See on midagi nii kaunist

Andri Ksenofontov

David Lynch: „Me oleme kui ämblikud. Me koome oma elu ja siis liigume seda mööda edasi. Me oleme nagu unenägijad, kes näevad und ja siis elavad unenäos. See kehtib kogu universumi kohta.”

„This is such a beautiful thing” ütleb David Lynch uue mõtte sissejuhatuseks ja viibutab sõrmi, justkui ripuksid nende küljes paberliblikad, niitipidi. Sellist liigutust kasutavad mõnikord kunstiinimesed, kui neil pildist rääkides sõnad otsa saavad.

Lynch ei armasta oma filme seletada. Selles mõttes sarnaneb ta maalijaga, õieti ta ongi diplomeeritud maalija, kes eelistab, et pildid räägiksid enda eest. Tema esemetuks abstraheeritud stseenid või abstraktsionistlikud narratiivid kannavad näiteks pealkirju „Kirp hoiab oma pead nii kõrgel” ja „Billy leiab mõistatuste raamatu omaenda tagahoovist”. Mõistatuseks jääb „Bill oli poolel teel oma majast kirjatähtede tülgastava aiani”, sest „sickening garden of letters” on koht, kus võivad kasvada ka kirjad. Hääldades kõlab letters justkui lettuce (eesti keeles lehtsalat), mis annab veel ühe tõlgendusvõimaluse. „Veel üks tõlgendusvõimalus” on sobiv valem kogu Lynchi loomingule.

Eelkõige tuntakse Lynchi kui Hollywoodi kuulsust, kes pälvib kassaedu ja kriitikute kiitust. Seriaal „Twin Peaks” on kindlustanud talle koha ka massikultuuri tipus. Neliteist aastat tagasi sattusin humanitaarinstituudis kuulama Hasso Krulli postmodernismi loengut, mida ta illustreeris näidetega „Sinisest sametist”, kus Lynch paisutab motiive ebaharilikult suureks, näiteks järskkiire üleminek aiastseenist murumaastikku kui sitikarahva metsa. See sarnaneb postmodernistlike arhitektide võttega noppida linnamaastikust või pildiajakirjast üksikuid elemente, neid suureks paisutada ja fassaadil nähtavasse kohta paigutada ilma igasuguse ratsionaalse loogikata. Tehes „Twin Peaksi” võis Lynch noppida motiive oma lapsepõlve skaudimaastikust, evangelistlikust kuradivaenamisest ning telepurgimaailmast. Ta laseb seebikate halamised ja silmast silma olmedialoogid läbi võimendi ning esitab need ooperliku liialdusena. Kuigi „Twin Peaks” läheb käima küsimusest „kes tappis Laura Palmeri?”, ei vii ükski stseen lahenduseni. See on saade heast, kurjast, inimestest ja veel millestki ühes Ameerika provintsilinnas, mis on sama imetlusväärne ja ebaratsionaalne kui postmodernistlik arhitektuuridekoor.

David Lynchi puhul jääb kripeldama küsimus, kas tal endal on olemas mingi selge skeem, mida ta vaataja eest varjab, või laseb ta end virvatulukesel juhtida? Selle peale vastas ta Tallinna pressikonverentsil, et ei ole üldse hea mõte välja mõelda lugu ja see vaataja jaoks kihva keerata. Päris kindlasti ei lase ta end ka virvatulukesest juhtida. Ta järgib intuitsiooni, ideid. Siit algab Lynchi filmi vaatamise lõbu ja arvustamise vaev. Ta ütleb, et ideed võivad tulla kõikjalt, ka kohast, kus ta viibib. Geograafiast inspireeritud filmipealkirjad on „Twin Peaks”, „Mulholland Drive” ja „Siseimpeerium”. „Inland Empire” täpsem tõlge oleks „Sisemaailma impeerium”, sest see on filmitud Poola keskpunktis Łódźi filmistuudios.

Lynchi võib ju süüdistada primadonnalikkuses, kui ta kriitiku filmiküsimuse õhku rippuma jätab. Või loomingu võrdlemine upanišadis kirjeldatud ämblikuga, kes koob iseendast võrgu imetlusväärse nähtumuse, nagu Brahma on maailma põhjuslik looja. Ehk maakeeli öeldes, eritab loomingut loomupärasel moel: „Ma olengi selline.” Ent primadonnaks ei ole võimalik end ise teha, pool maailma peab ümber su sõrme ka keerdu minema. David Lynch nõuab, et „SISEMAA IMPEERIUM” kui pealkiri suurte tähtedega kirjutataks, ise selle kohta mingitki selgitust andmata. Ja kui internetis otsida, siis võib näha, et vähemalt pool kirjutajaist talle ka allub.

Kes sellest võidab, on vaataja, kelle elamuse värskus on kaitstud. Lynch ise esitab ämblikuvõrdluse sõnadega: „Me oleme kui ämblikud. Me koome oma elu ja siis liigume seda mööda edasi. Me oleme nagu unenägijad, kes näevad und ja siis elavad unenäos. See kehtib kogu universumi kohta.” Kui hakata unenägijale seletama, mida ta näeb, siis ta ärkab ja uni on rikutud.

Ei maksa karta, et Lynchi filmid on mõeldud vaatajate tundidepikkuseks piinamiseks, et lunastada piletirahaga kultuurisnoobide hukkamõistu. Täitsa lubatud on ka nendest arusaamise tunne kas või mõningase mõttelise higistamise hinnaga. Eesti vaataja suudab end usutavasti samastada „SISEMAA IMPEERIUMIGA”, sest paljud seal esitatud Kesk-Euroopa ideed on ka meile tuttavad. Selle filmi puhul on võrdlus võrku kuduva ämblikuga tabav, sest Lynch ise kirjeldas selle lavastamist järgmiselt: „Ma ei ole kunagi ühegi projekti kallal niimoodi töötanud. Ma ei tea, kuidas täpselt see lugu lõpuks laheneb. See film on väga eriline, sest mul ei ole käsikirja. Ma kirjutan seda stseen stseeni haaval.” „SISEMAA IMPEERIUMI” tegemise mõte sündis kohtumisest Laura Derni, Lynchi ühe lemmiknäitlejaga, kellest sai juhuslikult tema naaber. Dern pani ette, et võiks jälle mõne filmi teha, millest Lynchi mõte käima läks ning näitlejanna sai peaosa. Veneetsia filmifestivalil tunnistas Dern, et ta ei teadnud, mis on selle filmi ja tema rolli mõte, ent lootis, et esilinastuse nägemine festivalil aitab tal „rohkem aru saada”. Lynchi kommentaar filmile on napp: „See on hättasattunud naisest, ja see on kriminaallugu, ja see ongi kõik, mida ma selle kohta öelda tahan.” Film on tähelepanuväärne ka selle poolest, et see on salvestatud poes kättesaadava videotehnika abil, mis on lubanud lavastajal endal ka montaaži teha.

Kuigi David Lynchi arvates kuuluvad tema maalid ja filmid eri maailma, tunnistab ta, et neis on ka midagi ühist. Sedasi võib tema kunstiintervjuudest vihjeid leida, et teda kui režissööri paremini mõista. Kui tulla David Lynchi postmodernistliku analüüsi juurde tagasi, siis veel tänavu oli ühel avalikul esinemisel USAs näha, et ta ei ole eriti tuttav Derrida teooriatega (kelle mainimine angloameerika auditooriumis tavaliselt „juba jälle!” oigeid esile kutsub). Ent postmodernistliku kriitika võlu ongi selles, et see ei kirjuta teosele midagi ette ega paljasta tõde, vaid selgitab eelkõige seda, kuidas teost kultuurikontekstis tajutakse ning kuidas kunst selle tarbimise kaudu edasi areneb hägustades piiri autori ja auditooriumi vahel. Kunstist rääkides väidab Lynch, et ta armastab lapse vaatenurka: „Kui oled laps, on selline lihtne asi nagu puu täiesti mõistetamatu. Sa vaatad seda eemalt ja see paistab väike, aga kui tuled lähemale, siis see tundub kasvavat. […] Kui saame täiskasvanuks, siis arvame, et mõistame reegleid, tegelikult kogeme aga kujutlusvõime ahenemist.” Emotsionaalses plaanis kirjeldab Lynch end kui 9–17aastast, vahest kui kuueaastast last. 1992. aastal kunstikriitik Kristine McKennale antud intervjuus ütleb David Lynch: „Kuueaastasena võid tänava lõppu vaadata ja teadvustada, et seal võib olla veel mõni kvartal, aga maailm kõigest kahe kvartali suurune ongi.”

Seesuguse maailma kogemusest, kus põnevust pakuvad niihästi lukuauguperspektiiv kui ka peapööritus katuseharjal, sünnivadki Lynchi ideed, mis seovad ahistust ja visuaalset ägedust nagu unenäos. Kus kool on kodune, ent ka hirmuäratav. Köögis täidetakse kõhtu ja juuakse kohvi, ent valla lastud keelepaelad toovad valge kätte ka ligimeste hädaldamise ja väikluse. Philadelphias õppis Lynch kunsti, ent puutus kokku ka kõigi hirmuäratavate linnanähtustega, mida ta ilmutas oma esimeses täispikas filmis „Eraserhead”. Tema kaasaegsete sõnul käitusid politseinikud Philadelphias rünnakrühmlastena ja naised meikisid end fuuriateks. Tihtipeale seostatakse sürreaalset loomingut narkootikumidega. See ei kehti Lynchi puhul, sest kõik tema tuttavad kunstnikud, kes uimasteid tarvitavad, on soovinud tal seda mitte teha.

Peale kunstnikunärvi võib otsida Lynchi loomingulise tundlikkuse põhjusi ka päritolus ning Washingtoni, Idaho, Virginia ja Põhja-Carolina osariigis möödunud nooruses. Presbüteri usutunnistus ja tuntud iiri nimi Lynch annavad aimu tema Edela-Ulsteri šoti-iiri juurtest. Ameerika protestantism hämmastab eurooplast, kes võib kohata selle avaldusi, mis on sama veidrad kui Lynchi ulme. Meelde tulevad misjonieidekesed ja -noorhärrad, kes Eesti tänavatel nööbist kinni nabivad ning saatana pahesid paljastavad. Või evangelistlikud massijutlused, kus hüppav ja rõõmustav publik meenutab ärikoolitusi Saku suurhallis, või vastupidi.

Vähem hakkavad silma need protestandid, kelle sihiks ei ole põhimõtete kuulutamine, vaid nende järgi elamine. Presbüterlased on tuntud oma helduse, külalislahkuse, harituse ja ühiskondliku õiglustunde poolest. Nad ei tee numbrit algelisele vaimule muljet avaldavast vaenlaseparanoiast, mis otsib kõikjalt saatanat kui kurjuse kehastust ja allikat. Presbüterlased vastandavad selle asemel põrgut, mida ei defineerita, ja jumalaarmu. Kui David Lynch räägib pahedest, siis võtab ta need kokku mõistega „negativism”, mis on pigem aristotellik-tomistlik kurjusemääratlus kui distants olemuslikust headusest. Juba antiikfilosoofid jõudsid järeldusele, et ei ole võimalik määratleda midagi olemuslikult negatiivset ega tühja, ainult positiivset ja vooruslikku. Nii kujutavad Lynchi filmid kurjust ainsal loogiliselt õigel viisil kui ebaloogilist segu kannatusest ja vägivallast. „Aita kurjadel inimestel negativismist vabaneda, siis võib neile õlale patsutada ja tassi kohvi pakkuda,” on Lynch veendunud.

Kristine McKenna küsimusele, kas loodusseadused on julmad, vastas Lynch: „Absoluutselt mitte. Need ainult näivad julmad, sest me näeme ainult väikest osa kogu plaanist. Me elame vastandite maailmas, kus äärmuslik kurjus ja vägivald on vastandatud headusele ja rahule. See on siin niimoodi mingi põhjuse pärast, aga meil on raske mõista, mis see põhjus on. Kui pingutame, et seda põhjust mõista, siis õpime tundma tasakaalu ja salapärast ust otse selle tasakaalu punktis. Me võime minna läbi selle ukse iga kord, kui end kokku võtame.”

Noore mehena kannatas Lynch vihahoogude all. Ta otsis abi terapeudilt, ent ausa inimesena tunnistas too, et pärast teraapiat võib Lynch kaotada loomingulise impulsi. Kui õde helistas kord talle, et saab abi transtsendentaalsest meditatsioonist, siis veenis õe hääles kuuldud veendumus ja enesekindlus Lynchi ning 1973. aastast peale mediteerib ta iga päev. Ta hakkas toimest aru saama, kui naine mainis, et ta hommikused raevusööstud on kadunud. Kümme aastat hiljem tuli Lynchil idee luua ajalehekoomiks „Kõige kurjem koer maailmas”. Iga pildiriba sisaldas nelja pilti ketikoerast, viimane neist õhtupimedas köögiaknavalguses, majast tõusvatest jutumullidest ning sissejuhatavast tekstist: „Koer on nii vihane, et ei saa liigutadagi. Ta ei saa süüa. Ta ei saa magada. Ta jaksab vaid vaevu lõriseda. Sellises pinge ja viha kammitsas läheneb surmakangestuse seisund.” Selle viha päritolu on Lynchile mõistatus. Vihjeid sellest arusaamiseks võib leida ümbritsevast maailmast. Need on köögist kostvad jutukatked, nagu „ainus, milles sa mu ootusi ületad, on kehakaal” või „see peaks ka mitte-matemaatikule selge olema, et maailmas ei ole selget rehnutti”. Nagu Lynch ise ütleb: „See on perversne, sest koomiksi huumor tugineb inimeste tülgastavalt armetule häda ja õnnetuse seisundile. Aga see on minu jaoks väga põnev.” Oma loomingu tumedat maailma kommenteerib Lynch, et see on „midagi väga kaunist”, et pärast filmiõuduste läbielamist saabud tagasi turvalisse kinosaali. Ning selleks, et näidata tegelase kannatusi, ei pea lavastaja ise kannatama.

2005. aastal asutas David Lynch omanimelise fondi, mis tegeleb transtsendentaalset meditatsiooni harrastavate ülikoolide ülemaailmse võrgu loomisega. Vankumatu Eesti Ülikooli ehk Invincible Esonian University asutamine oli tema Tallinna visiidi üks eesmärke.

Transtsendentaalsele meditatsioonile on iseloomulik kosmilise ühtsuse kogemus, millega kaasneb aju kõigi osade erakordne samaaegne aktiivsus. Lynchiga oli Eestis kaasas ka kvantfüüsik John Hagelin, kes on ühe kõige tunnustatuma ühendatud välja teooria loojaid, selle eest anti talle Kilby preemia. Teooriat, millega saaks seletada kõiki loodusnähtusi alates elementaarosakestest kuni tähtedevahelise ruumini, püüdsid tulutult luua Isaac Newton ja Albert Einstein. Mõlemad, muide, lootsid nõnda tõestada jumala olemasolu. Mis saab olla veel vankumatum kui võnkuda fundamentaalselt elementaarses stringisupis?

Kilby preemia nõukogu liikmed lõikavad iga kord täkke voodijalga, kui nende laureaat Nobeli preemia saab. Ent John Hagelin sai hoopis Ig Nobeli rahupreemia, mis on tuletatud sõnast „ignoble” ehk ebaauväärne, madal. See preemia antakse saavutuste eest, mis „ajavad kõigepealt naerma, siis panevad mõtlema”. Hagelin ja Lynch nimelt usuvad, et grupimediteerimine ei mõju ainult mediteerijatele endile, vaid tervendab ruutvõrdse liikmearvuga kogukonda nende ümber ja toob rahu maale.

40 aastat enne seda, kui David Lynch oma fondi lõi ja maailmas ülikoole asutama hakkas, kuulutas Che Guevara ühemehesõja imperialismile ning alustas sissirühmade väljaõpetamise turneed. Nii nagu Lynch tugineb superstringi teooriale, relvastas Che end marksistliku teooriaga harmoonilise ühiskonna loomise nimel. Ka Che Guevara põlvnes vanaema kaudu Iirimaalt, ta isa nimi oli Ernesto Guevara Lynch. Oktoobris 40 aastat tagasi Che Guevara hukati, seejärel käed amputeeriti, mis kõlab kui mõne Lynchi filmikangelase käekäik. Che Guevarast sai XX sajandi ikoon. Kas David Lynchist saab XXI sajandi ikoon, ei ole veel teada, ent loodetavasti on tal maailmaparandamisega rohkem õnne.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming