Seapekk ja sperma

Vaapo Vaher

 

Millised assotsiatsioonid teis sigivad, kui keegi lausub ?valgevene filmikunst?? Küllap tekib mulje miskist nõukogulikust võltsretoorikast. Tõepoolest, valgevene filmikunsti pole mastaapselt olemas. Nõukaajal Minskis küll filme toodeti, kuid see oli vene filmiproduktsiooni provintslik pikendus, spetsialiseerudes partisanisõjalisele masstoodangule. Moskva kineastide hulgas kutsuti stuudiot Belarusfilm itsitamisi Partisanfilmiks.

Päris tõega, partisanlus ongi valgevenelastel päästmatult veres. Filmire?issöör Andrei Kudinenko, kellest kohe tuleb pikemalt juttu, on tunnistanud ühes intervjuus: ?Valgevenes on ka tänapäeval kõik partisanid. Kogu ühiskond elab partisanielu. Isegi võimumehed on partisanid, ainult meist erinevas salgas. Partisan, see on loomulikust keskkonnast kistud olend, kes viibib vaibumatus ekstreemis, kes on koduta peremees, nagu valgevene kultuur?.

Filmitegemine pole Valgevenes katkenud, ehkki, nagu kogu kultuuris, kõneldakse ka sealses kinoasjanduses ?intellektuaalsest kollapsist?. Paljud tegijad on rännanud tööotsinguil Venesse, ülejäänud teevad ?zakazuhhat? ehk tellimusfilme. On aga ka üksikuid, kes üritavad sõnas ja teos rööbastele tõsta valgevene olematut rahvuslikku filmikunsti. Väljapaistvaim neist muidugi seesama Andrei Kudinenko, kelle skandaalselt provokatiivse filmi ?Okupatsioon: müsteeriumid? (2003) kohta kuulutas kriitik Andrei Rassinski: ?Sellest filmist algab valgevene rahvuskino!?

Kudinenko ise kinnitab, et sealsel kinol on vaid kaks teed, kas roomata edasi venelikus kultuurikaevikus või leida oma rada läänelikus kunstivoos. Tegelikult ajab ka president Luka?enko kontrolli all olev ofitsiaalne kino natsionalistlikku joont. Ent see on üllas ja ohutu rahvusromantism. Seda liini esindab Juri Jelhovi Valgevenes ülimalt populaarne vaatefilm ?Anastassia Slutskaja?, mis valmis range riikliku kullipilgu all. Filmi stsenaariumi kohiti tsensuuri nõudel korduvalt, seepärast hoidub film ?igasugustest vihjetest ajaloolisele tõele? (Maksim ?bankov). See on naiivne ajalooline legend ?ilusatest blondidest valgevenelastest?, kes iial ei tapelnud vennaliku vene rahvaga.

Kudinenko film on Jelhovi lugulaulu räige antipood, film pajatab küll tavapäraselt  partisanidest, ent pateetilisest võitlusest fa?istide vastu pole seal õhkagi. Seal röövivad pätistunud partisanid külaelanikke ja rohkem kui sõjavõitu himustavad nad loomalikku tahapanemist poolatarist nümfomaanile. Filmis hulluvad emad ja hundistuvad isad, segunevad veri, samagonn, soolapekk ja sperma ning tumm jabur külaeit imetab oma närtsinud rinnast haavatud natsisõdurit. See thriller?i elementidega eksistentsiaalne draama, nagu autorid ise oma tööd nimetavad, deklareerib valjuhäälselt, et Valgevenet ei okupeerinud üksnes Hitleri jõhkardid, vaid ka nõukogude armutu totalitarism. Seega kannab film eestlasele tuttavat sõnumit.

Kudinenko teos käis vilksti korraks ka meie ekraanil, kuid lamedalt muudetud pealkirja all, vist oli selleks ?Salapärastel asjaoludel?. Ometi on originaal ?Okupatsioon: müsteeriumid? tähelepanuväärselt kunstikeelne. Pealkiri viitab filmi poolustele: esimene püsib kindlas ajaloolises kontekstis, teine aga viitab keskaegsetele müsteeriumidele, milles, nagu kriitik on täpselt täheldanud, ?kasvavad valgevene folkloorielemendid piibellikult mastaapseks?.

Ka Kudinenko ise on kinnitanud, et film on eeskätt ikkagi rahvuse saatuse metafoor. Linatöö algab motoga, kus öeldakse: ?Viissada aastat tagasi ei teadnud nad, et on valgevenelased, kuid nende riik oli suurim Euroopas. (—) Nüüd on valgevenelastel oma riik, kuid neid ennast ei ole enam.?

Film on saanud ka rahvusvahelise resonantsi osaliseks, kuigi nudipäisele eurooplasest kodanlasele jääb filmis toimunu mõistmatuks eksootikaks. Pärast Rotterdami festivali muljendas seal käinud Aleksandr Debaljuk: ?Hollandlased viibivad sügavas veendumuses, et viimase suure sõja võitsid just nemad koos inglastega, ameeriklaste kergel kaasabil. Seepärast olid nad üllatunud, kuuldes, et sõda käis ka Valgevenes?. Autoritel ei õnnestunud ajakirjanikele selgeks teha, mis rüübe on samagonn ja miks seda juuakse, ehkki inglise ekvivalent moonshine pidanuks ju ühistele sõjavõitjatele tuttav olema.

Nii et kui meie miski metsavennafilm peaks kunagi Euroopasse ulatuma, tuleks esmajoones välja haududa lepiku liisu ja metsakohina võimalikult populaarne seletus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming