Sihitult elu teatrilaval

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Ruut“ („The Square“, Rootsi 2017, 142 min). Režissöör-stsenarist Ruben Östlund, operaator Fredrik Wenzel. Osades Claes Bang, Elisabeth Moss, Dominic West, Terry Notary jt.

„Sellele filmile oleks võimalik kirjutada viis erinevat arvustust, mis ei sarnaneks teineteisega üheski sõnas, aga oleksid kõik võrdselt õiged,“ kirjutas filmikriitik Tristan Priimägi oma esmamuljetest Ruben Östlundile Cannes’is peapreemia toonud „Ruudust“. Tõepoolest, paljude kriitikute suud vesistama pannud film on allegooriline, sümbolistlik, tabamatu, igasugust mõistetavust nagu katku vältiv. Samas on „Ruut“ ka laialivalguv, veniv, ebamäärane ja sageli liiga hõredalt kokku sõlmitud.

„Ruudu“ keskmes on heal järjel kunstimuuseumi direktor Christian (Claes Bang), kes on just avanud eksponaadi nimega Ruut. Kui Ruut peaks olema headuse, soojuse ja hoolivuse turvaala, siis sunnitakse Christian samal ajal oma mugavustsoonist üha kaugemale välja astuma. Sündmuste ahel saab alguse, kui ühel päeval varastatakse keset tänavat tema mobiiltelefon, mida väljapeetud ja viisakas mees asub tagasi hankima üha agressiivsemal ja tragikoomilisemal moel. See mõjutab omakorda kõiki aspekte tema elust, suhteid vastassugupoolega ning muuseumile pilkupüüdva reklaamikampaania väljatöötamist.

Rootsist pärit lavastaja Ruben Östlundi senisele karjäärile on „Ruut“ üsna loomulik jätk. 2011. aasta jõuliselt antropoloogiline „Mäng“1 ennetas mitu head aastat pagulaskriisiga meedia teravikku kerkinud segregatsiooni- ja integreerumisküsimusi, näidates vaesest piirkonnast pärit kamba üha jõhkramaid mänge kahe keskklassi lapsega. Räige sotsiaalne otsekohesus asendus rohkelt preemiaid kaasa toonud „Vääramatus jõus“2 juba kordades peenema ja detailidele orienteerituma vaatlusega soorollidest, enesemüütidest ja valge keskklassi sisemisest ängist. Laviini eest pagenud ja pere hetkeks hüljanud Tomas seisis seal vastamisi identiteediküsimustega, mille sarnastega peab nüüd pead murdma Christian.

„Ruut“ astub veel mitu head sammu abstraktsiooni ja kujundlikkuse suunas, viies niigi viitelised ja raskesti tabatavad teemad kunstimaailma. Mugavustsoonidest ja harjumustest rääkiva filmi lavastaja enda mugavustsoon on kahtlemata kusagil rohkete võimalike metatasandite vahel, kus ta saab pilduda filosoofilisi tähelepanekuid ja teha samas toimuva üle iroonitsevat nalja. „Ruut“ näib korraga tihedalt tähenduslik ja on samas pila sellesama tähenduslikkuse suunas, otsast lõpuni eksistentsiaalne absurd ja sotsiaalne satiir. Sellisena pudeneb ta pidevalt näppude vahelt nagu liiv, keeruline on läbivalt millestki konkreetsest kinni haarata, ehkki temaatilistest lõngaotstest puudu ei tule.

Etenduskunstnik Oleg (Terry Notary) kehastub pidulikul õhtusöögil ahviks ja teeb kunstnik Julianile (Dominic West) selgeks, kes on karja juht.

Kaader filmist

Östlundi stseenikompositsioonid ja tragikoomilised vinjetid meenutavad stiililt kohati rahvuskaaslase Roy Anderssoni filme. Ühine sardooniline hoiak toimuvasse kui kujutatud maailmas laiutav eksistentsiaalne tühjus. Tõsi, kui Andersson on oma tableau’d ja kaame ilmega sõnaahtrad karakterid viinud hoobilt äratuntava stiiliga kunstilisse äärmusesse, siis Östlund püsib tugevamalt ühe jalaga meie igapäevases reaalsuses. See on skandinaavialik keskklassi mugavuse reaalsus, IKEA ideaalide kummardamise reaalsus, valgete lumehelveste reaalsus: justkui kõigega rahul, aga sisimas kohutavalt ebakindel, kõigest ootamatust kaugenenud, oma tõekspidamistesse lukustunud. Kui paljud filmi teemad võivad olla vaid aimatavad, siis ühiskonnakriitiline noot klassivahede aadressil ei jää just kuigi subtiilseks, korduvalt näidatakse Christiani ja tema sõprade pretensioonikate mõtiskluste vahele tänavaservades lamavaid kerjuseid.

Teemasid, mida „Ruut“ kokku põrgatab, on muidugi palju rohkem kui pelgalt Rootsi ühiskonna kihistumine. Östlundi film ise on üks postmodernistlik kunstiteos: irooniline mõtlemisharjutus ja kindaheit sisse harjunud mõtteviisidele. Tögatakse kõrgkunsti, materialismi, mainekujundust ja reklaami, inimsuhteid. See on indiviidi ja sootsiumi vahelise pinge lugu, normide ja loovuse lugu, ilu ja rämpsu lugu. Mööda ei saa kaugeltki ka „Vääramatust jõust“ tuttavast mehelikkuse teemast. Christian on hästi riietatud, viisakas, klantsitud-kammitud mees, hipsteripõlvkonna endaga rahul olev ideaal. Kui aga keset tänavat tekib ootamatu võimalus võõrast naist märatseva mehe eest kaitsta, tärkab ürgne alfaisasus – jõule ja instinktidele tuginev kontrollivajadus. Sealt tärganud impulsiivsusest ammutab Christian jõudu, et autos lammutava Justice’i elektroonilise biidi saatel äärelinna sõita ja kortermaja postkastid oma telefoni varastanutele adresseeritud ähvardavaid kirju täis toppida.

Kahju tuleb sellest muidugi rohkem kui tulu: mingis mõttes on Christian justkui Kafka Josef K või Õunpuu Püha Tõnu, alati mingis protsessis ja mustris lõksus, vaid näiliselt kontrolli omav ja tegelikkuses ainult üks paljudest näitlejatest elu teatrilaval. Võimetu oma kogemust päriselt artikuleerima või sellest midagi järeldama. Vabastav, et Östlund ei vaata seda kõike vaid kuiva või rõõmutu eksistentsialismiga, vaid mugistab elu absurdi üle sageli lihtsalt naerda. Kõige paremini tuleb see välja kunstimuuseumi eksponaate kujutavates stseenides. Galeriis ringi ekslevad turistid ei oska imelisi taieseid kohati täpselt äragi tunda ja saalinurgast piiluvad valvuritädid lõhustavad oma rutiinse kohalolekuga igasuguse eri- või imepärasuse aura. Ei mingit suure loovuse pühaduse oreooli, puhas napakavõitu argisus ja ennast uhkelt rüütanud pärdikute ringitaarumine. Erinevalt filmis kujutatud oma naba vahtivast (kultuuri)eliidist kaotab Östlund rõõmuga piiri tõsise ja naljaka, kõrge ja madala, tähendusliku ja tähendusetu vahel.

Eraldi küsimus on aga nii sisuliselt kui filmitehniliselt see, kuivõrd tugevalt õnnestub lavastajal sündmustik tervikuks põimida. Pikad stseenid kulgevad vahepeal suundades, mille seos eelneva või järgnevaga on pigem oletatav ja aimatav. Keskne lugu on filmis küll täiesti olemas, kuid mingil narratiivsel rajal püsimine pole kindlasti lavastaja peamiste prioriteetide seas. Seetõttu venib toimuv ka üsna kurnavale 142 minutile (liigne pikkus ei tulnud kasuks ka „Vääramatule jõule“).

„Ruudus“ jääb puudu vahetusest, millega haaravad vaid eelkirjeldatud tümpsukuulamine või filmi hiilgavaim stseen, plakatitelgi kujutatud performance pidulikul õhtusöögil. Ahviks kehastunud kunstniku tuiskamine läbi end üles löönud külaliste turvatunde, piduliku meeleolu, viisakus- ja eetikanormide on justkui külm ämbritäis vett näkku ka vaatajale. Animaalselt jõhker, ootamatu ja ohtlik, samas äraspidisel kombel vaimukas. Kahjuks ei õnnestu ülejäänud filmil (kuitahes palju huvitavaid teemaarendusi ta ka ei sisaldaks) vaatajat sama veenvalt haarata. Kuigi „Ruut“ on kahtlemata huvitav ja vaatamist väärt linalugu, on teda oluliselt põnevam tagantjärgi analüüsida kui vaadata.

1 „Play“, Ruben Östlund, 2011.

2 „Force majeure“, Ruben Östlund, 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming