tegevus leiab aset Mauthauseni ja Sachenhauseni koonduslaagris, tekib ärev eelaimus järjekordsest  ajastu südametunnistuse loost. Aga ei, kõik pööratakse üsna varsti pea peale. Loo tegelasteks on vangistatud juudid, graafikud, valerahategijad, fotograafid ja pangandusspetsialistid, kes sunnitakse sõja lõpu eel koonduslaagri erilaboris valmistama Briti naelu ja USA dollareid. Töid juhib vene juut Salomon Sorowitsch, enne natside kätte vangi minekut Berliinis legendaarne raha ja kunstiteoste võltsija. Algul vajavad sakslased valeraha strateegilistel eesmärkidel, nõrgestamaks liitlaste majandust, enne sõja lõppu on raha vaja oma naha päästmiseks. Filmis me peaaegu ei näe n-ö traditsioonilisi koonduslaagri koledusi, need asjad toimuvad laboribaraki plangu taga. Siinpool planku aga areneb kirglik põnevusdraama, sest valeraha kvaliteet on elu ja surma küsimus. Mõni tahab vastu hakata, saboteerida, kuid talle tehakse selgeks, et see tähendaks kõigi hukkumist. Sorowitsch (Karl Markovicsi magnetiliselt minimalistlikus soorituses) viib töö lõpule ja võtab pärast valvurite põgenemist näpu otsa kohvritäie dollareid, et asuda teele parematele jahimaadele. Film tugineb Adolf Burgeri raamatule “Saatana töökoda” ja osaliselt tõsiseikadele. Ruzowitsky pilt on vähemalt ühe auhinnakaru kandidaat.

Robert De Niro mängufilmilavastuses “Hea karjane” on valitud peategelaseks külma sõja aegne USA hall kardinal number üks, luurejuht Edward Wilson (Matt Damoni elutruult kivinäolises kujus). Ristiisalikud teod õilsal eesmärgil, rahu ja koostöö ja majandusedu hüvanguks. Eepiline jutustus 1939. aastast Kuuba kriisini 1961. aastal on tehtud aga kuidagi kuiva professionaalsusega, vaatamata väga headele mängudele näitlejatega ja lõpmata põnevale luuraja-luurab-luurajat-loole. See on De Niro teine filmilavastus pärast 1993. aastal valminud “Bronxi lugu”. Vahest peaks klassik tihedamini lavastajatoolil istuma?

Clint Eastwoodi “Kirjad Iwo Jimast”, mis näitab Jaapani võitlusvälja Teises maailmasõjas, osutab, et lavastav näitleja võib olla režissööritoolil vägagi ekstra klassist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming