Saksa vastupanu ja prantsuse tundeelu

Endel Link, Berliin

 

Hõbekaru karva näitleja Julia Jentsch (Sophie Scholl 1921-1943) ja Alexander Held (Hans Scholl 1918-1943) mängivad saksa antifa?iste Saksamaa filmis, mille lavastas Marc Rothemund

Pool ?Berlinale? võistlusfilmidest on vaadatud, kuid vähe on olnud nauditavaid linateoseid. Domineerib keskpärane tase. Või on filmirosinad jäetud festivali viimasesse kolmandikku.

Avafilm tõi pettumuse

Régis Wargineri ?Man to man? tõi küll pidulikul avapäeval pro?ektorite valgusse tuntud staarid Kristin Scott Thomase ja Joseph Fiennesi, kuid festivali gallupites nimetati teost nõrgaks ja ilmutati rahulolematust. Berliini kaks suurt päevalehte avaldasid hävitavad retsensioonid. 10. veebruari Der Tagesspiegeli kriitik kirjutab: ?57aastane prantslane, kes on 20 aasta jooksul vändanud vaid viis filmi, pole mingi dramaturg, vaid melodramatist, pildivorpija, tühine kinotunnete koreograaf.?

Ajalehe Die Welt arvustaja nendib, et filmil puudub läbimõeldud kontseptsioon, ning kahtlustab, et ainesest pole sündinud rassismivastast ja inimlikkusele kutsuvat teost. Arvustaja lõpetab irooniliselt: ?Avafilmis otsivad antropoloogid ürgmetsast ahvi ja inimese vahelist arengulüli ja leiavad kaks pügmeed, kes asja ei selgita. Kosslick otsis festivali avamiseks sobivat filmikunsti arengut tõendavat lüli. Kahjuks juhatab leid King-Kongi ja Tarzani vahele: ka need leiti d?unglist.?

Autoripositsiooni ähmasuse tõttu on kriitikute silmis põrunud teisigi linateoseid. Kõige ebamäärasemalt mõjus Itaaliat esindanud Stefano Mordini ?Provintslik väikelinn?, mille kõik kolm festivaliaegset gallupit on hinnanud väga nõrgaks.

On leidunud ka filme, mis lasevad nautida väga stiilset kujundust ja operaatoritööd, heade näitlejate mängu, kuid linatükk ise jääb siiski põnevuse ja pingega mängiva bulvarikirjanduse tasemele. Sellist emotsiooni võis kogeda Inglismaad esindavat psühhodraamat ?Erivangla? vaadates. Kuid hallivõitu foonil hakkavad korralikumad tööd silma paistma.

Saksa film on taas tugev

Festivali neljandal päeval tuli Marc Rothemundi film ?Sophie Scholl ? viimased päevad?, mis pälvis tugeva aplausi. Screenis võis näha esimest nelja tärni (väga hea). Tärnid tulid küll saksa kriitikuilt, kuid vaidlustada ma neid ei taha.

Rothemundi film on teostatud väga professionaalselt, selles tõuseb keskseks sõnum. Kujunduses puudub olmeline illustratiivsus, napp joon ja täpsus määravad stiili. Film ei püüa haarata üliõpilaste vastupanugrupi Valge Roos kogu tegevust, vaid keskendub lendlehtede levitamise episoodile Müncheni ülikoolis 1943. aastal, kui 21aastane naistudeng Sophie Scholl koos oma venna Hansu ja veel ühe kaaslasega teojärgselt tabatakse ning Gestapole üle antakse. Re?issööri sõnul ajendas teda 62 aastat tagasi 22. veebruaril hukatud üliõpilasi veel kord ekraanile tooma Saksa DV Stasi arhiivist avastatud 60-leheküljeline ülekuulamise protokoll, mis heidab asjaloole uut valgust. Film keskendub Scholli ülekuulamisele, kus tal tuleb vaid oma moraalsele positsioonile toetudes seista üksi uurija vastu. Julia Jentsch, kes kehastab Sophiet, on oma rollis ääretult täpne ja tugev. Uurijat pingsalt jälgides saab talle peatselt selgeks, et sel on käes süüdistused ning tema kui ülekuulatava naiivne põiklemine ei päästa teda ega tema kaslasi. Sophie muudab oma taktikat: ta tunnistab oma tegu, põhjendab seda ja õigustab võitlemist natsismi vastu. Puhkevad sõnaduellid, millest üllatunud uurija Robert Mohr, keda mängib ametniku viisakust ja pedantsust rõhutav Alexander Held, endast välja läheb. Aga laua taha istuma pandud tüdruku näost, millele suunatud lambi terav valgus, paistab suur selgus ja veendumus, kui ta räägib demokraatiast ja vabadusest. Oma veendumuse kindlusega tõuseb Sophie Scholl justkui vastupanuliikumise Jeanne d?Arciks. Filmi tuum on ülekuulamisprotokollide alusel kirjutatud dialoogides. Kui ülekuulamine on lõpetatud, peseb uurija käed nagu Pilatus. Kohus on näidisprotsess, kus kõik on ette otsustatud ning riigiprokurör demonstreerib lihtsalt truudust Führer?ile. Järgneb surmamõistetute kamber, viimane sigaret, mida lubatakse kõigil kolmel jagada; jumalagajätt vanematega; siis hukkamisruum, kuhu tuleb preester. Üksi jäänuna see hetkeks karjatab, vaatab krutsifiksi poole nagu küsides, miks temagi on maha jäetud.

Stasi arhiivist leitud protokollides on märgitud, et Sophie giljotiinisurm kestis kaheksa sekundit, Hansul kuus sekundit. Lavastaja Marc Rothemundi järgi on filmi teema aktuaalne, sest neonatsidest võib ajalehtedest lugeda sageli. On alust arvata, et Julia Jentsch pälvib ?ürii tähelepanu ehk parima naisnäitleja Hõbekaru.

Tähed ei jää nooreks

Publikuhuvi André Téchiné ?Muutunud aja? vastu oli suur. Ikkagi lugu armastajate, mis sellest, et eakate, taaskohtumisest. Väärika rolli tegid siin mõlemad Prantsusmaa superstaarid Catherine Deneuve ja Gérard Depardieu, kes mängivad Cécile?i ja Antoine?i. Esimene on abielus, kuid mees on noorem ja vaatab nooremaid. Tal on biseksuaalne poeg. Antoine on maailmas ringi rändava ehitusfirma juhina jäänud vallaliseks, näeb Põhja-Aafrika kaunis rannikulinnas juhuslikult Cécile?i, oma kunagist suurt armastust. Mees mäletab täpselt, et nende viimasest koosolemisest on möödunud 31 aastat 8 kuud ja 20 päeva. Mäletab ? järelikult pole ükskõikne. Mees püüab suhet üles soojendada, saadab lilli, otsib kohtumisi, külastab kutsumata Cécile?i tema kodus. Deneuve teeb ükskõikse naise rolli, milles  võtab mehe lähenemiskatseid tüütamisena. Või siiski vaid laseb seda nii paista? Staarid on selles suhete mängus nüansirikkalt nauditavad. Cécile?i töökaaslane raadiost soovitab oma kogemust: maga temaga veel üks kord, siis oled temast lahti, sest teadja olevat ise kord nii talitanud. Ja ühel päeval lähebki Cécile Antoine?i hotellituppa, et lõplikult hüvasti jätta. Ent järgmisel päeval ootab ta õnneliku näoga mingis kohvikus Antoine?i kokkulepitud kohtamisele. Teda aga ei tule. Raadio annab edasi teate õnnetusest ehitusplatsil: Antoine on jäänud vundamendi süvendis varingu alla. Filmi viimased kaadrid on haiglast: Cécile istub voodi kõrval, hoiab mehe kätt ja ootab tema ärkamist. See sünnibki ja käesurve tugevneb.

Niisugune kurb ja ülendav linalugu, mis juhib teisipäevase seisuga Der Tagesspiegeli hindajate edetabelit.

Ka teine Prantsusmaa võistlusfilm ?Jalutajad Marsi väljakul? re?issöör Robert Guédiguiani käe alt osutus menukaks. Filmis jälgitakse Prantsusmaa presidendi viimaseid eluaastaid kuni lahkumiseni. Mitterandi rollis on temaga hämmastavalt sarnane näitleja Michel Bouquet, kelle kehastumine presidendiks väärib tunnustust. Filmi sü?eeks on presidendi elulooraamatu kokkupanek, presidendi võitlus oma nägemustega, mälestused ja meenutused jalutuskäikudel ja reisidel. Presidendi biograafi ja noore lähedase sõbra rolli mängib Jalil Lespert.

Prantsusmaa on senini tugevalt silma paistnud, siinse artikli kirjutamise ajal ootab kahe prantsuse filmi esilinastus veel ees.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming