Sakslaste stiliseeritud hullus

ERKKI LUUK

Osa Saksa filmikunsti kunagisest hiilgusest taastus PÖFFi suvekino hiljutises ?Oberhauseni laste? programmis. Üles astusid R. W. Fassbinder, Wim Wenders ja Alexander Kluge. Viimane oli esindatud juba oma pealkirja poolest paljulubava ja näidatuist omal ajal küllap suurimaid laineid löönud (Veneetsia festivali Kuldlõvi ja 1968. aasta parima saksa filmi auhind) teosega ?Artistid tsirkusekupli all: lootusetus?.

 

Eklektiliselt rabav pseudodokk

Ootamatu film kujutas nihilistlik-jaburdavas laadis kellegi Leni Peickerti süstemaatiliselt liiva jooksvaid püüdlusi oma tsirkuse rajamisel. Seoses sellega võiks kohe teha ühe, minu arust üldse suurima komplimendi, mida filmile teha saab: kohati pidi vaataja silmi pungitama ja iseennast veenma, et ta ikka näeb seda, mida ta näeb. Kaadrite järjestus oli nimelt ajuti sedavõrd seosetu ja kaadrivalik sedavõrd rabav. Tegu oli omalaadse süstematiseeringuga (nagu näiteks Greenaway ?pseudodokk? ?Falls?), ainult selle vahega, et Klugel pole struktuurist (selle sõna kõige abstraktsemas tähenduses) saanud selline pompöösne kinnismõte ja asi iseeneses nagu Greenawayl (see pole muidugi etteheide Greenaway lõpuni minevale laadile). ?Artistid…? esitab teatava artistide ?taksonoomia?, kus üks on hullem kui teine ja kogu süsteem (?tsirkus?) ise kõige hullumeelsem. Filmi algus näitab meile ?saksa rahva? pidustusi: paraade ja defileesid selles kõige mõõtmatumas mõttelageduses ja toretsevas originaalsuses, kus etendatavad motiivid üksteist ülepakutusega üle trumpavad. Sama iseloomustab kogu järgnevat filmi. Juba ?ideed?, mis seda teost (ja seal kavandatavat tsirkust) justkui edendama peaksid, on äärmuseni irratsionaalsed, millele lisandub veel absurdne esitus ja kõikvõimalike totrate tegelaskujude paraad. Tsirkus avaldub filmis kui ülim kunstlikkus või mõttetus, tühikäik, nihilism, kui metatsirkus. Ja ometi on see väga pehme film, vaimukas, ka selline, mis igas punktis end ise meeleldi naeruväärsena paista laseb ? meeldiv-siiras ja pretensioonitu, ent kunstiliselt väga õõnestav. Midagi üpris veidrat.

 

Noa hirmuäratav teekond suguelundeis

Fassbinder on PÖFFil linastunud järelejätmatult ja erandiks polnud seegi kord. Isegi rohkem kui film oli tema ?13 kuud aastas? kõrvulukustav appikarje, mille nägemise järel iga vähegi vastutustundlik psühhiaater või psühholoog autori kohe sundkorras hospitaliseerima oleks pidanud. Ometi seda vist ei juhtunud, nii et kõnealune võis jätkata oma masohhistlikult ennasthävitavat elulaadi, mis ta mõne aja pärast ka lõplikult hävitas. Film on (kõige süngemas mõttes) autobiograafiline: Fassbinder nimelt alustas tööd selle kallal kaks nädalat pärast tema pikaajalise armastatu lihunik Armin Meieri enesetappu. Viimane oli selle meeleheites sooritanud pärast seda, kui Fassbinder ta hülgas (Fassbinder ise suri nelja aasta pärast narkootikumide üledoosi). Kõik need tõestisündinud lood on muidugi kenad kuulata ja sobivad hästi ?klassikalise geeniuse? legendi, kuid tõde on ka see, et iga Fassbinderi filmi on raske vaadata (pehmelt öeldes pole ma just ainus, kes nii arvab) ja ?13 kuud aastas? võibolla isegi kõige raskem. Ei pea olema just psühhoanalüütik, et kogeda kogu seda filmi läbivat kastratsioonitundmust; otsekui kujutakski see kahetunnine film endast kastratsiooni koletut sümboolset ekvivalenti, noa hirmuäratavat teekonda suguelundites. Umbes selline võiks olla üks (isegi kõige teoreetilisem) läbiv tunne, mida kogu see film tervikuna kellelegi võib pakkuda. Kohati (eriti kurikuulsas tapamajastseenis, mida publik sageli saalist väljumisega austab) on see nii uskumatult võigas, et juttudel publiku uskumatust kergendusest, kui peategelane (end naiseks opereerida lasknud lihunik) ennast lõpuks tapab, on kindlasti tõepõhi all. Gaspard Noe on osanud sest stiilist üht-teist iiveldamaajavat kõrva taha panna, kuid enamus inimesi käib sellisest filmist kahtlemata sajakilomeetrise kaarega mööda.

Loomulikult on seegi hinnang rohkem ?füsioloogiline? ja seega (paratamatult, mingis mõttes) moraalne kui kunstiline. Siiski ei tähenda materjali selline elajalik ?vastupanu? publikule veel tingimata ?kõrgesse kunsti? pühitsemist. Loomulikult mitte. Küll aga teeb Volker Spengler Erwini/Elvirana, kelle tegelaskujusse koondatakse kogu (eba)inimlik õnnetus, ühe kõige kummitavama rolli, mida endale ette võime kujutada. Vaatamata sellele, et film mõjub kohati füüsilisel tasandil, transleerib ta tervikuna siiski pigem läbitunnetatud masendust (see pole muidugi jälle mingi kunstiline hinnang). Kuigi mulle isiklikult Fassbinderi stiil ei istu, on väga lihtne mõista inimest, kes sellest filmist haigutavaid emotsionaalseid, eksistentsiaalseid, psühho(pato)loogilisi jms. sügavusi leiab.

 

Piiritletud, külm ja tundlik

Wendersi ?Valeliigutus? on seni vaadeldud filmidest kõige puhtam, lakoonilisem, tundlikum ja selgem, filmikeelelt seega kindlasti kõige parem. Film oli nagu kohtumine tundmatuga, kes osutub poole pealt vanaks sõbraks. Sinna oleks see kõik võinud lõppedagi (kahjuks film küll jätkus). ?Valeliigutus? kujutab endast Goethe ?Wilhelm Meistri õpiaastate? kaasajastatud ekraniseeringut. Wenders on see mees, kelle filmides on oluline koht suurlinnal ja puhtalt filmikeeleliste vahendite taju mõttes on ta käsitletud kolmikust minu arust ka kõige tundlikum. Ühes Wendersi, enamasti rangelt piiritletud ja külmas kaadris on rohkem tundlikkust kui mingis suvalises keskmikfilmis. See teeb tema jälgimisest kinogurmaanile alati erilise elamuse, nagu Borges või Proust on samade omaduste, nimelt oma äärmise täpsuse ja tiheduse tõttu sedasama kirjandushuvilisele. Muidugi on Wendersi kaadri tühjus ja lakoonilisus petlik. Kui eesmärgiks on võimalikult haaravalt jutustus, tulebki ülearused detailid kõrvaldada. Wilhelm Meister on akommunikatiivne ega tee suurem osa ajast midagi, kuid kaader on tähendusega laetud, kuna see mitmesuguste (kompositsiooniliste jm.) võtetega ette ja taha viitab, s.t. on kõikvõimalikest lubadustest tulvil. Suurim saladus kaadri juures ongi, kuidas saavutada, et see oleks lubadustest tulvil. Nagu ma ütlesin, õnnestub see Wendersil suurepäraselt ? ehk halvemini kui Ruizil, aga paremini kui Bunuelil. Linnad on tal kõnekad, kuid nende diskursus jahedavõitu (ehkki mitte ilma oma diskreetse võluta) ja mõju inimhingedele marineeriv; maakohad seevastu on tulvil salapära ja inspireerivaid ideid.

Mõlemad kavas olnud Wendersi filmid (teine oli ?Ameerika sõber?) keskendusid peale suurlinna ja metroo ka linnadevahelistele rongidele. Rongid (lisaks sellele, et nad kunstiteostes üldiselt liikumist väljendavad) on ka filmide võrdpildid: aknast on näha ?liikuv pilt? ja kui teine rong mööda sõidab, meenutab see juba otseselt liikuvat filmilinti, mille akendest paistavad suure kiirusega mööda kihutavad ?kaadrid?. Kui ?Ameerika sõber? on vägagi realistlik (ja sellisena hästi pinget üles kruviv) film, siis ?Valeliigutus? täiesti unenäoline, eriti just ses mõttes, et seal juhtub kõik (nagu uneski) muuseas, motiveerimatult. Film algab sellest, kuidas Wilhelm motiveerimatult rusikaga akna puruks lööb. Sellele järgnev sihitu rännak (sihtpunkt Bonn on formaalne, Wilhelmi ema leidis selle romaanist) jaguneb kahte ossa. Esimeses liituvad temaga motiveerimatult kõik inimesed, keda ta oma teekonnal kohtab. Teises pudenevad nad tal ükshaaval küljest. Meister liigub edasi nagu unes, huvitumata ümbrusest ja inimestest, kurdab, et ei suuda märgata detaile ja kõik inimesed (isegi need, kes millegagi tema tähelepanu köidavad) jätavad ta sisimas täiesti ükskõikseks. Siit ka filmi pealkiri: ?vale? ? huvi puudumine ? sooritatud ?liigutuses?. Ta ise vihjab sellele, et saab kunagi aru, et see kõik oli eksitus, viga.

Ühenduslüliks kolme ?Oberhauseni lapse? vahel on stiliseeritud hullus. ?Valeliigutuse? unenäolisusele ma juba viitasin, see on üks võimalus, kuidas hullust stiliseerida. Teine võimalus on irratsionaalsete ideede tee, neist kubises ?Artistid tsirkusekupli all: lootusetus?. Fassbinderi film dramatiseeris tegelikkuse hulluksajavat jõudu ja õudust, kujutades ja määratledes oma tegelaskujusid sotsioseksuaalselt justkui mingit ?läbilõiget? mingist ühiskonnasegmendist, oli psüühiline ebanormaalsus selles sisuliselt normatiivne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming