Skalpell: Berliini narkomaania

Tarmo Teder

  Kui sind pole siin, siis sind pole olemas. Nõnda kenitletakse ehk ka Berliinis, kus praegu kulmineerub maailma üks suurim filmifestival. Tõesti, kui sind pole seal, siis oled sa siin või mujal, väljaspool “Berlinale’t”, aga ikkagi oled sa kusagil täiesti olemas! Nagu miljard muud pudupäist või tublide ajudega liigutavat kahejalgset, kes ei tea sellest super filmifoorumist mitte tuhkagi.

Parimagi tahtmise juures ei mahu kõik filmihullud mitte kunagi korraga Berliini festivalile, suurem osa peab eemal nina nokkima ja kõrvu kikitama, uudiseid seirama. Mina pean ajalehetoimetuses oma “väliagendiga” sidet hoidma, koordineerima, eesliinil olija valanguid rahulikumale ajalehelugejale vahendama, pilte pakendama jms. Näiteks klaarima hotelliasju.

Berliini narkomaania ehk “Berlinale” hullus on positiivne nakkumise vorm, mis annab tunnistust filmiarmastusest ja ajakirjanduslikust palavikust. Eestist on juba tosinkond aastaid Berliini festivali külastanud kindel kamp filmikriitikuid ja -ajakirjanikke. Tänavu juhtus nii, et Endel Link kui vana festivalikala, 16 aastat (!) järjest “Berlinale’l” käinu, kellele festival oli kaheksa tasuta ööd hotellis kinni pannud, ei saanud nn haiguse, tegelikult hoopis lihtlabase rahapuuduse tõttu Berliini sõita. Et hotellibroneering aga vett vedama ei jookseks, pidime teise ajakirjaniku asendusmajutuse asjus peatoimetajaga fakse ja e-maile kombineerima, nürilt administreerima. Faksid ja meilid kaovad muidugi tuhandete omasuguste sekka, e-papreid tuleb korrata, akrediteeritud filmiajakirjanik seansside vahel kusagil metropoli tänava rümas telefonile saada jne. Kulub palju auru, enne kui miskit vilet kuuldub. Ega tea praegugi, kas me need kaheksa tasuta ööd asendusmehele saimegi?

Nädal Berliini filmifestivalil neelab ajakirjaniku taskust kopsaka summa, meie jõukamadki ajalehed ei suuda kõiki kulusid katta. Kultuurkapitali audiovisuaalne sihtkapital veidi sõitusid toetab, ka filmiajakirjanike ühingul on omaette kassa, kust festivalidel käinud kolm-neli-viis tuhat krooni toetust võivad saada. Kultuuriministeeriumi juures tegutsev filmilevi komisjon ehk lihtsalt levikomisjon toetab kineastide sõite vaid mingil erakordsel juhul. Niisiis on kompensatoorsed mehhanismid ahtad.

Endel Lingi taotlust katta osaliselt Berliini sõidu kulud kulka AV sihtkapital seekord ei rahuldanud. Küll aga toetasid eksperdid oma sihtkapitali juhatajat Piret Tibbo-Hudginsit ja tema stuudio Allfilm produtsenti Pille Rünka. Nüüd aga tuli välja, et seoses Marko Raadi “Noa” esilinastusega produtsent Rünk üldse Berliini sõita ei saanudki. Miks ei osatud seda asjaolu ette näha? Viis tuhat krooni, mis on pensionäri jaoks suur raha, pandi lihtsalt kinni, ei mingit tolku. Miks kiputakse vabakutseliste ajakirjanike asemel eelistama produtsente, levitajaid, filmitootmise majandusliku tahu esindajaid?

Kogenud filmi- ja teatriajakirjanik Endel Link saab kevadel 79aastaseks, tema ülevaatlikud artiklid “Berlinale” võistlusprogrammist on Sirbis ja mujal ilmunud juba aastaid. Vahest ei rahulda ta artiklid nooremate kolleegide analüütilist maitset? Filmisõbrast lehelugejale on Link aga maailmakino peatee linateostest aimu andnud, raporteerivas laadis sõnadega filme tutvustanud ja ka üldistusi teinud. “Berlinale’l” on ta ammu lugupeetud stammkunde, meil aga justkui tülikas rahanorija, kelle teeneid nagu enam ei vajatakski. Miks meil valitsevad eelarvamused ja pealiskaudsete hinnangute alusel lansseeritud hoiakud? Miks me pole piisavalt kursis üksteise sisuliste kapatsiteediga? Miks meie “edukas” noorsugu kipub vanematest ülbelt üle sõitma?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming