Sealpool siirust ja teesklust

Olev Remsu

Avameelne film „Kuku: mina jään ellu”, kus portreteeritavate hing lahti krutitakse, kergitab eetilisi küsimusi.        Dokumentaalfilm „Kuku: mina jään ellu” (Kuukulgur Film, 2010, 87 min), autorid Arvo Kukumägi, Andres Maimik, Kaidi Kaasik ja Martin Männik. Operaatorid Andres Maimik, Kaidi Kaasik, Mihkel Soe ja Martin Männik. Monteerija Martin Männik, helirežissöör Horret Kuus. Esilinastus 22. II kinos Sõprus.        Enne filmi vaatamist ütlesid tudengid mulle, et nad käinud autoriga kohtumas ja kuulunud seal, et Arvo Kukumägi hakanud tegema filmi oma lapsepõlvesõbrast ja külakaaslasest Heino Lemmingust, kuid jäänud jänni. Olukorra päästmiseks võtnud siis režiitöögi esmalt üksnes  produtsendina ametis olnud Andres Maimik. Alul Maimik justkui jätkanud Heino Lemmingu portreteerimist, kuid filminud varjatult Kukumägegi, kes täitnud samal ajal küsitleja kohustust. Pikapeale tunnistanud Maimik intervjueerijale üles, et film tuleb hoopis Kukumäest endast, ja nii see ongi.    

Usutavasti vastab tõele nii algne kavatsus kui selle muutumine. Mida selle kohta öelda? Kuskilt otsast oleks see nagu parasiitinformatsioon, paras leevendama kellegi-millegi kõmunälga. Iga terviklik teos peab olema  omatähenduslik, ei tohi arusaamiseks vajada mingit seletust väljastpoolt, ka mitte autori kommentaare.       

Teiselt poolt tekib filmi vaadetes nii mõnigi kord küsimus – ega see või teine episood ole lavastatud? Ja seejärel – kuidas autor on saavutanud kahe portreteeritava seesuguse usalduse, et on filminud üsna usutamatuid ja  tõetruid, ent inimes(t)e olemuse avamiseks tarvilikke episoode? Näeme ju Kukumäge ja ta elukaaslast Maritit täies loomulikkuses kaklemas ja kalliks pidamas, teineteisele valusat tõde ja kiindumist avaldamas. Kui tegemist on (pool)varjatud kaameraga, siis on ju selle (kahtlemata!) saavutuse seletus mingil määral olemas, kuigi jääb praegusel juhul teosest välja. Autor võinuks sellest teada anda olgu proloogis või epiloogis sissejuhatava  algustiitrina või resümeeriva lõputiitrina. Ja kui jutt juba sinnakanti läks, oleksin mina soovinud enamgi võttesaladuste avamist.     

Tähelepanelik vaataja mõistab, et kronoloogiline enne-nüüd-pärast rida portreteeritava(te) elus ei vasta selle dokumentaalfilmi  süžeele, viimast on komponeeritud happy end’ilikumaks, seda on tehtud odavusele lõivu makstes. Mõned inimesed jäävad petetuks: nemad ilmselt arvavad, et lugu lõpebki viimaks jälle kokku saanud õnneliku paari hoogsa tantsuga Kukumäe juubelil. Vaataja ajataju eksitamiseks on kasutatud just peatükitavaid vahetiitreid. Neid võinuks aga olla rohkem, need võinuksid ausamalt olla episoodide juures (all, ees, peal), nõnda et ajalised  ümbertõsted hakkaksid rohkem silma. Siis probleeme ei tekiks.   

Minu meelest on suur võit armastava naise olemuse tabamine. Kuku elukaaslane Marit on omakasupüüdmatu õilishing, kes teeb kõik  anderohke näitleja kärakasõltuvusest päästmise nimel, ei hoia kokku ei vaeva ega raha. Tal jätkub veel eneseirooniat pidada oma kannatusi kultuuriväärtuste eest hoolitsemiseks ja lemmiklooma pidamiseks. Kuidas sa viskad viimase välja? Kuidas sa pöörad kultuurile selja? Laias laastus on nõnda, et headust on kaunis raske usaldusväärselt ja veenvalt jäädvustada. Maimikul on see tänu portreteeritava abile õnnestunud, kusjuures abi on lähtunud  isiksusest endast, mitte mingil muul moel. Naine lihtsalt on oma loomulikkuses iseloomulikult filmitav ja Maimik on seda ka teinud. Ei teki muljet, et tal võiks peale suure armastuse olla muid motiive, näiteks edevus, näiteks kollase ajakirja Kroonika peole ja piltidele saamine. Pigem võtab ta neid asju kui tüütut kohustust, mis tema missiooniga tahes või tahtmata kaasas käib. 

Mulle ei tule meeldegi teist sellise sügavusega tööd, sellise täpsusega headuse kirjeldust, aga ma võin eksida, kindlasti on seesugused olemas. 

Kordaminekud on ka (osaliselt või täielikult siis Kukumäe autorsusega?) sünnilt invaliidi Heino Lemmingu portree ning seto külamiljöö  esitamine. Eriti täkkesse on kiriku- ja surnuaiapüha, samuti meenutused mängukaartidest paljaste naistega. Isegi papp on saanud individuaalsust, nõnda et pole mingi hall ja äraleierdatud klišeekuju, nagu neid ilmast ilma võib filmides näha. Kohe näha, et Setomaad vaadeldakse seestpoolt, et ülestähendamist pole ette võtnud mõni selle piirkonna eemalt saabunud austaja.

Veidike jäävad õhku rippuma näitleja Heino Seljamaa ja ravitseja Olaf Leifi portree. Kukumäe sõbra ja kolleegi Seljamaa ülesanne filmis näib mõneti kattuvat Mariti omaga, kuid siin pole Maimik saavutanud seesugust veenvust nagu elukaaslase jäädvustamisel. Torkab silma külaskäigu episoodide lavastatus. Mõnevõrra leevendab seda asjaolu, et lavastatust ei püütagi peita, filmivast kaamerast teeb Seljamaa ise juttu. Ka käitub Seljamaa kaamera  ees vabalt, ütleb seda, mida mõtleb, lahkub, kui heaks arvab. Leif peab vist esindama Kukumäe imetlejaid ning tema teeb seda võltsimatult ja puhtast südamest, mingit õõnsusemaiku ei jää. Sama meeleausalt teeb seda esoteerik, kelle nimi ei jäänud meelde. Ainult et mulle ei selgunud, mida arvab sellest autor ise? Kas Leif ja too teine eksivad lihtsameelselt või mitte? Ravitseja ja esoteerik  pole just kõige tõekindlamad ametid. Ja kas Seljamaa ennastsalgav toetus on mõttekas või mõttetu?     

Küsimus tundub natuke ülearune, see paistab kohe silma: näitleja ja alkoholism, andekus ja oma ande hävitamine, see, milliseid piinu lauluõli põhjustab põdejale endale ja tema lähedastele. Ühes episoodis komberdab raskes lastis näitleja Eesti-Vene piiripostini, vaatajale saab selgeks, et kaugemale minna ei saa, muidu  satud teisele poole piiri. Ja seal juba nalja ja halastust ei tunta. Ainult et millega ei või kaugemale minna? Kas pudelisse vaatamisega? Või …? Maritile on vastandatud peaportreteeritav ise.   

Filmi proloogis poseerib Kukumägi oma portreemaali ees Tartu Tampere maja trepil, kaamera on hästi tabanud õhina, millega näitleja  end kaadrisse sätib. Minu arvates antakse lubadus, et juttu tuleb ambitsioonikusest ja enesedemonstreerimisest. Ka sissejuhatuses ei näe me viinavõtmist, hoopis katkendeid Kukumäe filmirollidest. Mäletame neist enamikku: Peeter Simmi „Tätoveeringu” Margus, Kaljo Kiisa „Metskannikeste” metsavend Tõnu, Peeter Simmi „Arabella, mereröövli tütre” piraat Halleluuja ja mõned teisedki, ent eelkõige ikka Mait Kukemeri hiilgeosa  „Ideaalmaastikus”, jällegi režissööriks Peeter Simm. Ja kui palju ning teenitult jagasid ajalehed siis Kukumäele kiitust! Polekski vaja neid filmimeenutusi, aga hea, et need on olemas. Näitleja purskab Kukumäest välja igast rakust ja ilmlõpmata. Millised kõnekad žestid! Milline paljuütlev ja täpselt reageeriv miimika! Ja milline rikas, elulugu ja staatust iseloomustav sõnavara ja väljendusoskus! Kukumägi räägib soravalt isegi setot!         

Filmi pealkirjas ja filmis endaski deklareerib Kukumägi, et tema jääb ellu, ikka ja alati. Ainult et kas ta on üldse elus? Olgu pealegi, et on siit ja sealt alla hüpatud, mürkigi proovitud.  Kas näitleja on elus, kui tal rolle pole? Mulle jäi mulje, et kuskilt siitkandist kaevab Maimik lahti teisegi teema: näitleja ja pildilolemine. Vähe sellest, et näitlejal on õigus poseerida, tal on lihtsalt selline kohustus. Õigemini – enesedemonstreerimine on ja jääb näitleja olemuseks. Ja kui sa enam püünele ei pääse, siis on su lips läbi ning haarad pihku pudeli. Muidugi juhul, kui sa oled hingelt näitleja, mida Kukumägi kahtlemata on. Ja kui sa pudelit  pigistad, kes sind enam siis filmi võtab? Ent kas seesugust nõiaringi võib poputada? Mis siis, kui alkosõltlasest kujuneb poputamissõltlane? Või kui ta poputamist ja emalikku hoolitsus- ja toitmisinstinkti lihtsalt ära kasutab? Äkki ei too omakasupüüdmatu armastus kahju ainult armastajale vaid ka armastatule?   

      Näeme Kukumäge valetamas, kuuleme vargustest.  Nii avameelne film, kus portreteeritavate hing lahti krutitakse, kergitab loomulikult eetilisi küsimusi. Kus on piir? Tunduks nagu, et Kukumäe puhul ei kehtigi tavakõlbluse reeglid: tema lubab endale minna sinnapoole head ja kurja, teeb seda automaatse ehedusega, ei tajukski nagu piiri. Eetika kahvatub esteetika ja realiseerimata ambitsioonide ees. Kukumägi tahab mängida Shakespeare’i peaosi, kuid käib Wismari 

tänava alkoholismiravilas, mille kõrge hinna maksab kinni samariitlasest elukaaslane. Nagu pole eetikapiiri, nii pole ka mängu ja tegelikkuse piiri. Kukumägi asuks nagu teispool teesklust ja siirust, mängu ja reaalsust. Film lõpeb episoodiga, milles on miksitud Kukumäe hauakaevaja osa mängufilmis „Surnuaiavahi tütar” dokumentaalkaadritega selle filmi tegemisest. Elu ja mäng hägustuvad üheks.         

Eksigu esoteerik või mitte, aga ühes on tal õigus: inimene ei tohi ainult võtta, ta peab ka andma. Kas väljendab see kahtlase ametiga mees autoritõde? Paar asja mulle ei meeldinud. Üldist ehedust  ja loomulikkust kahandavad Kukumäe ja Mariti mõned voice-over’ina monteeritud monoloogid, see annab tunnistust lavastajakäest. Kukumäe elu vaadeldakse võrdlemisi lühikesel perioodil, varasemale (kui Setomaa välja jätta) ei vihjatagi. Näeme Kukumäed halamas kutsikaid loovutades, aga mis on saanud eelmistest eludest? Muidugi, ka autori ees on piirid ja ühe neist on seadnud delikaatsus.  Jõulud on veidi roosamannalikud, see kribib üldist karmi tõe fooni. Ega midagi – kordumatu mees, kordumatu film.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming