Sissejuhatus rutiinipoeesiasse

TÕNU KARJATSE

Mängufilm „Paterson“ (2016 USA, 118 min), režissöör-stsenarist Jim Jarmusch, operaator Frederick Elmes, helilooja Sqürl (Jim Jarmusch ja Carter Logan). Osades Adam Driver, Golshifteh Farahani jt.

Jarmusch võtab aja maha ja pöörab tähelepanu „pisiasjadele, mis omavad tähtsust“. Pildil Laura (Golshifteh F arahani) ja Paterson (Adam Driver).

Kaader filmist

„Ma ei tea, kas see on idealism, aga ma tahan uskuda, et kunst ja elu on tegelikult üsna ühtemoodi asjad ehk kunst on täpselt samamoodi elu kui bussi juhtimine Kostivere vahel,“ ütleb Tarmo Johannes vestluses Kaido Olega.1 Jim Jarmuschi „Paterson“ on justkui selle väite kinnitus. Jarmusch portreteerib rutiini, andes vaatajale võtme selle ärakasutamiseks, sellega sõbrunemiseks. Nii sisult kui ka vormilt vastandub „Paterson“ põnevikele ja koomiksikangelasdraamadele, millest kinod on juba ammu küllastunud. See on film-essee luulest ja loomingust, hoolimisest ja armastusest, mis on aegadeülene neid elemente siduv materjal.

Jarmusch on öelnud, et on tahtnud teha filme, kus ei karjuta maailma peale ülalt alla. Need on pigem väikesed kirjad kellelegi, kellest hoolitakse.2 „Patersoni“ kannabki just selline moto: see film on rahulik ja pretensioonitu lugu ühest tavalisest väikelinna bussijuhist, kes harrastab luuletamist. Ega siin midagi suurt toimugi. Bussijuht, kelle nimi on samuti Paterson nagu kodulinnal, käib päevast päeva tööl, õhtuti pissitab koera ja külastab vana kooli õllekat, kus puudub televiisor. Sündmuseks on ses linnas see, kui buss katki läheb või koer koerust teeb. Argipäeva üksluisust toetab filmi ajaline liigendamine nädalapäevadeks: iga episood algab kellavaatamise, hommiku­kohvi ja tööle jalutamisega. See kõik ei tähenda aga igavust. Vastupidi: Patersoni töine rutiin võimaldab tal automaatselt kulgeda ja jälgida samal ajal ümberringi toimuvat. Immanuel Kanti kombel läbib Paterson päevast päeva samal kellaajal sama raja, viimistledes igal meetril ja bussiga maha sõidetud kilomeetril peas tekkivaid värsse. Buss on talle omaette loominguruum, antenn, mille kaudu koguda impulsse. Selleks et olla poeet, peab olema amet, on Jarmusch intervjuudes nentinud. Sellekohaseid näiteid on palju: kindlustusagendi tööd teinud Franz Kafka, postitöötaja Charles Bukowski, diplomaat Geoffrey Chaucer või naistearst William Carlos Williams – Patersoni uhkus ja Allen Ginsbergi kõrval ka linnakese panus maailmakirjandusse. „Paterson“ on omamoodi tööfilosoofia manifest. Bertrand Russell on kirjutanud, et „enamik tööst, mida enamikul inimestel tuleb teha, ei ole iseenesest huvitav, kuid isegi sellisel tööl on teatavaid suuri väärtusi. Kõigepealt sisustab see päeva jooksul suure hulga aega nii, et puudub vajadus mõelda, millega tegelda. Enamik inimesi, kellele antakse vabadus sisustada oma aega omal valikul, ei oska välja mõelda mitte midagi, mis oleks piisavalt meeldiv, et seda teha. Ja mille kasuks nad ka ei otsusta, ikka häirib neid tunne, et miski muu oleks olnud meeldivam“.3 Paterson ühendab madala ja üleva, liinibussijuhi töö kõrge poeesiaga, kusjuures ise peab ta end pigem bussijuhiks kui poeediks. Hoopis vastupidise olemisega on ta kaunis elukaaslane, end kodus teostav Laura (Golshifteh Farahani), kes ei suuda oma andekusele kuidagi õiget rakendust leida. Laura (läbinähtav viide Francesco Petrarca muusale) on ka see, kes kehutab Patersoni kirjutatut avaldama. Nii võib Lauras näha ka alateadlikku kadedust kõrval elava talendi vastu. See sunnib Laurat otsima üha uusi eneseteostamise viise, olgu tegemist täpiliste küpsiste või kantrimuusikaga. Nende vahel puudub konflikt, Paterson suhtub rahulikult Laura ootamatutesse ettevõtmistesse ja jalutab leplikult kolmandat pereliiget, inglise buldogi Marvinit. Kui ilm püsib kogu filmi vältel muutumatult päikeseline, siis Marvin on oma loikudega looduse ettearvamatuse rollis ja just tema tõttu saab Paterson tunda kaduvuse traagilist võlu. Ajal on „Patersonis“ mitu mõõdet: kõige tavalisem on päevade ja tundide möödumine, mida märgivad kalendrilehed ja käekell; palju hõlmamatum sümboolne mõõteriist on linnakest läbiva Passaici jõe kosk; kolmanda ajalise mõõtme annab kirjutamine, mis kulgeb nende kahe ajaga paralleelselt. Paterson kirjutab aega (nagu iga looja), ühtlasi kirjutab ta sümboolsele ajaliivale või vette – kujund, mille köitvusele on viidanud ka Jarmusch.

Jarmusch kirjutas „Patersoni“ valmis juba enne vampiirifilmi „Armastajate igavene elu“,4 kusjuures filmi idee oli tal peas mõlkunud juba 25 aastat.5 Mõlemad filmid on loovusest, loomingust ja armastusest, üksteisega arvestamisest ja leppimisest. Neis filmides puudub konflikt. Need pole sellest, et suhe ei toimi, vaid sellest, et suhe toimib; sellest, kust ja kuidas leida nüansid, millele tugineda. Jarmusch teeb filme, mis ei kuulukski justkui praegusesse aega: nende tempo ja pildikultuur viitab ajastule, mil filmikunst oli kuningas ja vaatajal ei olnud elamuse saamiseks vaja kiiret montaaži, arvutiefekte ega 3Dd. Ka Paterson eirab moodsa aja tehnilisi saavutusi, keeldudes nutitelefonist, nii nagu on ta lemmikbaaris ainukeseks elektriliseks meelelahutusmasinaks vana hea jukebox. Jarmusch võtab aja maha ja pöörab tähelepanu „pisiasjadele, mis omavad tähtsust“, nagu on öelnud Rein Raud.6 Jarmusch on üritanud filmikeeles taasluua kirjutamisprotsessi, nagu seda on tehtud eksperimentaalfilmides: luuletused tekivad pildiliste, kujundlike kihistustena. Üksteise peale pandud kaadrid järgivad pildiliselt semantiliste tähendusväljade kattumist luules. Need on valitud, poeedi filtrist läbi käinud maailma osised, millest luuakse uus maailm. Selle protsessi meetod on vaatlus, suhestumine ümbritsevaga, märkamine ja jälgimine. Nii nagu Paterson jälgib oma linna ja sealseid inimesi, jälgib kaamera Patersoni. Jarmusch on oma kangelastele nagu David Attenborough, „Paterson“ nagu loodusfilm, kus tegelasteks on inimesed ja nende argipäev, sõnum aga selgem kui šimpansidel.

Jarmusch on esitanud Patersoni kujutluste linnana: vaataja viiakse maailma, mis on talle tuttav, kuid mida ei saa argireaalsuses olemas olla. Tegelikult on Paterson gängisõdadest kurnatud ja korrumpeerunud kolgas, Jarmusch näitab aga tänava päiksepoolsemat külge. Ta jätab paika kõik linnakese ajaloole viitavad maamärgid ja ehitab nende ümber unenäolise reaalsuse, kus rahulikud inimesed elavad oma tavalist elu ja ekstsessid hoitakse ära enne, kui need jõuavad üldse tekkida. „Patersonis“ on siiski viiteid hektilisele tänapäevale (peategelane on endine merejalaväelane ja ta pruut Iraani päritolu), kuid need markeerivad vaid jutustusevälist tegelikkust, aidates ühtlasi seda seostada ka filmivälise reaalsusega, vaataja maailmaga.

Adam Driver on lahendanud Patersoni tegelaskuju stoilisuse võtmes: ta ei reageeri ootuspäraselt ka olukordades, kus emotsionaalne peaks ületama ratsionaalse, vaid säilitab enesekontrolli, justkui õpetades asja rahulikult suhtuma. „Paterson“ pole niivõrd dotseeriv, kuivõrd rahustav film: rahustav selles mõttes, et ka nii saab elada ja ka nii saab filme teha. Jarmusch loob päris maailma sisse oma märgilise universumi, andes vaatajale ka koodi nende märkide mõistmiseks ja meetodi oma, parema maailma rekonstrueerimiseks.

1 Kaido Ole, Tarmo Johannes. Kuidas olla pall, mis püsib õhus ja muudab trajektoori? – Sirp 13. I 2017.

2 Amy Taubin, Common Sense. – Film Comment, november-detsember, 2016.

3 Bertrand Russell, Valik esseid. Hortus Litterarum, 1994.

4 „Only Lovers Left Alive“, Jim Jarmusch, 2013.

5 Geoff Andrew, Poetry in Motion. – Sight and Sound, detsember 2016.

6 Rein Raud, Pisiasjad, mis omavad tähtsust. Tuum, 2000.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht