Sada aastat filmi ühes väikses toas

Annika Koppel

Fotonäitus „100 aastat Eesti filmi” Riigiarhiivi Maneeži tn 2 galeriis. Kuraator Gerli Rebane, kujundaja Sten Oja. Avatud E–N 9–17, R 9–16. Tuleb tõdeda, et näituse pealkiri „100 aastat Eesti filmi” pole originaalne ega kahjuks ka mitte kuigi informatiivne. Ürituste summas, mis kõik pühendatud eesti filmi 100. sünnipäevale kas austusavalduse või kingitusena, ei eristu see näitus kuidagi. Kui potentsiaalne külastaja peaks ainult pealkirja põhjal otsustama, kas minna näitust vaatama või mitte, jääb ta hätta. Andestatagu see norimine kohe alguses, aga näituse pealkiri peaks siiski kõditama mõtet ja fantaasiat, mitu aastat seda või toda sobib pigem alapealkirjaks. Seda enam, et näitus ise on oma võimaluste piires täitsa korralik. Kui öelda 243 mängufilmi, viib see juba tuumale lähemale. Väidetavalt nii palju täispikki mängufilme on saja aasta jooksul (kui täpne olla, siis 98 aasta jooksul, sest esimesed fotod on 1914. aastast) meil Eestis tehtud. Ühes kaadris on näha foto ühest sel aastal toodetud filmist ja samas on kirjas ka teised sellel aastal valminud filmid. Koostajad on iga filmi kohta valinud kõige parema kvaliteediga ja silmapaistva kompositsiooniga foto. Valikul eelistati pigem fotot, mis ei ole nii tuntud. 1969. aastat ei esinda foto „Kevadest” või „Viimsest reliikviast”, vaid hoopis filmist „Gladiaator”. Lisaks saab väljapanekul näha filmide tegemise ja säilitamisega seotud materjale arhiivi kogudest. 243 mängufilmi nimekirja on koostanud Eesti Filmi Andmebaas. Loodetavasti siis täieliku, aga 2012. aasta puhul on küll näha, et pole päris nii: Peeter Simmi „Üksik saar” pole sisse saanud. Uus asi, ehk polnud veel pilti, aga kirja oleks ju võinud ikka panna kõik, mis tulemas. Volmeri „Elavad pildid” ega Raagi „Eestlanna Pariisis” pole veel esilinastunud, aga nende kirje juba on. „Polli päevikud”, mille üle kõvasti vaieldi, et kas ikka on eesti film, on igatahes sees, eesti filmiks arvatud. Kui juba „Igavese armastuse sõdalane” on eesti film, siis tõepoolest peab ka „Polli päevikud” olema. Riikliku kuuluvuse küsimust sel näitusel ei tõstatata.

Vana olemas, uus laiali

Küll aga tuleb näituse saatesõna lugedes esile üks teine probleem. Põhiosa fotodest on Eesti Filmiarhiivi fotokogust, aga uuematest filmidest arhiivil kahjuks fotosid ei ole, need saadi Eesti Filmi Sihtasutusest ja tootjatelt. Eesti Filmi Andmebaasi juhtivad loojad Hagi Šein ja Reet Sokmann (kes, muide, teevad seda väga mahukat andmebaasi MTÜs) on samuti maininud, et kui Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi toodangu kohta on materjalid arhiivides olemas, siis uuemate filmide dokumentatsiooni tuleb otsida igasugustest tootjafirmadest. Neid kõiki ei pruugi enam olemaski olla. Puudub regulatsioon, mis nõuaks, et filmiga seotud materjalid peaksid lõpuks jõudma filmiarhiivi. Filmiseadusest on küll aastaid räägitud, aga mida pole, seda pole. Seega pole enesestmõistetav isegi eesti filmide jõudmine filmiarhiivi. Nii juhtubki, et aeg-ajalt leitakse kusagilt keldrist või saunast olulist materjali, seda ka filmilindil, mis aga võib olla juba nii hukas, et arhiiv ei saa seda enam vastu võtta, hallitus nakataks ka teised säilikud.

Vahemärkusena olgu öeldud, et näiteks Gosfilmofondi Venemaal tuuakse sundeksemplarina mitte ainult vene filmide koopiad, vaid ka koopiad kõigist Venemaal kinolevisse jõudvatest filmidest. See on suur hulk! Toomata ei jäta keegi, sest muidu võib ta oma tegevuse Venemaal lõpetada.

Maneeži tänav 2 galeriis välja pandud näitusel on eksponeeritud fotod ja ka mõningad esemed suhteliselt väikest ruumi maksimaalselt ära kasutades, kuid ka mitte asju üle kuhjates. Kujundus on funktsionaalne ja nägus. Kahju ainult, et filmiarhiivi näitusel filmi näha ei saa! Ka mõjub iga näitus, mis ei paku kas või ühtegi interaktiivset võimalust, juba paratamatult vanamoodsana. Mõistetavalt jäävad tehnilised lahendused sageli majanduslike võimaluste taha, aga saja-aastast arengut kujutaval näitusel võiks edasiminek olla juba käegakatsutav. Seda osa markeerib näituse napp esemeline külg.

Kõrvale jäänud dokumentaalfilmid

Programmi „Eesti film 100” kõikvõimalikud edetabelid ning siin vaadeldav näituski upitavad fookusesse üha ja üha vaid mängufilmi. Avalikes foorumites on sel puhul pahandatud, et dokumentalistika nagu polekski filmikunst. Mõnede arvates muidugi ei olegi, aga filmiajaloost seda välja jätta ei saa. Hea küll, et rahvuslikust filmikunstist saab rääkida alles mängufilmist peale, aga ega Johannes Pääsuke teinud ju 1912. aastal mängufilmi – ta filmis lihtsalt ühte lennukit. Seda ei saa isegi mitte dokumentaalfilmi alguseks lugeda, heal juhul ehk ringvaate alguseks. „Karujahi Pärnumaal”, esimese Eesti mängufilmi, võttis ta üles kaks aastat hiljem, aastal 1914. Kas see tähendab, et kahe aasta pärast saab meie filmirahvas jälle juubeldada?

Ilmselt küll. Näiteks Tallinnfilm ei suutnud eelmisel aastal otsustada, kui vana ta siis on – kas Eesti Kultuurfilmi järgi 80, Kultuurfilmi sihtasutuseks muutumise järgi 75 või kroonika-dokumentaalfilmide Tallinna Kinostuudio asutamise järgi 70? Seega lubasid nad kuraasikalt pidada kõiki kolme sünnipäeva, aga ma ei mäleta, et esimesest kaugemale oleks jõutud.

Nali naljaks, aga dokumentaalfilme on meil tehtud palju rohkem ning nende andmestikku koguda on mängufilmide materjalidest vaevalisem. Ehkki Kultuurfilmi osa on tehtud, pole ülejäänut tervikuna kaardistatud. Alles aasta lõpuks avatakse Eesti Filmi Andmebaas, kus loodetavasti saab avalikuks ulatuslik materjal selle kohta, mida üldse tehtud. Selles andmebaasis on siiski esialgu vaid mängufilmid ja Kultuurfilmi toodang.

Eesti filmiajalugu pole ikka veel kirja pandud, ehkki selle kirjutamiseks on toetusi jagatud. Suur töö, käsitlus „ühe mütsi alla”, koguneb kildhaaval. Klassika on settinud/settimas, jäävad filmid, mida oleme nõus ka mitmendat korda uuesti vaatama, ilma et poleks igav ja piinavalt valus mõttetult raisatud aja pärast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming