Soodevahe aednikud lennujaama jalus

Sigrid Saarep

Dokumentaalfilm „Suur-Sõjamäe” (Diafilm 2013, 52 min), režissöör Aljona Suržikova, operaator ja produtsent Sergei Trofimov, monteerijad Aljona Suržikova, Sergei Trofimov ja Julia Išakova, toimetaja Marje Jurtšenko, konsultant Virkko Lepassalu. Esilinastus 5. IX kinos Artis.

Aljona Suržikova dokumentaalfilmil „Suur-Sõjamäe” on optimistlik algus. Kenad vene inimesed upitavad rohelusse uppuvas aiakeses kuurisara katusele Eesti lippu ja leiavad, et mõistlik on panna kohe kaks tükki korraga. Seejärel vuhiseb rahulikku vaatesse ähvardav lennuk, justkui sõjafilmis. Järgmises kaadris näidatakse linnulennulist Tallinna vaadet koos Suur-Sõjamäe kandis paiknevate Soodevahe potipõllunduskruntidega, taustal nukrapoolne kriitilise sõnumiga lauluke. Hoogne venekeelne tšastuška annab edasi, kuidas 40 aastat tehti tööd, seejärel riik hävitati ning kuidas toitev aiake aitab uues süsteemis elus püsida – ja ka sellest, kuidas nõukogude tehaste kingitud vaevaga rajatud õitsvatest aedadest ajavad nn eurolased vene inimesed lihtsalt välja. Filmi avakaadrid on nutikalt lavastatud, positiivse pildi ja mureliku teksti vastuolu abil luuakse kohe intriig. Vaatajana tahaksin autorile hakata vastu vaidlema ja käratada: no mis lora nad seal laulavad!

Eesti vene film

Kui paljudel juhtudel öeldakse, et heal kunstiteosel ei ole rahvust, siis mainitud filmi puhul kehtib see väide vaid mööndustega. Eestlane sellist filmi ei teeks, isegi kõige suurem kosmopoliit või rahvusluse kõiki vorme eitav looja ei saaks mainitud teemat Aljona Suržikova kombel käsitada. Kohe põhjendan, miks. Esiteks võib eestlast segada surve olla poliitiliselt korrektne, seega peab ta juba ette poole valima, mis aga ei võimalda kriitilist perspektiivi filmitava teema ja inimeste suhtes. Teine põhjus on täiesti inimlikku laadi: eestlane ei pääse lihtsalt kohalikule vene argielule nii lähedale, et teos mõjuks usutavalt. Sulev Keeduse „Varesesaare venelased” ei kujuta ju sugugi tavalisi ja normaalseid vene inimesi, vaid haletsusväärseid ja lootusetuid sõltlasi, kelle eneseväärikus on ammu narkomaanias lahustunud. Kolmandaks lasub eestlasel kohustus venelast integreerida, mis võib tulemuseks anda punnitatud eduloo. Režissöör Suržikovat need probleemid ei kammitse, tema kui autor on poole valinud ja viimane on eraldi väärtus. Ei mäleta, et üheski varasemas filmis või telesaates oleksin kohtunud kohalike Tallinna venelaste tegelike mõtete ja maailmavaatega, selle eest suur tänu.

Filmis on vene agarodnik’ute kõrval ka eestlasi, näiteks kunstnik Timo Toots, kelle huvi on eelkõige suunatud tehnokraatliku lennujaama ja poolloodusliku köögiviljaaia kokkupuutest sündinud maastikule. Soodevahe ja lennujaama kooslus on kunstniku silmale umbes samal kombel veetlev nagu sürrealistide lemmiktsitaadis kirjeldatu: „ilus kui õmblusmasina ja vihmavarju juhuslik kohtumine lahkamislaual”. Kunstnik Tootsi teosed „Linnujaam” ja „Soodevahe” on ositi filmi haagitud ja kohe kerkib üles küsimus, mida noormees (kunstnik) filmis teeb, miks on ta seal. Mingeid vihjeid vaatajale ka ei anta. Timo Toots on Soodevahel projektidega tegutsenud pikalt ja põhjalikult ning kunstimaailmas piisavalt tugev nimi, et vääriks lausa omaette filmi (vt http://works.timo.ee/).

Aljona Suržikova tegeleb aga meelsamini inimesega, enda sõnul tavalise vene inimesega. Nendega, kes ei ole suutnud kohaneda ei uue korra, eesti elulaadi ja ammugi euroliiduga. Kapitalistlik pragmatism, mis tugineb omandile ja seadusele, on kohalikule vene hingele seniajani võõras. Kellele kuulub maa, kellele kuulub õhk? Enamik eestlasi elasid erastamise või tagastamisega seotud õnne-, valu- ja häbitunde üle 1990. aastatel. Nõrgemad kaotasid kodu, enamus sai midagi tagasi, ablas vähemus rikastus. Tavaline eestlane ei erinenud tegelikult toona kuigi palju tänasest Soodevahe aednikust, paljud igatsesid tagasi õndsat nõukaaega, mil riik, tehas või kolhoos inimese eest mõtles ja hoolitses. 20 aastat hiljem on see reaalsus Lasnamäe paneelikate ja Suur-Sõjamäe põllulapikeste vahet pendeldavate kunagiste Dvigateli töötajateni jõudnud. Tallinna Lennujaamal on maad vaja ning 30 aastat ajutisi maalapikesi kodustanud maakasutajad peavad lahkuma.

Filmi kümnendal minutil jõutakse groteskselt naljaka olukorrani. Kohale vurab buss, külgedel suure kirjaga „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn”, pardal kamp välisturiste, kes poris sumbates saavad osa Tallinna ekstreemsustest. Euroopale näidatakse eksootilisi pärismaalasi ja Timo Tootsi keskkondlikke kunstiteoseid. Režissöör on taas lavastanud intriigi, näitab, kuidas inimestel on tegelikult mure, aga sellest on tehtud vaatamisväärsus. Ühel pool on kohalikud pensionieas endised tööinimesed, kelle argireaalsust pakutakse kultuursele Euroopale keskkondliku eksootika pähe. Bussis diskuteeritakse agaralt selle üle, et sellised aiakesed on ka mujal, näiteks Hollandis, väga populaarsed. (Aiandusteema on esiplaanil ka siinsete gastronoomide, urbanistide ja kunstnikest aktsionistide hulgas. Kunstnikud istutavad tänavaaukudesse lilli, gurmaanid rajavad restorani kõrvale maitsetaimedest aiakesi ning urbanistid otsivad võimalusi, et linnakeskkonda rohelisemaks ja inimsõbralikumaks teha.) Ainult Soodevahe aednike näod on mornid, nad on siiralt õnnetud ja ehk ka ise selles süüdi. Inimlikult on neist siiralt kahju. Miks peaks 70aastane pensionär kuhugi veel kolima, minu poolest võiks 60 aastat Eestis elanud venekeelne inimene ka kodakondsuse saada. Kellega ta ikka eesti keelt räägib? Kõik tuttavad on ju samuti venekeelsed. Ehk saavad integratsiooniga tegelevad ametnikud filmist tõukudes idee ühele tegelikest vajadustest lähtuvale lõimumisprojektile. Sihtgrupp on olemas.

Tööliste lood nõukogude foonil

„Suur-Sõjamäe” autor on filmi üles ehitanud inimeste lugudele. Venelased, ukrainlased ja valgevenelased räägivad Eestisse saabumisest, siinsest töö- ja argielust. Sobivates tekstikohtades näidatakse ajaloolisi kaadreid Dvigateli tehasest, nõukaaja elamufondist, uutest passidest, keeleeksamist ja 1990. aastate alguse vene tööstustööliste protestidest. Ajalooliste materjalide autoritena on märgitud Eini Lepa ja Peter Perelmuter. Need kaadrid on tegelikult päris huvitavad. Kui nõukogude kroonikafilmide saatetekst oli alati säravalt optimistlik, siis mainitud kroonikakaadrite tekst on rütmilt monotoonne ning tõsine. Hakkasin otsima, millisest arhiivist katked pärinevad, ja sain teada, et Eesti filmi andmebaasis on kirje Dvigateli filmiamatööride kohta, klubi, kuhu kuulusid nii Lepa kui Perelmuter. Ajalooliste amatöörkaadrite ülesleidmine näitab, et on viitsitud ikka vaeva näha.

Aljona Suržikovaga tehtud intervjuudest on läbi jooksnud, et „Suur-Sõjamäe” on tehtud pigem vene vaatajaskonnale mõeldes. See on usutav juba seetõttu, et võimalik vene publik on suur ka rahvusvahelises mastaabis. Teatavast autoripoolsest pehmest suunavast ideoloogilisest hoiakust annavad märku aga kasutatud sümbolid ja kohatised lavastused, mis on oskuslikult pildilisse ja tekstilisse dokumentaalsusse põimitud. Näiteks vaikelulised kaadrid, kus sebivad siilid, pardid ja kitsed vastandatakse kaadritele vaenulikest lennukitest. Pikemalt näidatakse veel naiivsete eurooplaste mudasse kinni jäänud bussirataste veeremist ühel kohal. Ühes kaadris tegutseb mees, kel seljas särk sildiga „welcometoestonia”. Olukorra lohutust rõhutavad aga kaadrid purgis abitult tiibadega pekslevast liblikast ja aedade kohal kõlkuvast silmusega köiest, millesse päikesekiired oleksid justkui vangi jäänud.

Ja see, kas 22 aastat kestnud taastatud Eesti Vabariik peaks inertsetele, vanadele ja pettunud, kuid ikka tegusatele, elurõõmsatele ja kergemeelsetele vene tehasepensionäridele mingi asenduskapsamaa leidma, on küsimus pigem vabariigi valitsusele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming