Salatoimikud Eesti moodi

 

Filmi kipub koormama maniakaalselt vohav tekst, teravmeelsed ideed varjutavad hoogsa möla alla jääva visualistika. Joonisfilm ?Frank ja Wendy?. Re?issöörid Priit Pärn, Priit Tender, Kaspar Jancis, Ülo Pikkov. Näitlejahääled Jan Uuspõld, Janne Sevt?enko, Anne Reeman, Andrus Vaarik, Eduard Toman, Peeter Oja jt. Helilooja Margo Kõlar, animatsioon Tarmo Vaarmets, Ülle Metsur, Eda Kurg, Marje Ale, Annely Põldsam. Produtsent Kalev Tamm. Eesti Joonisfilm, 2004, 75 min. Esilinastus PÖFFi programmis ?Animated Dreams?.

FBI superagendid Wendy ja Frank tegutsevad Estonias, kus lokkavad kriminaalsed ja paranormaalsed nähtused.

Eesti ei ole India ja David Snowman pole kriitikaväline püha lehm. Teisalt pole Eesti Joonisfilm teleseriaalistuudio ega ?Frank ja Wendy? ?X-failid?. Nii üleilmseist kui eesti animafilmi ajaloost pärit tsitaatidest ja kli?eedest kubisevast ?Frankist ja Wendyst? jääb aga mulje, justkui üritataks muuseas rohkem või vähem kõik need olla. Sest käes pole mitte autori- ja festivalifilmi loomise, vaid pullitegemise aeg.

Karikaturisti vemmeldav veri

Nalja on eesti animafilmis alati tehtud. Ei mäletagi Priit Pärna joonislugu, kus poleks peadpööritavaid trikke, imelisi moondumisi, näpuotsatäis vandenõuteooriat, konsumerismitotrust või poliitilist pila. Mida aeg edasi, seda enam on maailmakuulus animakunstnik Pärn oma loomingus paljude maailmakuulsustega manipuleerinud, nad meelelahutuse lavale naeruväärseks joonistanud. Pärnas kohub ulaka karikaturisti veri, pigem ajada vaataja suutäiega naerma kui maotäiega mõtlema. Kuid et publikut rõkkama panna, tuleb ise enne oma ajusid ragistada ja meel mitte tühipaljaks verbaalanekdoodiks, vaid ka maagiliseks pildilahenduseks teritada. Aga just pildilises lahenduses on fantoomre?issöör Snowmani ehk õpetaja Pärna meeskond, võrreldes oma varasema loominguga nüüd järele andnud.

Filmi kipub koormama liiga maniakaalselt vohav tekst, teravmeelsed ideed varjutavad hoogsa möla alla jääva visualistika. Tekst punnitab ette valmistada kujundit, aga justkui lubatud pildiline kaif jääb liiga tihti tulemata, jääb takte taha lonkama. Vahest on dirigent Pärn oma poistele Priit Tenderile, Kaspar Jancisele ja Ülo Pikkovile liiga tempokad ideed pähe surunud? Või siis pole suutnud soleerijaid jahutada? Igatahes paljustki jääb vana rasva peal liu laskmise mulje. Aga seda filmi ei tohikski hinnata tõsise kunsti, eelkõige ikka meelelahutuslikust küljest.

?Frank ja Wendy? on seitsmest osast kokku liidetud täispikk joonisfilm, mida läbivad Priit Pärna väljamõeldud tüübid. Neist peamised FBI superagendid: punapäine suuretissiline Wendy ja lillkapsaajudega debiiliku moodi Frank, kelle filmiprototüüpidena tulevad kohe ette ?X-failide? Scully ja Mulder. Kõrvaltegelastena löövad kaasa ookeanitagused Nais-boss ja Mees-boss, rahvuslik-skisofreeniline nõid George Woo, natsipöialpoisid, virtuaal-imaginaarne kärukeeraja Jänes, jaapanlased, raseeritud Ahv, luuraja Putin ja taksojuht Blair.

Kodanlust kohutav hullumaja

Oma roll on ka West Pointi sõjakooli nii lendurina kui lennukina lõpetanud Kärbsel, sest Estonias lokkavad võrdselt nii kriminaalsed kui paranormaalsed nähtused, põrandaalune vorstivabrik pressib inimlihast rõngaid, hamburgeri mõõtu mikrolehma närvisüsteem muudetakse isutekitavaks raadiovastuvõtjaks, Latvia langeb lauspommitamise alla, viidatakse kiiritusravile kaitseministeeriumi hullumajas, terroristiks maskeerunud Jacques Chirac smugeldab USAsse 300 grammi Roquefort?i juustu, ekstreemturistid ja jõukad pensionärid nuumavad Viru tänaval mõrvarjääkarusid, inimesed muudetakse spetsiaalkohvris sinisteks kuubikuteks, kalendrimaffia ja mööbliterroristid toodavad vigaseid toole, Estonia saadab üles kandlekeelte helinal orbiidil püsiva satelliidi jne, jne. Kuni lõpus lahkuvad superagendid lubavad tagasi tulla.

?Frank ja Wendy? pole pilt laste, nõrganärviliste ega lakitud kodanluse jaoks. Poliitilisest ebakorrektsusest pragisev film annab paroodia koodi kätte kohe alguses, kui Eesti Joonisfilmi stuudios sündiv Wendy virutab terava kinganinaga ekraanil lõõtspilli mängivale koerale, öeldes: ?Hea koer on surnud koer.? Vägivalla, õigemini märulifilmi laustulistamise pilget, kus lendavad pead ja voolavad vereojad, näeb hiljemgi.

Globalismi haigusele kunstilise vastulöögi andnud Priit Pärna animameeskond on teinud rahvusvahelise mõjuga agendifilmi, mis pakatab elutervest skisofreeniast, kuid mille kunstilisest veetlusest pole kahjuks erilist põhjust rääkida. Lugev ja mõtlev maailm tunneb mitmeid piibli mõõtu musti raamatuid, kuhu võetud kokku natsismi, kommunismi jt ?-ismide? jälgid kuriteod. Olen juba 15 aastat unistanud mustvalgest animafilmist ?Reaalse kommunismi ajalugu I?, mis poleks frank-ja-wendylik poolpeeretamine, vaid kõigist raudadest korraga panemine. Sest inimesed ei vaja mitte üksnes tsirkust kui silmaleiba, vaid ka omaenda kohutava tõe (kõver)peegeldust.