Segaselt sõltumatu kohtumine Aasia filmiga

Sten-Kristian Saluveer

Läinud nädala neljapäevast pühapäevani sai Eesti publik minifestivali EVA raames kohtuda Aasia sõltumatu filmikultuuriga. Kuigi varasemalt on ida iseseisvat filmitoodangut Eestis hajusalt linastatud, meenutagem butō-tantsija  Masaki Iwana eksperimentaalfilme PÖFFil või Jaapani nukufilmi suurkuju Kihachirô Kawamoto eriprogrammi animafestivalil „Animeeritud unelmad” („Animated Dreams”), on need kohtumised olnud pigem põgusat ning kaootilist laadi. Sestap on EVA näol kahtlemata tegu tervitatava algatusega, mis elavdas Eestis niigi varjusurma piiril hingitsevat ja peaaegu olematut Aasia filmide levi ning tegi seda esmakordselt mingilgi määral süstematiseeritud vormis.  Fakt, et korraldajate andmeil väisas linastusi tuhatkond külastajat, annab lootust, et EVA võib tulevikus leida PÖFFi ning teiste Aasia suurfilme linastavate sündmuste kõrval olulise rolli just ida alternatiivse ja eksperimentaalse filmikultuuri tutvustajana.  

     

Fookuses Jaapan 

Hoolimata kõikehõlmavust lubavast nimest keskendus katsefestivali programm eranditult Jaapani filmidele. Formaalselt andsid selleks põhjuse tänavu 90 ning 20 aasta möödumine Eesti-Jaapani diplomaatiliste suhete loomisest ning taasiseseisvusejärgsest taastamisest, kuid samavõrd ka festivaliga paralleelselt Tallinna  ülikoolis aset leidnud Euroopa Japanoloogia Seltsi tipptasemel teaduskonverents. Kuigi tõenäoliselt sattus üheks nädalavahetuseks Tallinna väisama rekordarv maailmanimega jaapani filmi spetsialiste, oli konverentsi kattumine festivali seanssidega viimasele pigem kahjuks, sest jäi kasutamata harva esinev võimalus sisukama filmiteoreetilise arutelu või foorumi tekkeks. Viimasest oleks kindlasti kasu lõiganud nii kohalikud kriitikud, kui filmitudengidki.  Projekti käiku selle idee sündimisest saati põgusalt jälginuna tuleb tunnustada korraldajaid mitmekülgse, kuid vaieldamatult nišilikuks jääva programmi eest. Püüd ühise Aasia filmi- ja meediaruumi suunas on olnud alates 1990. aastate lõpust tõusuteel nii Jaapani kui Korea massimeedias ning poliitilised avaldused kubisevad tihti ülistuslauludest Aasia unikaalsele kultuuripoliitilisele „pehmele jõule”.       

Siiski on tegu sajandivahetusel menu nautinud, kuid nüüdseks pankrotistunud levifirma Tartan mõjul käibele tulnud ning ennast ka kriitikasse  ja akadeemilistesse käsitlustesse pressinud tähistajaga, mille alla lääne filmitööstus, kuid ka publik on püüdnud mugavalt lahterdada eksootilisena tunduva ida üksteisest kultuuriliselt, sisuliselt ja vormiliselt erinevaid filmiteoseid. Kui siinkohal küsida, kas EVA festivali edule oleks kaasa aidanud püüd hõlmata abstraktset ja heterogeenset Aasia filmikunsti üksikute, kuid eraldiseisvate menukate suurfilmide näol, siis on vastus kahtlemata teistpidine.  Seega jäi publik silmitsi äärest ääreni varieeruva kvaliteedi, kuid ühist fenomeni kirjeldava programmiga.   

Ligi kümme aastat maailma ühe tuntuma jaapani filmile keskendunud võrguajakirja Midnight Eye eestvedaja ja jaapani filmi huviliste hulgas kaanoniks saanud „Midnight Eye Guide to New Japanese Film” autorist briti filmikriitiku Jasper Sharpi koostatud filmiprogrammi ainsaks ühisnimetajaks oli tõepoolest paljas fakt, et filmid olid toodetud Jaapani stuudio ja filmitööstuse süsteemist sõltumatult: linastunud teosed olid väga erinevad nii vormiliselt  kui sisuliselt, varieerudes videokaameraga üles võetud komöödiast, sotsiaalkriitilisest draamast ning muusika rolli budistlikus maailmanägemises portreteerivast dokist kuni erootilise eksperimentaalanimatsiooni ja skandaalimaigulise jaapani softcore erootikafilmi ehk pinku eigan’i. 

Siinkohal oleks ehk paslik peatuda põgusalt Jaapani filmitööstuse eripäral, võrreldes Euroopa või Ameerika süsteemiga, ning sellest otseselt tingitud vajadusel sõltumatu filmikultuuri järele. Kui heita kõrvale põgus Teise maailmasõja periood, on Jaapani filmitööstust selle sünnist saati juhtinud suurstuudiod, neist olulisemad on Toho, Toei ja Shochiku. Ajal, mil 

Jaapani filmitööstuse parimaks ilmestajaks on peaaegu olematu riiklik regulatsioon, puudulik toetuste süsteem või hägus ettekujutus laiemast (rahvusvahelisest) filmipoliitikast, on siseturul välja kujunenud monopol, kus nii filmide sisu, vorm kui levi on valitud meediakorporatsioonide kontrolli all. Veelgi enam, finantsriskide maandamiseks kaasatakse tootmisse kirjastajaid (õigused), reklaamiagentuure (meediaväljund) ja fännikauba tootjaid,  kellel on Jaapanile omases tootmiskollektiivi ehk nn seisaku iinkai süsteemis oluliste otsuste tegemisel võrdne sõnaõigus. Väheste eranditega on tulemuseks peavoolu filmikunsti tabanud paigalseis, aina langeva vaadatavuse näidu toibutamiseks jõuavad linale peamiselt populaarsete koomiksite ilmetud filmiversioonid. Just vastuhakuna sisulisele mandumisele, vähesele filmitööstusesisesele sotsiaalsele mobiilsusele ja (levi)tsensuurile sündiski Jaapani  jishu eiga ehk iseseisvalt või sõltumatult toodetud film, mis leidis väljundi filmikoolide, klubide ja väheste festivalide kaudu. Viimastest olulisemaks on 1977. aastal asutatud PIA Film Festival ja Jaapani põhjasaarel Hokkaidol aset leidev fantaasia- ja õudusfilmide festival, mis eiravad sisu ja formaadipiiranguid ning hoiavad elus sõltumatut filmikultuuri, mille valikut ka Tallinnas esitleti.     

Positiivselt üllatav programm     

Kuivõrd EVA programm oli küllaltki eripalgeline, tõstis fookusesse mitmeid režissööre ja žanre ning viperuste kiuste ei õnnestunud korraldajatel artikli trükkimineku ajaks leida kõiki linastusplaate arvustamiseks, peatun siinkohal põgusalt mõningatel suuremaid elamusi pakkunud  filmidel.   

Juba festivali avafilmina esitletud sotsiaalkriitiline „Leheneegri ülestunnistused” (rež Gen Takahashi) oli festivali ehk tugevaim draamasooritus, kus teeb suurepärase rolli maffiat meenutavas politseisüsteemis manduva inspektorina tänavuse Veneetsia filmifestivali  maineka „Horisondi” programmi avafilmiski üles astuv Shun Sugata. Saalis kohmetuid naeruturtsakaid esile kutsunud stseenid, kui peategelane täidab vastuvaidlematult korrumpeerunud ülemuse kõik käsud, olgu nendeks siis pisitütrele nime andmine bossi lemmikarmukese järgi või osalemine kahtlase relvaäri kinnimätsimises, hiilgavad elutruudusega. Sestap pole ime, et 2005. aastal valminud filmile kehtib linastuskeeld kodumaal, mis on maailmas  muuhulgas tuntud kõrge süüdimõistvate otsuste protsendi poolest ning kus politseile on oluline kultuurist tingitud „puhta näo” hoidmine avalikkuse ja meedia silmis. Erinevalt laialt levinud arvamusest pole ka jaapani animatsioon pelgalt anime, vaid filmielu pulbitseb väljendusrikka käekirjaga sõltumatutest animaatoritest. Praegu juba mõningat rahvusvahelist populaarsust nautiva Naoyuki Niiya „Inimsööja mägi” üllatas tänavanurga meelelahutajate pärusmaaks olnud ning sõjajärgselt televisioonile odavat alternatiivi pakkunud paberteatri ehk kamishibai tehnikaga. Hiroshi Harada „Midori – tüdruk friigišõus” šokeerib aga 1930. aastate kirjandusest filmi üle kandunud julma erootilisgroteskse ehk nn ero guro stiiliga. Omamoodi koodaks festivalile oli aga laupäeva õhtul linastunud briti režissööride Neil Cantwelli ja Tim Grabhami verivärske „KanZeon”, kus  heidetakse valgust jaapani budistlike muusikute valdkonnale esoteerilise shingon’i sekti rituaalidest kuni hiphopi virtuoosist preestrini. Visuaalselt kauni, kuid struktuuriliselt katkendliku ning sestap pisut närviliselt dramatiseeritud dokfilmi vaieldamatuks plussiks on stampide ja stereotüüpide vältimine, mis teeb selle huvitavaks jaapani kultuuri põgusalt kui ka süvitsi tundvale vaatajale.       

  Kokkuvõttes oli EVA näol tegu tänuväärt algatusega. Hoolimata Kinomaja küllaltki kesistest linastamistingimustest ja ka mujal pidevaks nuhtluseks publiku saalimisest  puhveti ja kinosaali vahel, annavad peaaegu täissaalidele läinud seansid märku sellest, et ehk on ka järgmistel aastatel Tallinnas võimalik kohtuda ida filmikultuuri marginaalse ja äärealal paikneva, kuid samavõrd huvitava filmikunstiga. Kuuldavasti olevat korraldajatel järgmisena plaanis keskenduda Indoneesiale – ainest temaatiliseks erifestivaliks ning publikumagneteid pakub kas või 1970. aastate Indoneesia kultusfilmi küllaga.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming