Seest siiruviiruline, pealt punakarvaline

Olev Remsu

Kas Ernesaks oli osav žonglöör, kes oskas hoida tasakaalu kuristiku kohal kõrguval köiel? Või oli ta fassaadifiguur, kelle edevuse ja lihtsameelsuse kasutasid ära kurjad jõud Moskvas, EKP Keskkomitees ja julgeolekus? Dokumentaalfilm „Laulutaadi hümnid”, Laara Productions ja Eesti Rahvusringhääling, 2008. 65 min. Käsikiri Andres Laasik, Vello Mäeots ja Ruth Alaküla, režissöör Ülle Õun, teksti loeb Aarne Üksküla. Filmis on kasutatud Jarmo Jääskäläise poolt 1987. aastal Eestis ja Ameerikas filmitud materjale, samuti Mark Soosaare filmist „Kuidas kalamehed elavad”, Tiina Loki ja Nikolai Šarubini „Maestrost”, Jüri Müüri ja Hando Runneli „Leelost”, Leo Karpini ja Mark Soosaare „RA Mist”, Valdo Pandi ja Ants Kiviräha „Laulutaadist” ning Ülo Tambeki ja Mati Põldre filmist „Mitte üksnes leivast”, samuti materjale paljudest filmiarhiividest, kaasa arvatud Gustav Ernesaksa isiklikust arhiivist. Muusikaliselt kujundanud Tõnu Kõrvits, toimetajad Ruth Alaküla, Piret Suurväli ja Ülle Õun. Operaatorid Meelis Kadastik, Arto Kaivand, Raul Priks, Indrek Seiko, Tarmo Korol, Jüri Suurevälja ja Felix Grossman. Produtsent Ruth Alakül        Viimasel ajal on filmid toonud pettumuse, nõnda et „Laulutaadi hümnegi” asusin jälgima skepsise ja kõhelusega. Mine tea, mis nad jälle on teinud … Asjata! Dokk haaras mind juba tiitriteeelse proloogiga, mille ühes osas näeme pildina arhiivikaadreid mõnekümne aasta vanusest ringvaatest, kus EN SV notoorne tola, NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitja Artur Vader annab Gustav Ernesaksale üle sotsialistliku töö sangari aunimetuse ja  kangelase kuldtähe ordeni ning kuuleme helis toonast imalmagusat, sundoptimistlikku diktoriteksti. Autorid oskavad punuda publitsistlikku intriigi, seda näitab ka kogu filmi kompositsiooniline ülesehitus, oskavad küsimärkide pundart lahti harutada nõnda, et iga vaatajale antud vastus kergitab aina uusi ja uusi küsimusi. Nii peabki, nii naelutatakse vaataja pilk ekraanile.

Vastandamised 

Vastandamine on draamakunsti alus, „Laulutaadi hümnides” on seda tehtud hoolega. Vastandatakse kaadrid Ernesaksa kodust Oru tänaval Kadriorus enne ja nüüd. Enne oli kõik ilusti korras, nüüd korralagedus, enne õdusus ja mugavus, nüüd praht põrandal, rõdusambad varisemas, varsti kukub kogu kupatus kaela. Teinekord on vastandatud pilt heliga: ekraanil näeme merelt võetud kaadritena Tallinna suitsemist augusti viimastel päevadel  1941 (teame, et hävituspataljonlased täitsid Stalini käsku kõik väärtuslik hävitada), helis kuuleme kaunist „Sireli” koorilaulu, mille autoriks on muidugi Ernesaks ise. Kolmanda vastandusaspektina lisandub veel portreteeritava enda seletus, mis seletab kõike ja mitte midagi: „Aeg oli suur ning inimene väike”. Kuidas on inimene nii kavala vastuse andnud? Ernesaksa portree loomine on sellega alanud. 

Kujutan ette, mitu kilomeetrit kroonikalinte tuli läbi vaadata, et selline aega ja inimest täpselt iseloomustav vastus üles otsida. Eespool mainisin peamiselt vormivastandusi, ent peamine on filmis siiski sisuline vastandamine, seda tehakse nii osavalt, et vaatajal peaks kogu aeg keelel kipitama eetikaküsimus: kuidas seda kõike hinnata aususe seisukohalt? Kas Ernesaks oli osav žonglöör, kes oskas hoida tasakaalu kuristiku kohal kõrguval köiel?  Või oli ta fassaadifiguur, kelle edevuse ja lihtsameelsuse kasutasid ära kurjad jõud Moskvas, EKP Keskkomitees ja julgeolekus? Või mängis ta nimme fassaadifiguuri rolli, et nõnda käsi veidikenegi ahelatest vabastada, meie väikest, paljukannatanud isamaad ülistada? Või oli mees tõesti veidike põrutatud, hull, kellel lihtsalt kõik kobina peale õnnestus, kes aga sellest ka ise suurt aru ei saanud? Kas helistamine Hitlerile ja Mussolinile oli kaval riugas,  mis loomulikult organitele teatavaks sai ning andis võimaluse otsida varjupaika haiglast? Ehk oli aga tõesti geenius, nagu filmis väidab üks usutletavatest Eino Tamberg? Vahest oli ta ainult omakasu peal väljas? Näiteks sõja ajal Nõukogude tagalas, kus langes rohkem mehi kui rindel? Või mõtles ta seal meeskoori luues seitsmekümnele noorele mehele, kelle elu ta päästis neist lauljad tehes?

Aga siiski, kui aus ja õige on endale paremat tükki haarata, kui  inimesed ümberringi surevad nälja ja ülekoormuse tõttu? Niisuguseid eetilisi dilemmasid on esitatud terve filmi jooksul. Täpne vastus jääb muidugi õhku rippuma, ent vastuse otsimine portreteerib Ernesaksa, mis ongi ju filmi eesmärk. Filmis kergitatakse küsimusi, millele ei ole vastust, ja see võimaldab süüvida aega ning isikusse.  Vastanduste tippklassi kuuluvad sisevastandused, neidki on filmis käsitletud, neist on saanud filmi peavastandus. Selge, Ernesaks on käitunud lipitsejana, et mitte öelda äraandjana, ta on vorpinud laule Stalinist, parteist, on koguni oblastvabariigi hümni autor. Teiselt poolt pole mitte keegi ENSVs teinud meie rahvustunde väärtustamisel ja säilitamisel nõnda suurt ja hinnatavat tööd kui tema. Laulupeod ja nende lõpulaul  „Mu isamaa on minu arm” on mingi müstiline fenomen, mille lubamisele võimude poolt õiget seletust ei olegi. Muide, Nõukogude Liidu kultuuriloos leidub selliseid mõistatusi teisigi. Venemaal on tavaks põhjendada analoogilisi juhtumeid Stalini (või harvemal juhul ka mõne teise poliitbüroo liikme) tujuga. Ent ENSVs on Ernesaksa kaasus ainuke, pealegi pole tegu mõne üksiku partei vaatevinklist vildaka luulekogu või näidendiga, tegemist on aastakümneid väldanud masse liigutanud suurettevõtmistega, mille mõju ulatus iga inimeseni. Kas me sedapuhku püüaksime seda imet põhjendada Nikolai Karotamme veidrustega?

Aga miks siis Karotamme natsionalismisüüdistuste abil EKP VIII pleenumil kukutanud Käbin laulu ei keelanud? Ma kujutan ette, et Ernesaksa peale ihus hammast nii mõnigi parteitšinovnik, talle tundus  kindlasti, Ernesaksa „rahvavaenulikkuse” paljastamine võimaldaks endale plusspunkte korjata. Aga teiselt poolt oli asi kahtlane. Mine tea, kes teda toetab, kui ta juba oma „Isamaaga …” nii kaua on püsinud ja nii kõrgele roninud, parem on olla ettevaatlik ning igaks juhuks mitte puutuda. Diktatuurid on oma välisest monoliitsusest hoolimata seestpoolt tihti ebaloogilised, nagu ka Ernesaksa juhtumi puhul. Valik, kas orden  või vangla, seisis mõnigi kord millegagi silma paistnud nõukogude inimese silme ees ja silmapaistev nõukogude inimene oli Ernesakski. Autoritele lisab enneolematu materjali käsitlemine ainult tunnustust. Kuidas see oligi? Kes ei suuda üllatada, pangu pillid kotti ja mingu koju. Selles filmis on üllatatud veel vastamata jätmisega ning on hea, et pole saladuslikule mõistatusele antud mingit lihtsakoelist seletust. Aga läheme vastandustega edasi.  Ernesaks loeb paberilt lõpmatuseni ära leierdatud parteid ja nõukogude korda ülistavaid plakatlikke lauseid, mille vastu on kõik kuulajad-vaatajad ammu immuunsed, ning Ernesaks loob kunsti ja isamaa auks eredaid laule, mis kõigile hinge lähevad. Ja mitte ainult ei loo, vaid kannab neid oma koori(de)ga ka ette, pealegi veel tuhandeid kordi sadadele tuhandetele inimestele. Selge, anname poliithalleluuja andeks, kaunid laulud kaaluvad plakatid  üles. Ent siiski … Ernesaks on ka parteid ja Stalinit ülistanud kõrgel esteetilisel tasemel – kas see polnud eriti ohtlik? Kas mõni korralik eesti mees või naine ei laulnud end võluva Ernesaksa võluva taktikepi all fanaatiliseks parteilaseks? Või oli eesti rahvas nõnda nakkuskindel, et punatõbe ei levitanud miski? Mida ei tea, seda ei tea, ent on hea, et film paneb mõtlema.

Žanr ja komistused 

Mina žanreeriksin „Laulutaadi hümnid” esmalt draamadokumentaaliks (mitte ära segada dokumentaaldraamaga ehk true story’ga), teiseks portreefilmiks, siis ajastufilmiks ning viimaks ikkagi montaažfilmiks, kuna arhiivilõikude osa on märkimisväärne, konkreetselt selle filmi tarvis on kaamerat kasutatud (vist?) ainult uute intervjuude tegemisel. Nimetasin portreežanri teisena, seda suuresti formaalsetel põhjustel. Filmi pealkirjaski  on sellest märku antud sõnaga „laulutaat”. Kummati on filmis väga hästi tabatud stalinistlik ja poststalinistlik aeg, nõnda et ajastufilmgi võiks olla teisel kojal. Montaažfilmina on teos muidu korralik, kokku on sobitatud kaadrid, mis haakuvad, ainult et intervjuude puhul oleks kulunud ära dateering kuskil kaadri sees. On ikka vaks vahet, millal mingi mõte on välja öeldud, kas Stalini, Hruštšovi pisikese sula, Brežnevi või  Gorbatšovi ajal. Kas tõesti on siis raske teha endale selgeks sovetrežiimi poliithierarhiat? Filmis serveeritakse Ernesaksa loobumissoovi Tallinna Linna Töörahva Saadikute Nõukogu liikme kohast kui äraütlemist nomenklatuuri kuulumisest. Vastu Ernesaksa soovi saab temast siiski saadik, vaataja peaks siis tegema järelduse, et Ernesaksast sai „nomenklaturtšik” parteitšinovnike pealesurumise tõttu. 

Tegelikult oli linnanõukogu üpris madal dekoratiivinstants, sinna kuulumine ei tõstnud kedagi kuigi kõrgele. Nomenklatuuri hulka võis kuuluda täitevkomitee aparatšik, kui ta töötas piisavalt tipus, ent mitte „valitud” saadik. Oma muude ametite poolest niikuinii (parteituna!) nomenklatuuri kuulunud Ernesaksale oli linnasaadiku koht solvavalt madal, tema sinna panemine parteiülemuste poolt võis olla pigem vihje peatsele allakäigule, mida õnneks  ei tulnud, ent mille soovijaid kindlasti leidus. Nii tuleks Ernesaksa katsele öelda ei saadikukohale vaadata kui oma kõrge positsiooni kaitsmisele, partei otsus Ernesaksast siiski saadik teha oli pigem ehk hoiatus – vaata ette, me võime sinust teha, kelle tahame! Ka Ernesaksa parteitus oleks tulnud selgeks rääkida. Parteile oli parteitu Ernesaks kahtlemata kasulikum, niimoodi võis ta tulest kastaneid  välja tuua nii väliseestlate kodumaale tagasikutsujana, nii VEKSA liinis kui ka üldiselt nõukogude „demokraatia” vapilinnuna. Ernesaksale endalegi oli kasulikum olla parteitu, nagu ka eesti kultuurile. Harukordne huvide kokkulangemine, mida juhtus kogu ENSVs vaid mõne üksiku inimesega. Ernesaks oli parteitunagi parteil pihus, see on filmis esile toodud. Ernesaksa isa oli rikas kaupmees, üks vend oli langenud Sinimägedes  Saksa poolel sõdides, teine oli rahamees Ameerikas. Niisuguse nn ankeediga inimene pidi kogu aeg värisema oma elu ja positsiooni pärast ja Ernesaks seda tegigi. Aarne Üksküla on loomulikult hea näitleja, samuti tunnustatud tekstilugeja, kuid sedapuhku, minu meelest, ei lähe tema hääle eripära ja lugemisrütm filmi sisuga sajaprotsendiliselt täkkesse. Intervjueeritavate omaette näitamine  teleekraanil tundub pisut ülearuse modernismitsemisena, mille järele ei ole selles tõsises ja läbinisti realistlikus filmis mingit vajadust. Delikaatsus on kahtlemata hea ja viisakas asi, kuid liigne delikaatsus võib tulla kahjuks. Nii ei saagi me filmist teada, miks oleme jäetud ilma Ernesaksa muuseumist Kadriorus Oru tänaval. Kokkuvõttes hea film, autorid veensid mind oma portreeversiooni õigsuses. Ja ajastugi  on avatud kogu selle omapäras.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming