Soigumisele ei tule lõppu

Margit Adorf

Boheemlaslik sohver onu Peeter (Arvo Kukumägi) üritab vennapoeg Aleksandrile (Jaak Prints) elutarkust jagada. KAADER FILMIST Väärtfilmikino Sõprus paiskas septembrist ekraanile noortefilmide seansi, mis koosneb lühimängufilmist “Indigo” ja täispikast mängufilmist “Mis iganes, Aleksander!” Lühidalt kokku võttes on tegemist skisoidse sonimisega tühjale kinosaalile.

Ma tean juba ammu, et toimetajatele meeldib mulle kaela sokutada halbu ja veel halvemaid filme. Pikka aega olen nende arvustamisest ära öelnud, nii et Maiju Ingmanil lihtsalt ei vedanud, et otsustasin just tema filmi puhul pakkumise vastu võtta. Ma läksin filmi vaatama teadmisega, et see on rämps. Ingmanil ei õnnestunud mu eelarvamust ümber lükata, pigem lendas “Mis iganes, Aleksander!” raketina minu halbade filmide edetabeli tippu ja hetkel tundub, et seda positsiooni on väga raske kõigutada. Pean ütlema, et mind isegi hämmastas, et peale minu oli kinosaalis veel üheksa inimest. Ilmselt kohusetundlikud sõbrad, kes viisakusvisiidil.

“Mis iganes, Aleksander!” on überigav ja lausa hämmastavalt halb road-movie. Peategelaseks on abiturient, noormees nimega Aleksander, kes on eriline vingats. Mitte midagi erilist temas ei paista olevat. Ta peab küll pikka monoloogi, mis on pilgeni täis valu, kuid ma ei usu seda monoloogi mitte hetkekski, vaadates Jaak Printsi rollilahendust või selle tegelaskuju presenteerimist. Aleksander õpib koolis hästi, kuid see, et tunnistusel on head hinded, ei tee teda veel eriliselt andekaks. Me ei näe ekraanil mitte kordagi visuaalselt seda, et ta kannatab massimõrvarliku ja suitsidaalse maailmavalu käes. Noormees lihtsalt kulgeb ühest kohast teise, vingudes ja soigudes, kuid sonimisega asi piirdubki. Ei, ta ei kuula mingit muusikat, ta ei kirjuta valust nõretavaid poeeme, ei vala peini emolauludesse, ei maali. Ta kannab täiesti mittemidagiütlevaid riideid, ta ei väljenda oma protesti pahapaha maailma suhtes mitte kuidagi. Ja ma ei osta seda ära! Ma ei usu tema maailmavalu. Ma mäletan väga hästi meie boheemlaslikku märsilohistajate punti keskkooli viimasel aastal. Jaa, see maailmavaluline monoloog oli kohati tuttav, kuid ekraani-Aleksandri suust kõlab see kui mõttetu wannabe-boheemi lalin. Poos, eputamine. See mees ei tunne seda, mida ta suust välja ajab. Ega maailmavalu pole naljaasi, et see kuskilt otsast nagu eriti välja ei paista.

Okei. Nüüd siis on niimoodi, et oletame, et on kohutav tusk ja piin. Aleksandril on kuskil Võrumaal mingi onu, kes pidavat mingit mõisa ja kes justkui nagu on pere heidik ja häbiplekk. Mängu tuleb onu Peeter (Arvo Kukumägi), kes on valmis Aleksandri jubeda autologuga maale palverännakule viima. Auto ja onu Peeter  annavad juba boheemlase mõõdu välja ja Peeter püüab Aleksandrile teel olles ka omajagu elutarkust jagada, aga no see üksi filmi ei päästa. Loomulikult võetakse peale mingi hääletaja. Tegemist on purjus punkariga, kes tahab minna mingile peole. See hääletaja võiks sama hästi ka olemata olla, kuna mingit elevust, vürtsi, lisaväärtust või sügavamat sisu ta filmile juurde ei anna. Mängu tuleb veel teinegi hääletaja, vanem härra, kes peab kirikusse jõudma. Kahjuks pean ütlema, et ka tema tegelaskuju ei anna filmile mitte midagi juurde, ta kas on seal või mitte – nulliring, ei mingit vahet. Punkari uugutusel siiski minnakse metsa mingile peole. Ka see ei inspireeri maailmavalulist noorukit, ei, tema muidugi soiub edasi, et, jaa, ta kangesti tahaks sellest rõõmu tunda, aga see on ikka nii saast, nii saast. Pidu võiks samuti olemata olla, sest peale mõningase mõttetu vingumise monoloogis ei anna see filmile samuti midagi juurde.

Nüüd tuleb mängu Salapärane Naine. Kaurismäelikus bensiinijaamastseenis püüab Ingman ilmselt veidi nalja visata, kuid paraku jookseb see rappa. Lugu vanaemast, kes kardab välku ja kelle piksehoop viimaks kapis tapab, on esitatud võltsilt ja tuimalt. Näed siis, mis saab, kui oled usklik… Hea küll, võibolla see stseen on filmi kõige õnnestunum, ometi oleks patt seda kiita. Tüdruk tahab meestega kaasa minna, nii 14 kilomeetrit. See juhtub päise päeva ajal. Järgmises kaadris sõidab seltskond pilkases pimeduses mööda metsateed… Et siis nagu miks, tahaks küsida? Mis vahepeal toimus? Aga no ilmselt ei midagi erilist. Peeter on väsinud ja keerab ennast magama, tüdruk tahab metsapeatust. Siis äkki, täiesti lambist, välgutatakse natuke imelikku valgust ja kostab natuke imelikke hääli. Justkui oleksid rotid või muud kurjad nugilised tüdruku ära viinud. Kadunuks ta jääbki. Aleksander natukene hõikab metsa all, siis sõidab midagi. Kas me näeme teda seda asja üle elamas? Ei. Milleks selline madalalaubaline ja väga küsitava väärtusega õudusfilmistseen seal üldse olema peab, jääb paraku saladuseks.

Viimaks jõutakse Võrumaale onu mõisa, mis on mõisast muidugi kaugel, tegemist on laguneva saraga, skisofreenikute suvelaagriga. Noori me seal miskipärast ei näe, kõik puha keskealised. Ei kohta Aleksander seal ka mingit hingesugulast ega koge mingit pikselöögina rabavat valgustatust. Õnneks lõpeb film seal varsti ära. Mida see film siis meile öelda tahtis? Hull leidis endale varjupaiga? Kuidas maailmavalu tubli noormehe hulluks ajas? Kas oli Võrumaa onu kunagi ise sama maailmavalu läbi teinud? Vaat, vastust teab vaid tuul. Ah, õige, seal lõpus mingi noorem kunstnikuneiu nagu oli… Jah, noh. Ahah. Sonimine kestis edasi sellegipoolest.

Maiju Ingman on kurtnud, et keegi ei tahtnud selle filmi tegemiseks raha anda. Tublid inimesed! Ka mina poleks selle filmi jaoks raha andnud. “Mis iganes, Aleksander!” on tõsine prügifilm, tuuldeloobitud raha. Ma saan aru, et tegemist on eksperimentaalse tudengifilmiga, kuid sama jama oleks vabalt saanud ära näidata palju efektsemalt ja lühifilmi formaadis. Praegu aga on tegemist mõttetu sonimisega, millel puudub igasugune põhjendus, mis ei jõua kuskile ja millele ei tule lõppu. Tobe valulev sihitu kenitlemine.

Lõpuks ütleksin paar kiidusõna vaid filmis kasutatud muusika kohta. See tabab monoloogi meeleolu kenasti ja süvendas tuska päris efektiivselt.

Kui Anu Auna “Indigo” oleks täispikk film, siis pakuks ta filmile “Mis iganes, Aleksander!” kõva konkurentsi. Õnneks on siinkohal tegemist lühifilmiga – veel parem – seal ei öelda ühtegi sõna. Tegemist on lihtsa mõnusa näputööga, mida võib rahumeeli kas vaadata või vaatamata jätta, kuid millest jääb mulje, et Anu Auna nime tasub meelde jätta, kuna tema režissöörikäe alt on ilmselt tulevikus üht-teist head oodata. Ingmani kohta ma kahjuks sama öelda ei saa.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming