See asi pluss midagi muud

Olev Remsu

?Talentide turg? Sõpruses. Filmi ja video üks eristamise aluseid peaks olema lugu. Kolmapäeval, 3. novembril toimus julgete kinos Sõprus üritus ?Talentide turg?, kus keskmise põlve nii-öelda kino?nikud tutvustasid verinoori filmitegijaid ja nende loomingut. Rahva ees käisid Peeter Brambat, Helle Karis, Jaak Lõhmus, Ilmar Raag, Mikk Rand, Elo Tust ja teised, kes laususid tunnustussõnu  huviliste esimestele katsetustele, tänavuste Palamuse Theodor Lutsu filmipäevade paremikule, peamiselt õpilaste-üliõpilaste kaameraproovidele.

Siinkohal tekib kriteeriumide küsimus.

Kunst on lihtsa valemi järgi see asi, mida me näeme, pluss midagi muud. Algajal tegijal tuleks seega kõigepealt kätte saada selle asja jäädvustamise nipid, seejärel lisada sinna midagi muud, mis vaatajale lisaks fakti fikseerimisele ka mingit laadi elamuse pakuks, fakti kujundiks muudaks. Ja mida siis hinnata? Kas seda asja või midagi muud?

Mina hoiaksin need debütantide puhul lahus. Nõnda tunduski mulle, et Õ-Fraktsiooni ?Tapjas õllejogurtis? ning Andris Felmanise, Paco Ulmani, Rein Jakobsoni ja Björn Piiburi parimaks lühifilmiks kroonitud ?20-s? domineeris kramplik tahtmine näidata midagi muud, aga see asi oli ekraanile toomata. Nii kostuski saalist naerupurskeid küllap nendelt, kes mõistsid, mis kinolinal toimus. Kõige tähtsam on tabada inimest (mängufilmis siis tegelast), inimese puhul on olulisim tema nägu; kaetud silmadega tegelaste kaudu lugu ei jutusta.

Kullar Viimne parima dokumentaalfilmi tiitliga pärjatud ?Jumalaga? puhul oli vastupidi: see asi oli üpris rahuldavalt üles võetud, sõnum jäi lahjaks, ehkki surm peaks sisaldama midagi tõsist ja sügavat, muidu pole mõtet selle teema kallale asuda. Surm ei tohi olla odav.

Sugukond Mäeoru ?Politsei? pani lihtsalt käsi kokku lööma, nii kenad lapsed ja nõnda tragid! Kuid järgmine kord peaks pingutama mõlemal rindel.

Paistab, et meiegi võtame omaks üle maailma levinud loogika: filmid jagunevad filmideks ja videoteks. Pole midagi parata, kui puudub aktsepteeritud vahejoon, mille abil lahutada need kaks kaamera abil tehtavat taiest. Pikkus-lühidus otsustusaluseks ei kõlba. Üks eristamise aluseid peaks olema loo olemasolu. Nõnda, et kui saame taiest vaatama hakata ükskõik kust kohast, siis on tegemist videoga. Kui me peame aga alustama algusest, kui me jõuame põhjus-tagajärje ahela kaudu keskpaika ja seejärel lõppu, et mõista, millest on juttu, siis vaatame filmi.

Svetlana Semjonova ja Valentina Gorbus­seva ülilühike, auhinna Kuldse Paunvere 5-rublane teeninud ?Kuritöö ja karistus? on raudselt film, iga episood kasvab loogiliselt välja eelmiselt. Ja milline põrpiv puänt! Heilika Võsu reklaame parodeeriv, parimaks eksperimentaalfilmiks tituleeritud ?Miss Universum? aga video sümptomitega, kusjuures humoorikalt publitsistliku sõnumiga ja sobiva helikujundusega. Parim animafilm, Piret Saarepuu lamenukktehnikas ?Naljakas härjamüümine?, on ilmtingimata film, mõnusalt vanaaegseks tehtud pajatus. Tundus, et saavutati tehnika ja sisu harmoonia, lamenukk näib klappivat just niisuguse stiiliga.

Kas siis, kui filmist näidata üksnes fragmente, saab muuta filmi videoks? Ei tea, ei tea, vist mitte, kusjuures katkendite esitamine on ikkagi filmile karuteene. Aga seda tehti!

Kuhu aga paigutada Asko Kase ?Kooma?, mille eest autorile määrati Eesti Filmi Sihtasutuse noore filmilooja stipendium? Ma võin eksida, aga Kase on vist proovinud kujutada, mis toimus aastaid enne Stalkeri, Kirjaniku ja Professori matka Tsoonis, seda, miks Tsoon muutus Tsooniks, kuna nii Andrei Tarkovski kui vennad Strugatskid on jätnud selle parasjagu ebamääraseks. Selge, sovetitsensuur hoidis keele hammaste taga. Asko Kasel seda hirmu ei ole olnud, tema näitab tuumapommiseeni ning kujutab kannatusi inimese näol. Küsime: kas seda tööd võiks hakata vaatama mõnest muust kohast kui autori pakutud algusest, ilma et meil tekiks raskusi arusaamisega? Jääb mulje, et vist küll. Kas toimib enne-nüüd-pärast kett? Ilmselt mitte. Ainult et see on liiga sõnumirikas ühe videotaiese jaoks! Piisab nii seda asja, külluses leidub ka midagi muud. Juri Lotman määratleks selle sü?eeta tekstiks, meie ütleme, et loota film, ning tõdeme veel kord, et filme ja videosid on kaunis võimatu eristada. Aga peaks!