Sildistades sildistamist

Filmis esitatakse küll ideoloogilises plaanis teravaid küsimusi, kuid lugu, mille kaudu seda tehakse, ei paku üllatusi ega mugavustsoonist välja juhatavaid provokatsioone.

MADIS KOLK

Mängufilm „Võta või jäta“ (Allfilm, Eesti 2018, 102 min), režissöör-stsenarist Liina Triškina-Vanhatalo, operaator Erik Põllumaa, produtsent Ivo Felt. Osades Reimo Sagor, Nora Altrov, Emily Viikman, Liis Lass, Adeele Sepp, Epp Eespäev, Andres Mähar, Egon Nuter, Mait Malmsten jt.

Liina Triškina-Vanhatalo „Võta või jäta“ on üks viiest „Eesti Vabariik 100“ programmi raames rahastatud mängufilmist, olles neist ainus meie kaasaja teemasid käsitlev film. Soomes ehitajana töötava Eriku (Reimo Sagor) ekspruut Moonika (Liis Lass) on sünnitanud lapse, kuid otsustanud temast loobuda. Erikul on valida, kas anda laps lastekodusse või hakata üksikisaks. Ta paneb tütrele nimeks Mai (Nora Altrov) ja võtab vastutuse. „Võta või jäta“ on paljulubav ja igati vaatajanärvi aktiveeriv pealkiri, kuid sobivam nimi oleks „On, kuis on“, sest film ise kuigivõrd valikuid ja otsustushetki ei võimalda. Kui naine ei ole emaduseks valmis, ega siis muud üle jää, kui seda peab olema mees. Tegemist pole determinismiga, mille puhul tulemus ilmneb põhjuse tõttu, vaid lausa fatalismiga, kus vaatamata põhjusele järgneb üks või teine tulemus. Filmis ei kirjeldata ega näidata valikute põhjusi ning olukorras, kus kõik lihtsalt ongi nii, on raske ka tegelastele kaasa elada ja tunda. Katarsist ei saabu, kuid vaadelda saab konstruktsioone.

„Võta või jäta“ pretendeerib valusa ja tundliku teema psühholoogilisele käsitlusele, kuid paraku kujutatakse seda teemat stereotüüpide kaudu. See ei ole ilmtingimata puudus ja nõrkus, kuid näib, et Triškina-Vanhatalo ei ole püüdnud ka teadliku esteetilise võttena stereotüüpe kujundiks võimendada. Teema on oluline, näitlejatööd sümpaatsed, režissöörihoiak soe ja siiras ning olgu igaks juhuks öeldud, et hoolimata seosest EV 100 kultuuriprogrammiga ei ole filmi paatoses ka midagi kroonulikku – lõpukaadreis väljendub Eesti kohtusüsteemi kriitika ja osutatakse ühele paljudest paratamatustest, miks kodumaa oma praegusi maksumaksjaid ja tulevasi pensionimaksjaid hoida ei oska. Film tõstatab olulisi küsimusi ja esitab visandeid elulistest situatsioonidest, mille kaudu neile vastuseid otsida, kuid loobub sellest otsingust pea iga uue stseeni esimesel kolmandikul. Teema õhku viskamisest justkui piisaks, et saaksime publiku- ja ühiskonnaliikmetena noogutada: „Jah, täpselt nii ongi, küll lõikab valusalt.“ Aga ei lõika, lihtsalt markeerib ja seeläbi tahtmatult ka madaldab ja tuimastab. Võib-olla on põhjuseks see, et Triškina-Vanhatalo on ühes isikus nii filmi stsenarist kui ka režissöör ning selline „ise küsin, ise vastan“ töömeetod jättis loomeprotsessi ilma mingist olulisest dünaamikast ja poleemikast, võimalusest avastada igas etapis esitatud väidete ja loodud kujundite kogutervikut ohustavaid nõrku kohti. See ei tähenda, et selline meetod oleks igas olukorras ja igasuguse filmi puhul läbinisti viljatu, kuid Triškina-Vanhatalo hoiak ei näi olevat eneseküllaselt ülbe geeniusepositsioon, pigem empaatiline ja dialoogi otsiv altruistivaade ning just seetõttu torkab eriti teravalt silma, et teatud olukordades on autor jätnud end kuidagi üksi oma pusletükke kokku sobitama, otsimata neile eluekvivalente teiste kogemustest. Või siis tehti, just vastupidi, stsenaariumiga väga palju eeltööd, põrgatati seda produtsendiga edasi-tagasi ning selles protsessis nüliti ja õõnestati ka esialgu enesekindel geeniuse­hoiak?

Erik on Soomes ehitaja, tubli töömees, kes lõõgastub pärast päevatööd koos oma kolleegidega viisil, mida siit Soome lahe lõunakaldalt kuidagi enesestmõistetavalt seal töötavatele eestlastele omistame. Reimo Sagor on peaossa hea valik – seda ka praeguse stereotüüpse lahenduse puhul, kuid ta kannaks välja ka psühholoogiliselt süüvivama tõlgenduse. Silmale on ta armiline, lihaseline ja tätoveeritud ning kui ta veel kaadris suures plaanis kulmu kipra tõmbab, siis pole märgilise tegelaskuju loomiseks rohkem vajagi. Kõrvale on aga Sagori hääles ja intonatsioonis materjali, mis rikastab ja isegi küsimärgistab seda visuaalselt kehtestuvat ürgmehekuvandit: pigem flööt kui metsasarv. See ei ole režissööril märkamata jäänud, arvan, et see on olnud isegi üks näitlejavalikul otsustavaks osutunud omadusi, kuid filmis rakendatakse seda vaid loosungliku piirini: ka tahumatu väliskesta all võib olla õrn hing. See võimaldab kõige lühema otsetee kaudu näidata sündmusejada, kus Moonika juurde sünnitushaiglasse saabunud Erik on just eelmisel õhtul kõrtsis põlissoomlaste käest sinise silma saanud. Meile antakse vihje, et kõik pole päris nii, nagu näib, midagi on peidus ka pinna all, kuid seda, mis kõik seal siis peidus on, filmis edasi ei harutata, küll aga kinnistatakse väliste pidepunktide kaudu stereotüüpe.

Üksteisest võõrandunud paar Erik (Reimo Sagor) ja Moonika (Liis Lass).

Aron Urb

Seda aitab teha ka peategelase pidevalt vinguv ema (Epp Eespäev), kes kõigest hoolimata alati aitab ja kõike oskab, taustal ammu perepearollist loobunud ja garaažis pingeid sissepoole maandav isa (Egon Nuter) elukreedoga „isa võib olla, ema peab olema“. Seda filmi läbivat esteetilis-moraalset otsustamatust illustreerib ilmekalt koht, kus Erik otsustab oma iginäägutava ema abist loobuda ja koos lapsega vanematekodust välja kolida. Sellele otsusele ei eelne justkui midagi väga erilist – ema toriseb nii, nagu ta on seda ilmselt aastakümneid teinud, mingit suurt konflikti ei toimu. On vaja sündmusena ära vormistada see, et Erikul saab mõõt täis ning ema õiendamine eelnenud stseenis on hoolimata olmetasandi madalpingest sümbol ja üldistus millelegi enamale – see pole lihtsalt tänitav ema, vaid tänitava ema sümbol. Kuid see jääb välja lihvimata nii psühholoogiliselt kui ka kujundlikult ning nii saame vaatajana aimu vaid sellest, et stsenaariumis jõudis kätte lehekülg, kus Erik peab oma teed minema, mitte aga sellest, mis ta selleni viis ja mis ta sees sel hetkel toimus.

Tegelasgaleriid täiendab ja lisab intriigiootust ka vennanaine (Eva Koldits), kes soovib väga lapsi saada, aga millegipärast ei saa. Filmi keskel on üks korraks pinget kruviv stseen, kus Eriku sõber (Indrek Ojari) suudab noore isa magava tütrekese juurest ööklubisse meelitada ning hommikul koju naastes ootab peategelast ees lahti murtud korter, kust laps kadunud. Peale selle, kuidas Erikul tõenäoliselt kogu eelnev elu silme eest läbi jooksis, on õhus ka küsimusi selle kohta, mis siis ikkagi juhtus, alates sellest, et laps ärkas, hakkas nutma ja tähelepanelikud naabrid kutsusid abi, kuni selleni, et kade ja kibestunud vennanaine korraldas lapseröövi. Aga kogu pinge laheneb lihtsalt vennalt (Andres Mähar) saadud verise nina ja moraaliloenguga ning tunnistusega, et ka üksikisa vajab lõõgastust. Elu läheb edasi ja peagi on ka vennanaisel kõht ette paisunud – lõpp hea, kõik hea.

Niisiis esitatakse filmis küll ideoloogilises plaanis teravaid küsimusi, kuid lugu, mille kaudu seda tehakse, ei paku üllatusi ega mugavustsoonist välja juhatavaid provokatsioone. Kummastusefekti püütakse saavutada pildiliste infokildude kaudu, olgu selleks siis üks afroameerika laps eesti lasteaias või ainuke isa emade keskel beebiga basseinis. Esiteks on mõlemad teemad kujunditena juba kulunud ja tahtmatult tekib sellest vastupidine efekt: meie laste­aedades on juba ammu igast rassist lapsi, see ei ole enam sõnum, vaid reaalsus ja reaalsuses see meid ka ei häiri, küll aga võib see hakata häirima taotlusliku sõnumina kunstiteose kontekstis, sest filmi tänava- ja kõrtsistseenides ei kohta me ühtki mustanahalist, küll aga on seda võimendatud lasteaia – kui ühiskonnamudeli – stseenis, ehkki elulise huvitavuse mõttes olnuks ehk kõnekam näiteks mõni vene või ukraina laps mõnd mahlakat slaavi nalja viskamas …

Reaalsuses on ka beebibasseini ühiskonnamudel filmis esitletust tunduvalt liigirohkem ja mitte ainult rikastava erinevuse, vaid ka sotsiaalsete stereotüüpide poolest. Juba kaheksa aastat tagasi oma pisipoega ujutamas käies ei olnud ma sugugi ainus isa emade keskel, vaid koos minuga võimlesid oma võsukestega – muide enamasti tütardega – vees ka jämedate kuldkettidega alfaisad. Ja jõudsin isegi tajuda nende pilku: pagan küll, mingil habetunud hipil on poeg, aga minul … Loomulikult on ka see minu poolt räige šovinistlik stereotüüp, seda enam et võib-olla mõtlesin seal väikeses ühiskondlikus mudelbasseinis teiste isadega sotsiaalset kukepoksi tehes lihtsalt üle, kuid tahan sellega öelda, et kui aastal 2018 on filmikujundi sõnumiks üksikisa oma tütrega emade keskel basseinis, siis peaks see olema juba eriliselt groteski keeratud või tuleks otsida sellest situatsioonist rohkem psühholoogilisi ja metafoorseid võimalusi, fakt ise on juba ammu igapäevaelu osa ega pälvi asjana iseeneses ei katartilist hirmu ega ka kaastunnet. Oskan järeldada, et režissöör tahab kirjeldada just elu neid tahke, konstrueerida just sellise loo, eesmärgiga tõsta isadus taas au sisse. Murda sisse lahtisest uksest, valgustada välja naiste egoism, tõugata nad troonilt, tunda kaasa mehele. Ei saa öelda, et uudne, aga siiski mitte veel kuigi levinud konstruktsioon. Nõrgemad vajavadki kaitset ja siinkohal on sugude võrdsuse printsiibist kinni peetud: autor on ühepalju vähendanud nii naist kui ka meest.

Kõige valusam, intrigeerivam, kuid ka filmis enim unarusse jäetud teema on aga Moonika esialgne valmisolematus emaks saada. Vastutustundetutest isadest oleme kuulnud lõpmatult lugusid, nüüd rõhutatakse aga vastupidist: sünnitamise fakt ei ole piisav teenimaks välja väärikat emastaatust. Ja suurema osa filmist me Moonikat ei näegi. Moonika ema (Viire Valdma) vihjab, et on pidanud last üksi kasvatama, niisiis võib tütrel olla usaldamatus ja viha kogu meessoo vastu. Mainitakse ka seda, et tal on õpingud pooleli, märksõnana jookseb läbi ka sünnitusjärgne depressioon, kuid Moonikale endale peaaegu kordagi sõna ei anta, me ei saa isegi püüda mõista, miks ja mida ta tundis ning kuidas langetas oma otsuseid. Filmi lõpus tuleb Moonika taas pildile. Nüüd on ta valmis kandma lapse kasvatamise rasket koormat, kuid Erik ei anna selleks enam võimalust. Ette võetakse kohtutee ja DNA-test, kuid isa otsus on kindel: ta ei ole nõus aitama naisel emaks saada. Mitte minu tütre kaudu! Lõpuks, kui lisandub võimalus, et tegemist ei olegi Eriku lihase lapsega, põgeneb ta lindpriina Austraaliasse, sest Eesti Vabariigi kohus ei aita siis, kui kannatajapooleks on mees. Režissööri seisukoht näib olevat see, et isal lihtsalt ei olegi muud valikut. Sellest aga, mis on selle mehe kaalutlused, film meile taas ei räägi. Iga isa soovib, et lapsel oleks ka ema, aga kas seda soovib ka iga mees, eriti veel mees, keda on hingepõhjani solvatud, seda me ei tea, sest filmis mehest ja naisest ei räägita, juttu tehakse vaid mehe ja naise funktsioonist.

Film soovib täiesti tavalise eesti mehe pühitseda üksikisast kangelaseks. Selleks loob ta vana hea vastanduse mehe ja naise vahele. Kui vanasti vaadeldi naist mehe pilgu läbi, siis ainuke praeguseks toimunud muutus on see, et nüüd saab mehest objekt tänu naise pilgule. Kui kõrvaltegelast ehk naist vaatajale ei avata, ei juhtu naise kuvandiga midagi, aga kui autor ei viitsi mehe kui peategelase siseilma avada, siis on see paraku teistpidine objektistamine. Me valime pooli, tunneme kaasa üksikisale. Ja mida vähem on mingi inimtüübi või -grupi käitumise kohta infot, seda enam kaasneb lihtsustatud stereotüübiga hinnangu andmist. Ideoloogiast tulvil film võtab selged seisukohad selle kohta, mis on hea, mis halb, mis õige ja mis vale.

 

Naine jätab lapse maha – halb.

Mehest saab isa – hea.

Mees eostas lapse – hinnang puudub.

Naine sünnitab lapse – hinnang puudub.

Isa tahab raha – hea.

Naine tahab raha – halb.

Mees aeg-ajalt joob ja kepib – kuna ta on üksikisa, siis see on hea.

Naine aeg-ajalt joob ja kepib – kuna ta ema ei ole, siis see on halb.

Selline kategoriseerimine toob esile selge hinnangu. Lapsevanem on hea ja mittelapsevanem halb. Aga milleks siis meile need sulnid pildid Reimo Sagori särgi alt paistvatest musklitest, millele toetub veel mitte kaela kandva Mai peake? Võistleme ja võitleme edasi, asendame vaid naise mehega ja konstrueerime moodsa loo, teistsuguse ja uudse. Kas tõesti ei suuda me muutuda?

Ka Moonika soovis, olgugi kolm aastat hiljem, saada osa oma tütre elust, olles oma õpingud lõpetanud, elu majanduslikult korda seadnud ja elades koos uue elukaaslasega Rootsis. Sellest aga mehele ei piisa. Ego lööb empaatia lappama. Mida see mees siis täpselt ei tahtnud? Kas ei tahtnud ta ära anda oma omandit, tal tuli hirm ja mõnus kättemaksunauding? Täpselt nii on varem toiminud tuhanded naised samas olukorras. Kui enne ei tahtnud, siis nüüd enam ei saa, paras sulle! Ühes teises uues Eesti filmis, Jaan Tootseni dokumentaalfilmis „Vello Salo. Igapäevaelu müstika“ esitab katoliku preestrist peategelane teravmeelse kalambuuri: armusin iseendasse, kuid ei leidnud vastuarmastust. Esmapilgul lihtsalt hästi öeldud nali, edasisel süüvimisel võime jõuda aga palvelise tõdemuseni, et kui meie armastuseks peetavate emotsionaalsete väljenduste tagant puudub Jumal, kui meie sees ei ole armastust, siis ei ole loota ka vastuarmastust. „Võta või jäta“ kutsuks justkui üles leidma tänapäeva üha komplitseeruva maailma keerukatest inimsuhtetest õiglust. Paraku keerab režissöör lihtsalt eelneva (samuti stereotüüpseks üldistatud) ühiskondliku hoiaku vastandmärgiliseks. Avalikult asjadest rääkimisega kaasneb polemiseerimise nõue, rakendatakse kõige karmimaid võtteid, lihtsustatakse ja muudetakse probleem must-valgeks, kõik selleks, et sõnum tuleks välja. See aga ei suurenda teineteisemõistmist ega too õnne õuele. Diskussioon piirneb väitega, et sina oled loll, ja vastuväitega, et ise oled. Hirm ei anna armastusele võimalust.

Hoolimata autori empaatiast ja maailmaparandussoovist on tegemist mõistuslikult konstrueeritud filmiga, kus liiga nähtavad traagelniidid juhatavad vaataja analüüsima filmitegijate tööprotsessi, mitte aga kaasa tundma tegelastele ja loole ega iseennast tänapäevas ümber mõtestama. Ma ei tea, kui kaua võttis aega algideest kuni esilinastuseni selle filmi tegemine. Mõistan kiire elutempo puhul loosungites kõnelemise eesmärki: info jõuab kiiremini ja selgemini kohale. Paraku vananevad loosungid veel kiiremini ja inimene on oma probleemidega endiselt üksi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht