Sakslased hakkavad julgema

Jüri Laulik

Filmis natsismi psühhosotsiaalsetesse juurtesse ei süveneta. Viie noore inimese viie aasta läbielamiste kaudu püütakse näidata üht põlvkonda sel jubedal ajal. Mängufilm „Meie emad, meie isad” („Unsere Mütter, unsere Väter”, Saksamaa 2013, 3 x 90 min), režissöör Philipp Kadelbach, stsenarist Stefan Kolditz. Osades Volker Bruch, Tom Schilling, Katharina Schüttler, Ludwig Trepte, Miriam Stein, Henriette Richter-Röhl, Mark Waschke jt.

Igal rahval on teemad, millest parema meelega mööda vaadatakse. Sakslastele on Hitleri aeg ja sellele järgnenud krahh nii kuradi valus teema, et nad ei saa sellega tänapäevani elada. Eks ole muidugi ka põhjust. Saksa kirjanik W. G. Sebald on sissejuhatuses oma äsja ka eesti keeles ilmunud raamatule „Õhusõda ja kirjandus” kirjutanud: „Hoolimata pingutustest niinimetatud „minevikust jagusaamiseks” paistab mulle, nagu oleksime meie, sakslased, praegu silmatorkavalt ajaloopime ja traditsioonideta rahvas.” Ta ei mõtle seda liiga üldiselt, kuid kindlasti on sakslased nii oma kirjanduses kui ka filmikunstis, küllap laiemaltki, pigem mööda kui otsa vaadanud ajavahemikule 1930–1950. Kindlasti sellepärast koguski selle aasta alguses teleekraanidele jõudnud kolmeosaline lühiseriaal „Meie emad, meie isad” Saksamaal nii palju vaatajaid ning tekitas ühiskonnas laia vastukaja.

Viie noore lugu suures sõjas
Sarja alguses kohtuvad 1941. aasta suvel viis sõpra, et jätta üksteisega hüvasti. Leitnant Wilhelm Winter on Prantsusmaa ja Poola kampaaniate veteran, juba kogenud sõdur, tema noorem vend Friedhelm aga õrnahingeline kaunite kunstide austaja. Mõlemad lähevad Venemaad vallutama. Charlotte on veendunud noornatsina lõpetanud edukalt kursused ja läheb vabatahtliku meditsiiniõena rindele. Greta on ambitsioonikas lauljatar, kes tahab saada sama kuulsaks kui Marlene Dietrich. (Mäletame, et Dietrich oli siis juba ammu lahkunud USAsse, Saksamaal keelatud ja jänkisõdurite seas äärmiselt armastatud.) Viktor on juut, kellel suur armastus Gretega. Juuresoleval fotol löövad nad lahkumispeol klaase kokku: „Meie terviseks! Kohtume uuesti jõulude ajal!” Natsi-Saksamaa oli oma hiilguse tipul, üks võidukas sõda teise järel oli läbi tehtud. Peaaegu kogu Euroopa vallutatud. Kohe tehakse ka barbaarsele Russland’ile ots peale. „Me olime noored, kogu maailm ja kõik võimalused olid meile avatud!”. Teades tagajärgi, määrab algus ära kogu seeria lootusetu traagilise meeleolu.
Filmis „Meie emad, meie isad” natsismi psühhosotsiaalsetesse juurtesse ei süveneta. Pigem püütakse viie noore viie aasta läbielamiste kaudu näidata üht põlvkonda sel jubedal ajal. See on mängu-, mitte dokumentaalfilm.
Alfred Döblini suurromaani põhjal tehtud sari „Berliin, Alexanderplatz” näitab kindlasti palju paremini seda huumust, kust puhkesid õide natslikud inimsööjataimed.
„Meie emad, meie isad” on hästi üles ehitatud draama vaheldumisi traagiliste ja melodramaatiliste triipudega. Nalja ei tehta. Noored näitlejad teevad head tööd. Lisaks põhiviisikule läbib filmi olulise tegelasena ka SS-Sturmbannführer Dorn Mark Waschke hästi väljamõõdetud esituses. Omamoodi tähenduslik on seegi, et lõpus, juba pärast sõda, istub ta ametnikuna okupatsioonivõimude kontoris. Episoodid on täpselt monteeritud ja kõigele lisaks pandud sisse tiksuma üks põnev mõistatus: viiest sõbrast jääb ellu kolm. Kes need võiksid olla?
Selle lühisarja (mis võiks olla ka pikk-pikk film, kui sarja-atribuudid vahelt ära jätta) üks silmatorkav omapära on see, et tekitab sügava inimliku kaastunde nende kohutava masinavärgi hammasrataste vahele jäänud noorte inimeste suhtes. Filmi vaadates võib sakslastel küll kahju hakata, et need kenad poisid ei jõudnud enne püdela pori ja hullu pakase saabumist Moskvat ära võtta ning jõuluks koju saada.
Esimese osa pealkiri on „Üks teine aeg”. Sõda NSV Liiduga ning kõik see, mida peategelased läbi elavad, ongi nende noorusega võrreldes teine aeg. Nooruse ideaalid ja lootused purunevad nagu kivipõrandale kukkuv klaas.
Teises osas „Üks teine sõda” on keskendutud eelkõige sõjale endale ja veristes sõja­stseenides ei mängita kangelasmänge. Sa pead tapma, et ellu jääda. Ei mingit heroilisust. Lausa nagu kitš, aga kuna enamik meist praegustest pole sõjast läbi käinud, siis siin pole midagi õiendada. Ohvitser Winter: „Kunagi me olime kangelased, nüüd me oleme mõrvarid.”
Kolmas osa „Üks teine maa” näitab juba seda aega, kui mõtlevad saksa inimesed said aru, et sõda on kaotatud. Pärast üht verist stseeni küsib leitnant Wilhelm Winter oma ülemuselt: „Mis me teeme pärast neid veriseid tegusid siis, kui me sõja kaotame?” Ülem vastab talle targalt: „Sellepärast ei tohigi me seda sõda kaotada.”

Holokaustist mitmel moel
Vägagi suure osa filmist „Meie emad, meie isad” võtab enda alla juuditemaatika. Üks viiest peategelasest on juut Viktor. Ka kõik ülejäänud tegelased puutuvad vähem või rohkem traagilisel moel kokku natsi-Saksamaa ametliku juudipoliitikaga. Üks omapärane moment veel: filmis satub Viktor pärast põgenemist Poola partisanide juurde. Poolakate põlgus juutide vastu on samasugusena kujutatud nagu natside puhul. Kuna sarja näidati ka Poola televisioonis, siis ajas see sealse avalikkuse ärevile. Oi, kuidas poolakatele ei meeldinud nende mineviku sellest küljest näitamine.
Teeme väikese kõrvalpõike. Mis te arvate, kuidas Eestis suhtutaks vene filmi, kus venelased kujutaksid 36. Eesti politseipataljoni tegemisi kõige süngematest eeldustest lähtudes? BNS 2002. aastal: „Lennart Meri algatatud rahvusvahelise uurimiskomisjoni esimehe Max Jakobsoni teatel osales 36. Eesti politseipataljon 1942. aasta suvel enam kui 2000 juudi massihukkamises Valgevenes Novogrudokis, kuid ilmselt jääb pataljoni täpne roll ses sündmuses lõpuni selgitamata.” Eesti Päevaleht: „Eestlastest koosnenud 36. politseipataljoni tõenäoliselt ainus elav võitleja Vassili Arula kinnitab kaitsepolitsei ja ajaloolaste arvamust, et eesti sõdurid ei osalenud Teise maailmasõja ajal Valgevenes juutide hukkamisel. Kinnipeetute mahalaskjateks olid sakslased ja hallide kätistega mustas mundris poolakad. „Võib-olla aetaksegi nüüd poolakaid eestlastega segamini,” ütles Eesti Päevalehele Arula, kes on viimastel nädalatel juudi uurimiskeskuse juhi Efraim Zuroffi süüdistuste tõttu sellest ajast päevade kaupa mälupilte kokku pannud.”
Retooriline küsimus: kui Hitler oleks üle olnud oma patoloogilisest vihast juutide vastu ja pärast esmast vaenulikku propagandat hoidunud juute represseerimast ning hõivanud nad oma maailmavalitsuslikesse plaanidesse, kas ta siis oleks saavutanud sakslaste sellise eufoorilise poolehoiu, nagu ta peaaegu terve oma valitsemisaja nautida sai?

Vaadates selja taha
Filmivõtted tehti lisaks paljudele kohtadele Saksamaal veel Leedus ja Lätis. Targu oma haak­ristiga sõjamasinatega autentsematele slaavi aladele ei tikutud.
Natuke võiks sakslaste kolmeosalist lühi­sarja võrrelda eepilise Eesti sarjaga „Tuulepealne maa”, kus samuti kujutatakse inimesi teatud ajalooperioodil. Sakslastel on muidugi raske sellist paatost näidata nagu eestlastel, nende filmilugu räägib ikkagi Hitleri Saksamaa innukatest kodanikest, vaimustunud Teise maailmasõja alustajatest, aga tundetu viie sõja-aasta kroonika pole nende lühisari kohe mitte. Igal juhul minnakse oma ajalooga varasemast julgemalt rinnutsi. Kindlasti oleks huvitav, kui „Meie emad, meie isad” jätkuks sõjajärgse ajaga, kui sakslased ei vaadanud ei selja taha ega kõrvale, vaid ainult maha või otse ette ja ehitasid varemehunnikust 10-15 aastaga üles uue riigi, järjest mõjusamaks muutunud Bundesrepublik’i. Veel kord W. G. Sebald sakslastest: „ … viimastel sõja-aastatel miljonite inimeste kogetud enneolematut rahvuslikku alandust ei ole kunagi sõnadesse pandud ja sellest vahetult puudutatud inimesed ei ole seda omavahel jaganud ega hiljem sündinutele edasi andnud.” Mõistetav. Mäletate Orpheust, kes läks surnute riiki, et oma õnnetult surnud naine Eurydike sealt tagasi tuua. Tänu tema imelisele musitseerimisele jumalad härdusid ja lubasid tal koos Eurydikega elavate ilma tagasi minna. Ainuke tingimus oli, et Orpheus ei tohi kordagi tagasi vaadata. Sakslased on hakanud tagasi vaatama surnute maailma ja põrgu poole. Kadunuid nagunii enam tagasi ei too ja suure sõja tunnistajaid jääb järjest vähemaks.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming