Seal mandril kevad tuleb teisiti

Margit Adorf

Telefilm „„Kevade” Aafrikas” (Eesti 2011, 55 min), autorid Ken Saan ja Krister Kivi. ETV 2s 6. IX ja ETVs 7. IX.  Ken Sleigh ja Christopher Stone on valmis saanud muheda muuvi, milles näidatakse, kuidas Musta Mandri mees, filmiprodutsent Simon Nduti ei kohku ära, kui kahvatud Põhjamaa  tüübid tema kodumaale seilavad ja tulevad lagedale sooviga saada oma vanast kultusfilmist „Kevade” uus kaasaegne Aafrika versioon „Spring”. 

Ken Saan on tuntud veidrate, lennukate ja esmapilgul kindlasti teostamatute ideede varrukast puistajana. Kõige hämmastavamad polegi mitte niivõrd need ideed ja nende rohkus, vaid see, et mõnikord juhtub isegi nii, et need ideed saavad teoks ja hullumeelsed visioonid vormuvad kõigi raskuste kiuste filmiks, mõnikord koguni selliseks, mida võib korralikuks või ehk arvestatavaks konkurendiks  pakkuda neile filmidele, mis pole sündinud mitte pooljuhuslikult käigu pealt, vaid tõsise ettevalmistuse ja süvenenud inimeste plaanipärase töö tulemusena. 

Ken Saani ja Krister Kivi kahasse valminud film „„Kevade” Aafrikas” on paljude skeptikute pettumuseks hästi välja tulnud dokumentaal. See on hoogne, ei valgu laiali, keskendatud ühele kindlale teemale – rühitakse kindla eesmärgi poole. Teletükk näitab filmitegijate eluolu Aafrikas, kus filmiprodutsent tunnistab  ausalt, et tal on kalduvus ennast mäluauku juua ja siis ta pärast tööd teha ei viitsi, kus kellaaja kokkulepped ei kehti, kus äriajamisel on alati risk oma rahast ilma jääda ja kus tuleb kõik alati kümme korda üle kontrollida. Vaataja kuuleb ka filmi näitlema tulnud inimeste unistusi ja muidugi seda, kuidas stsenarist Eduardo maadleb kauge maa vana filmi tõlgendamisega. Kõik see on edasi antud selgelt, liialdustesse laskumata, piisavalt hoogsa montaaži ja reipa muusikalise  lahendusega. Filmi rütmi juures võib kurta vaid selle üle, et katkendid Aafrikas valminud filmist „Spring” kipuvad ülejäänud rütmist tempokuselt maha jääma ja välja langema, venima.       

Aga lühidalt veel filmi sisust: Ken Saan on kuskilt kuulnud, et Aafrikas, täpsemalt Keenias Nairobis, on Riverwoodi-nimeline filmitööstus,  kus tehakse kõikvõimalikest filmidest Aafrika versioone. Eesti filmipärandist valitakse neegritele lörtsimiseks välja vahest kõiki eestlasi isiklikult puudutav kultusfilm „Kevade”. Hullumeelse ideega lähevad kaasa ka Kultuuripealinn 2011 ja ETV. Lõpuks on mister Sleigh (Saan) ja mister Stone (Kivi) Nairobis kohal ja produtsent ütleb, et alustada tuleks ajalehte kuulutuse panemisest. On vaja leida näitlejad. Üllataval kombel kuulutus ilmubki ja üllataval  kombel tuleb kohale hulk noori, kes kõik soovivad filmis kaasa teha, teadmata, millega on üldse tegemist. Mõnel on juba varasem näitlemiskogemus olemas. Stsenarist Eduardo on hädaga nõus, et Tootsist saab Toti, mitte Habakuk nagu tema visioonis. Lisaks tehakse Teelest Tekla, Arnost Andrew ja Liblest Rio. Tekla ja Andrew on kindel paar, stsenarist toob omalt poolt mängu veel ühe tüdruku Yvone ja üldiselt tundub, et lugu tahetakse taandada üksnes  armuloole. Vahepeal on mängus ka peeglid ja värvilised püksikud.     

Kevade osatäitjatest võtab oma tööd kõige  tõsisemalt ja sarnaneb ka oma originaalile kõige rohkem väikest kasvu Köster. Pahad pole ka teised tegelased. Tuleb muidugi arvesse võtta, et kogu film, alates osatäitjate valimisest ja stsenaariumi kirjutamisest, sai linti võetud napi 15 päevaga. Ja sedagi on rohkem kui algselt plaanitud. Siis veel nädalake montaažiaega, et kuuest tunnist filmitud materjalist „Spring” kokku saada, ja mõned pingelised kuud oodata, et kokkumonteeritud film Aafrikast  kätte saada.       

Olen kindel, et nii mõnelegi võib tunduda härrade Sleigh’ ja Stone’i segane projekt eesti filmipublikule näkkusülitamisena, tõsisele kultuurile kuuluva raha raiskamisena ja häbematusena. Võime ju vaielda, kas Riverwoodi filmitööstuse „Kevade” versioon „Spring” on kultuur või mitte ja kas seda projekti peaksid toetama Kultuuripealinn 2011 ja ETV, kuid kui toetajad ja filmile kulunud rahasummad välja 
arvata, rahakotis sorimine unustada, siis tuleb tunnistada, et dokumentaalfilmide eesmärk on näidata elu sellisena, nagu see on. „„Kevade” Aafrikas” seda just teebki. Ma ei ütleks, et selle filmi puhul on tegemist tavalise making of tüüpi dokumentaalprojektiga, mis kaasneb tänapäeval iga korraliku filmi tegemisega. Siin on pigem vastupidine juhus: mitte „„Kevade” Aafrikas” pole kõrvalprodukt filmi valmimisele, vaid „Spring” on kõrvalprodukt korralikule,  köitvale ja naerutavale dokumentaalfilmile sellest, kuidas „Spring” valmis. Lai on emotsioonide galerii, mida film vaatajas esile kutsub: on hämmastust, piinlikkust, naeru, muhelust, veidi igavlemist, ahhetamist, äratundmist …       

Kui vaataja suudab filmi vaatama hakata eelarvamusteta ja ilma sügavama kiindumuseta „Kevadesse”, siis peab küll ütlema, et filmielamus on garanteeritud ja antud juhul on tegijad (võib-olla poolkogemata) valmis saanud hea kohaliku dokumentaalfilmiga. Iseküsimus, kas see on just festivalimaterjal, sest kodumaisele publikule annab juurde, et meie siin oleme originaalset „Kevadet” näinud ja suhtume filmi ümbertegemisse võib-olla suurema huviga,  meid puudutab see otsesemalt kui rahvusvahelist filmipublikut. „Spring’i” produtsent Simon Nduti ütleb: „Alati tuleb olla häälestatud positiivselt, et saada parim tulemus.” Mina ütlen, et antud juhul on püstitatud eesmärgi ja vahendite juures saavutatud parim tulemus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming