Sirbi laureaadid 2016

Marta Bałaga

Finnish Film Affair

(Filmi)kriitikute kirjutiste kohta saaks ka ühe väga terava arvustuse kirjutada, sest klišeesid leiab sealt terve raamatutäie. Vaid kriitikul on filmitööstuses lubatud olla seltsimatu ja halva iseloomuga. Mõnele on see identiteedi mastipuuks: mina olen isekas hiiglane, paindumatu ja kompromissitu. Mõnes teises kontekstis võidakse olla lihtsalt üks tüütu jobu, aga siin esivõitleja ideoloogilisel rindejoonel. Pealegi on enamik kriitikuid eksiteel, arvates enesekindlalt, et nende arvamus pakub meeletut huvi. Huvitavad on mõtted, kontekst, seosed, aga mitte see, kas film meeldis või mitte. Who cares? Kriitik on arvamusel, et ta on iseenda loo protagonist, kangelane, aga tegelikult ehk võiks leppida veidi tagasihoidlikuma rolliga kusagil giidi ja tõlgi tegevusala vahepeal.

Arvustuse filmikriitikute toodangu kohta võiks väga vabalt kirjutada Marta Bałaga, sest ilmselt ei ajaks miski teda rohkem närvi sellest, mis me siin praegu temaga tagaselja teeme: tõstame ta poodiumile, kuhu ta on nii programmikoostaja kui ka ajakirjanikuna üritanud pigem upitada kõiki teisi, kes seda väärt. Marta Bałaga on poola filmiajakirjanik, kes on peale Sirbi ka Soome filmiväljaande Episodi püsiautor ning aidanud korraldada festivale nii programmi kui ka pressi poole pealt Soomes, Poolas ja Itaalias. Ta kirjutaks kindlasti sellest pseudoaurast, mis kipub mõnd kriitikut ümbritsema. Kirjutaks ka sellest, kuidas diplomaatia, suhtekorraldus ja labane pistis mõjutavad igapäevast kriitikutööd natuke liiga paljude puhul. Ja ilmselt ka sellest, kuidas kriitik lakkab olemast kriitik, kui ta enam vaimustuda ei suuda, nagu tihti näha. Mingil imelikul kombel on tal õnnestunud end nendest lõksudest eemal hoida. Tema puhul ei tähenda kritiseerimine irinat ega arvamusavaldus põikpäisust. Tema seisukohavõtud on pehme kutse dialoogile, aga ka ise tuleb tasemel olla ja oma mõte selgeks mõelda, et konkurentsi pakkuda. Mõttelaiskus maksab kätte. Eriti hirmus on end ise kogemata harjumuspäraselt arutluselt tabada – nagu oleks keegi külma vett näkku visanud. „Ei ja jaa“, „poolt ja vastu“ ei ole argumendi lõppsõna, vaid alles sissejuhatus, millele järgnevas võib üllatuda iseenesegi mõtetest, miks mingi asi filmis sellisena toimib, nagu toimib. Mark Twain on öelnud kunagi teatri kohta, et kui sulle etendus ei meeldi, siis ära lahku, vaid jää saali ja mõtle välja, mis ei meeldi ja miks. Marta Bałagal tuleb see loomulikult välja. Igikestvas sitcom-episoodis võidab vaidluse lõpuks see, kellel on kodutöö tehtud, punchline valmis, pits pooltäis ja järgmine kinopilet taskus.

Bałaga on häbematult legitimeerinud popkultuuri ja toonud selle veidi ujuva definitsiooniga nn kõrgkultuuri kõrvale, mis koosneb kõigest sellest, mida vastav tõlgendaja peab oma nõudlikele standarditele piisavalt auväärseks. Muidugi tuleb teada Conradit, aga miks mitte ka Couplandi? Ja Bergmani kõrval peab alati olema ruumi ka Reitmanil, Kaufmanil ja Sarumanil. Film on niikuinii ühe seltskonna arvates üks laadameelelahutus, millel pole panteonil kohta. Miks peaks siis filmikriitika võitlema seda võitlust n-ö ülesmäge? Parem on tuua see võitlus enda territooriumile, teadvustades meediumi võimalusi, aga ka puudujääkide. Marta Bałaga on kasutanud osavalt ära šansi olla mängulisem, kergem ja humoorikam. Mõtte kaalukus ei peitu ju kasutatud sõnade raskuses. Uinutava ja kerge sõnamängu vahelt tabab vahe rapiir ribidesse palju paremini. En garde!

TRISTAN PRIIMÄGI


Jüri Reinvere

re:pi:n media

Pole just palju neid loojaid, kes tahavad ja leiavad aega jagada oma mõtteid ajakirjanduse vahendusel. Veel vähem on neid, kes ei pea paljuks võtta sõna mitte üksnes oma loomevaldkonna, vaid ühiskonna põletavatel teemadel.

Jüri Reinvere ei löö risti ette ka heliloojana: kirjutada ooperiks Sofi Oksaneni kultusmenuk „Puhastus“ (Soome Rahvusooper, 2012) ja norrakate identiteedi tugisammas „Peer Gynt“ (Norra Rahvusooper, 2014) nõuab üksjagu julgust, sest ebaõnnestumise tõenäosus (on ju igaühel selge ettekujutus, mida ühe tüvitekstiga teha võib) on väga suur.

Ehk on Reinverele enesekindlust andnud muu seas ka võit 2000. aastal alla 30aastaste heliloojate kategoorias rahvusvahelisel heliloojate rostrumil, nüüdisheliloojate eurovisioonil (sedagi korraldavad rahvusringhäälingud), kus, tõsi küll, kulda ja karda ning pullitegemist eriti ei kohta.

Enesekindlad on ka tema arvamuslood, kus on sageli vaatluse all – ootuspäraselt, sest Reinvere on keskkooli lõpetamise ajast olnud Eestist ära, õppinud, töötanud ja elanud Varssavis ning Helsingis, praegu tegutseb Berliinis – Euroopa vaimsuse hetkeseis ja selle vundamenti mõrandavad nähtused.

Reinvere on arvanud: „Alles siis, kui Euroopa oli jäänud juba nõrgaks, nii nõrgaks, et ta oli enda alalhoiu nimel kõik ära müünud ja oma jõu niivõrd minetanud, et ei suutnud enam vastu seista ei rahvusvahelisele terrorismile ega enese pingetele; kui kokkuhoiu tulemusel olid nõrgestatud politseijõud, armee ja tehtud elamiskõlbmatuks keskklass, senine ühiskonna gravitatsioonijõud, alles siis sai nähtavaks, mis meiega oli juhtunud – meid polnud enam peaaegu olemaski. Olid vaid ettekujutus iseendast, romantiline sajandivanune kujutlus rahvusriikidest, nagu üks ilus stseen ooperist“ (Sirp 22. I 2016). Ja järeldanud: „Moraali pärast pealiskaudselt muretsemiseks leiab tänapäeva läänes ohtralt põhjust. Esiteks, et hea välja paista, teiseks, et meenutada enda olemasolu, ja kolmandaks on hea oletada, et iga purjutava meele vahele mahub piisavalt selgeid silmapilke, et mõista maailma tegelikku omadust, millest kirjutasid juba kreeka näitekirjanikud – kurjust“ (Sirp 22. IV 2016).

Sageli jõuab Reinvere oma arutlustes vaimsuse (või ka väärtuste) seosteni poliitika ja majandusega. Nii on ta nentinud: „Seal, kus poliitika on muutunud külmaks ja emotsioonivaeseks, on ta samal ajal – nagu iga külma aja ja hinge juurde kuulub – ka sentimentaalne ning meelelahutuslik. Kõik see kokku meenutab praegusel Euroopa laval ühe murdeealise vehklevat maailmapilti: kasvada võib vaid kommionuoportunism, mis rahuldab rahva turvalisusejanu näiliselt ja kiiresti“ (Sirp 16. XII 2016).

Teisal on ta aga väitnud: „Millestki muust ei hoia õhtumaad nii kiivalt kinni kui vabaduse ideest. Sellest kergesti käest ära libisevast vaimust, mis on suurem paberil kui võimeline end inimeste vahel teostama. [—] Nii ilus, kui see paberil välja paistab, lugu vabadusega siiski pole – vabadus ja majandus on omavahelises sõltuvuses nagu kaksikvennad. Kogu idee inimese vabadusest tekkis alles siis, kui inimene sai võimeliseks end üksinda, teistest sõltumatult ära elatama. Nii palju siis õilsust“ (Sirp 3. VI 2016).

Reinvere ühiskonnakriitika on küll terav, sageli ka isiklikule kogemusele toetuv, aga siiski kaalutletud – autorina hoiab ta oma kuvandil silma peal ja teisiti polekski mõistlik.

Seda võib ju ka pidada edevuseks, kui viimase all peetakse silmas julgust püünele astuda, aga kindlasti pole see peergyntlik, kogenematusest ja vähesest eneseteadlikkusest kantud tahe olla teistele meelepärane. Kuigi, jah, püsimatus kui soov katsetada midagi uut ja rännu­kihk iseloomustavad Rein­veret ehk sama palju kui Peer Gynti.

OTT KARULIN


Mari-Liis Sepper

Erakogu

Mõneti sümboolsena ilmus juristi ja tõlkija Mari-Liis Sepperi nimi ka aasta eest Sirbi esimeses numbris. Artiklis „Riigieelarve naistele ja meestele“ analüüsis Sepper, kas riigi eelarvest on võimalik välja lugeda soovi parandada rahva heaolu ja lahendada teada-tuntud sugude ebavõrdsuse probleeme, nagu naiste ja meeste erinev eeldatav eluiga või erinev seisund tööturul.

Kahjuks tuli tal nentida, et „valitsuse eesmärgid, mida eelarve peaks aitama saavutada, on seatud väga madalale: üks kolmest peamisest eesmärgist julgeoleku ja riigi rahanduse vastutustundlikuna püsimise kõrval on rahva toimetuleku parandamine“. Pealegi on eelarve soopime: „Lakooniliselt esile tõstetud valitsuse eelarveprioriteedid ei võimalda ka riigi eelarvestrateegiat appi võttes teha eelarve soolist analüüsi“ ning et „puudu on viited eelarveotsustele, mis aitavad probleeme lahendada“.

Sepper ei pelga puudutada ühiskonna valupunkte ega õrnu teemasid, f-sõnast rääkimata. „Feministile on sugu nagu marksistile klass, s.t ühiskonna keskne kategooria, millega määratletakse inimelu võimalused,“ märgib Sepper artiklis „T nagu trans“, kus ta annab põhjaliku ülevaate, mida tähendab Euroopa õigusruumis liide trans- ning milline on trans-inimeste õiguslik olukord Eestis. Ta toob näiteks kohtulahendi, mis aitas ühel transmehel kehtiva soovahetuse korra õigusi rikkuvast olemusest võitu saada: „Riik ei saa otsustada isiku soo muutumise üle, vaid nimetatud otsustusõigus saab olla vaid inimesel endal.“

Sepper tunneb teemat hästi, ta on soolise võrdõiguslikkuse seaduse kommenteeritud väljaande üks autoritest, töötanud Euroopa Kohtu juristi-lingvistina ning aastail 2010–2015 soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikuna algatanud strateegilise hagelemise praktika, selleks et tõhustada diskrimineerimisalastes vaidlustes õiguskaitset. Ta esindas ka noort ema vaidluses Danske Bankiga, kes ei võtnud pärast lapsehoolduspuhkust naist tööle tagasi.

Kuid inimõigustealast pilti ja vajadust kõiki võrdselt kohelda näeb Sepper laiemalt kui vaid soost lähtuvalt. Ta on lugenud Tartu ja Tallinna ülikoolis inimõiguste kursusi ning volinikuajal käivitati tema eestvedamisel hea tahte märk „Siia saab“, millega väärtustatakse kõigile avatud ja kõigile ligipääsetavat keskkonda. Arvatavasti ei olegi Eestis varem nii põhjalikult puudeuuringuid lahatud, nagu teeb Sepper seda artiklis „Soo ja puude ristumisest feministlike puudeuuringuteni“, kus ta tõestab, et „puue ei ole ainuüksi vaimne ja füüsiline kogemus, vaid hõlmab ka stigmat, mis teeb sellest sotsiaalse kogemuse“. Veelgi enam, Sepperi arvates võiks sotsiaalse õigluse mõistega siduda ka loomade heaolu. Intervjuus USA filosoofi, õppejõu ja loomaõiguslase Lisa Kemmereriga, kus käsitleti loomavabastusliikumist, avati spetsietsismi ehk liigišovinismi (õigustamatu eelarvamus mingi grupi, antud juhul teiste liikide suhtes) mõiste.

Sõnad on Sepperile täht-tähelt tähtsad, ja mitte ainult töövahendina, sest keel loob maailma ning mõjutab mõtteviisi. Keele- ja kujunditundliku tõlkijana, millele lisandub juristile omane tähelepanu terminitele, on Sepper pakkunud välja eesti vasteid võõrkeelsetele mõistetele. Näiteks omadussõna gender-fluid vasteks võiks Sepperi arvates olla „virdsoolised“ või „vulasoolised“.

Inimõigustealase ettevõtlikkuse ja aktiivsuse poolest sobib Sepperi hüüdlauseks „Edasi, Kentuki poisid! Valu punanahkadele!“, sest oma võitluses seadusandluses ja avalikus mõtteruumis visalt püsivate julkjürilike stampidega on ta tõesti kartmatuselt Joosep Tootsi sarnane.

Muide, esimese kuulsa Joosep Tootsina on ajalukku läinudki naine. Nimelt astus esimeses „Kevade“ lavastuses Tootsina üles värvikas nais­koomik Mari Möldre, kes juba ennegi oli esinenud omakirjutatud estraadisketšidega „Joosep Tootsi vested“ ning kes sai 1936. aastal raadios Joosep Tootsina peetud fašismivastase kõne eest lausa eetrikeelu.

LEA LARIN

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming