Soola päritolu Iirlastest ja Vedelikust

Andri Ksenofontov

18. märtsil tõusis kuu Toompea majade vahelt. Täpselt sealt, kus elab Iiri suursaadik Peter McIvor. Justkui oleks kuu pärast püha Patricku  päeva pidustustusi 17. märtsil end seal pikalt välja maganud ja nüüd kaminalõõri kaudu välja tormanud, jäädes hiljaks taevasele tööpostile. Tund aega hiljem avas Peter McIvor Easti galeriis Rohelise turu kõrval näituse „Salt” („Sool”). Kuu asus tol hetkel oma orbiidi selles punktis, mis on maale kõige lähemal, ning paistis terve poolveerandi võrra suuremana kui orbiidi kõige kaugemas punktis. „See oli ju kuulus iiri filosoof George Berkeley,” tegin Maeve Collinsiga juttu,  „kes seletas, miks kuu paistab silmapiiril suuremana kui kõrgel taevas, mis sest, et mõõteriistade järgi mingit vahet ei ole.” „Kas selles siis seisnebki kogu tema filosoofia?” – „Tegelikult on George Berkeley selle teooria looja, et jumal mõtleb kogu aeg maailma välja ja meie viibime tema mõtetes.” – „Mis seos sellel kuuga on?” küsis Maeve Collins. „George Berkeley vaidles vastu oma kaasaegsetele, nagu oleks ainult silmavaatega võimalik asjade kaugust hinnata. Ta  tõestas, et asjade kauguse õigeks hindamiseks, peab olema ka nende asjade juures käimise, vahemaade sammudega mõõtmise kogemus, mis käib juba kompimismeele alla. Ta järeldas sellest, et kuna jumal mõtles meile välja ka muud meeled nägemismeele kõrval, siis on need kõik vajalikud, et maailmast ehk siis tema mõtetest terviklik pilt saada. Nägemismeelest üksi ei piisa.”     

Maeve Collins laulis avamisel iiri rannaviisi. Tema nagu ka ta kaaslased Jackie Askew ja Maria Kerin on pärit Clare’i maakonnast, mis on kuulus iiri keele laulikute ja jutuvestjate poolest. Aga Maria Kerin oli jäänud tõbiseks ega suutnud sel päeval oma etendust „Sool” esitada. See on tegelikult vaikne etendus, omamoodi väike rituaal, mida vahel ei panda tähelegi. Selles mõttes läks kõik loomulikku rada.  Avamisel viibinud Jaak Johanson see-eest tervitas iiri sõpru vastu oma lauluga. Väike tüdruk Sunderi jooksis ühe maali juures teise juurde, uuris neid ja kirjutas pealkirju üles. „Ema, mida tähendab „Circular”?” – „Ümmargune.” – „Aga „Fits and Starts”?” Maalid on üsna väikesed, kirjapaberist natuke suuremad. Nendel on Jackie Askew kujutanud rannale uhutud ajuprahti. 

Ta jalutab rannas ringi ja plõksutab vahel telefoniga seda üles, mis maas vedeleb. Aga üks sakslane korjas kogu sodi mustadesse prügikottidesse ja toimetas minema. Kui laine jälle midagi randa kannab, siis on, mida maalida. Midagi, mis on kohale ainupärane, sinna loomulikul viisil sattunud, kandes kaasa lugusid ja ajalugu kogu maailmast. Ajuprahi kaoses hakkab kunstniku või sorija silm korda looma. Kust  otsast alustada, kuidas igat tükki nimetada? See töö ei lähe lepase reega, vaid edeneb hooti, mida tähendabki ingliskeelne väljend „by fits and starts”. Kuidas portreteerida sodi? Jackie Askew teeb seda pimesi, tagantkäe, ainult niipalju üle õla vaadates, et pintsel ikka lõuendit tabaks. See nõuab suurt keskendumist. Ja nii nagu George Berkeley vaatas silmapiiri tagant tõusvat kuud, usaldamata oma silmi, nii maalib ka Jackie Askew rannaviirule uhutud kraami  vaatamata, mõlemad otsivad tegelikkuse harjumuspärasest täiuslikumat pilti. Maeve Collinsi heliinstallatsiooni pleier oli peidetud väikesesse lapikusse puukasti. Samasugused puukastid on seatud rannikusaarte vahet sõitvate praamlaevade vahekäikudesse reisijatele kuulamiseks. Üks vana naine Inis Oírr saarelt pajatab ammusest eluolust. Aga meri ainult naerab inimeste pingutuste üle, nagu õpetab Fiona Woodsi „Folly series”, mille võiks tõlkida  kui „Tuuletallamise” fotosarja. Fiona Woods ehitas koonilise puutorni, et see lainetesse paigaldada. Konstruktsiooni jalgade külge oli kinnitatud raskus, mis kogu kaadervärki püsti pidi hoidma. Ent just vettelaskmise momendil tuli tugev tuul ning lükkas torni uppi, ei aidanud ankrud ega midagi.   

„Fiona Woods on üks kohaliku kunstielu peamisi korraldajaid,” rääkis Maria Kerin. 2003. – 2007. aastani toimus Iirimaal sari kunstiüritusi, mille eesmärk oli kunst kõrvalisematesse kohtadesse viia, näiteks Clare’i maakonda. Vastukaja kohaliku rahva seas oli üle ootuste elav. Ent kunstirühmitusele Outrider  Artists (Kunsti Rajaleidjad), kuhu kuuluvad ka „Soola” kunstnikud, on sellestki vähe. Tore, et valitsus toetab kunsti ka kaugetes kolgastes. Selle abi hind on aga projektitaotluste kirjutamine, kus tööd tuleb juba ette ära kirjeldada. „Kuid vabas loomingus tuleb kunstnikule ka vigade tegemiseks ja ebaõnnestumiseks ruumi jätta,” väidab Maria Kerin. Rajaleidjad, kes tahavad oma kohaliku ja muutliku ilma tõepärasele väljendamisele truuks jääda, üritavad  iseseisvalt hakkama saada. Neil on oma galerii, mis teenib natuke kunstiõpetamisega, ülejäänud toetus tuleb peredelt ja sõpradelt. Ent tegemist ei ole minevikku ihaleva kolklusega, kodukohast armsa pildi maalimisega. Näituse lahtioleku ajal jooksis pimedas tagaruumis Iiri ühe avangardsema filmilavastaja Fergus Tighe mängufilm „Seaside Stories” („Mereäärsed lood”), kus on kujutatud elu ühes väikses Iiri rannalinnas. „Ma pean lapse endaga Londonisse  kaasa viima,” ütleb seal üks filmitegelane, „siin ei ole turvaline.” Aga eks kõikjal tule ette mõrusoolaseid hetki. Maria Kerin tõi kaasa Iirimaal merest hangitud soola. Iirlased kasutavad soola vanakurja eksitamiseks, pihta see visatakse üle vasaku õla talle silma. Ent Maria Kerin võitleb ainult omaenda ajaloodeemonitega. Sool, mille ta oma etenduse ajal üle vasaku õla näpuotsaga maha siristab, jääb tema aineringlusse. Ta teeb soolahunnikust polaroidpildi ja  riputab seinale, sama sool jääb ka näituseringlusse. Soolast on läbi imbunud rand ja silmapiir, minevik ja tulevik, omad ja võõrad. Näituse hoiakuid ja mõtteid väljendab Fiona O’Dwyeri foto jalgratturist, kes sõidab veest läikival rannaliival, ringi ja ringi piki silmapiiri, kaaslaseks peegelpilt siledal pinnal.     

Ja siis ma mõtlesin, et ka vedelik imbub kõikjale. Ja ka rühmitus Vedelik teeb kunsti kunsti pärast. Ka nemad ei viitsi end stipendiumide taotlemisega kammitseda. Vedeliku ja Kunsti Rajaleidjate vahel on palju sarnast. Just  enne iirlaste näituse avamist, valimispäeval 6. märtsil, peeti 9. märtsi tegevuskunsti festival, mis on toimunud peaaegu igal aastal 1997. aastast saadik Tuutu ehk Tanel Tuutma sünnipäeva tähistamiseks. Ei, Tuutu ei kuulu Vedelikku. Vedelikku on tegelikult isegi raske rühmituseks nimetada, võib-olla on see pigem liikumine, ütleb Vedeliku tuuma kuuluv Erki Kasemets. „Vedeliku algne idee ongi selles, et kui inimesed kokku puutuvad, hakkavad nad paratamatult  midagi koos tegema. Vana-Kalamaja 46 on selle ilmekas näide. Laias laastus võib kogu selle kupatuse Vedeliku alla panna. Selle liikmed võivad omaette, omavahel ja teistega uusi kõrvalniresid rajada, isegi enesele teadvustamata.” Kui küsida näiteks Sorge ehk Margus Tiitsma käest, kas Vana-Kalamajas 46 asuv Metropoli galerii on Vedeliku ettevõtmine, ütleb ta „ei”, see on tema ja majanaabrite üritus. Mõni neist on Vedelikust, mõni Noolegrupist, mõni muidu  hea sõber, aga kes on kuraator, kes abikuraator ja kes lihtsalt abiline, jääbki selgusetuks. Isegi nime 6 m2 ehk Kuus Ruutu puhul ei tea, kas see on galerii topeltnimi, lisanimi, perekonnanimi või tegelikult hoopis kirjeldus. Kui küsida kellegi teise käest, kas White Men Group, keda naljapärast Paksudeks Valgeteks Meesteks on hüütud, kuulub Vedeliku alla, siis öeldakse, ei, see on ikka Sorge, Meeland Sepa ja Tuutu bänd. Kui Erki Kasemetsa enda käest küsida, kas  Polügonteater ehk Polygonteater on Vedeliku ettevõtmine, ütleb ta, et teeb Polügonteatrit koos Vedeliku rahvaga, aga see on tema ettevõtmine. Oma vaatlustest olen teinud järelduse, et mida Vedelik on puudutanud, seda on ka märgatud – vrd „märgama”.       

Tagasi Tuutu päeva juurde, mis oli seekord tsirkusele pühendatud. Kui ma Vana-Kalamaja 46 majast sisse astusin, oli valimistsirkus juba alanud. Mari Kartau, ahvitempel löögivalmilt pihus, lükkas mulle ette valimissedeli: käbi või känd? Valisin kännu. Teisel korrusel olid veel ühed, Noolegrupi valimised. Triinu Jürves juhatas mind kavala näoga valimiskabiini, kus ma nimekirjast ilusa pika nimega kandidaadi valisin. Valimislipiku, millele ma olin õnneliku  valitu numbri maalinud, ulatasin Mikk Jägerile, kes selle tembeldas ja kavala näoga paberihundi pilust sisse laskis. Siis avati Metropolis Ig Noiri ehk Remo Randviiru näitus „Sky” („Taevas”). Täitsa hea näitus oli, autori enda taustamuusikaga. Taevasse pääseb autovarga muukraudade komplektiga ja aknasse paigaldatud dünamiidiga. Ning siis lendad kõrgetes paradiisisfäärides ringi kui ahjukana fooliumis – selle lugesin ma välja Metropoli turvavitriini  installatsioonist. Pildid, mis võisid vabalt kujutada tähistaevast negatiivis, olid tehtud autoritehnikas ja saladus. Järgmine etteaste oli Vedeliku sünnipäeva tervituslaul Tuutule. Järgmine, tsaariaegne puumaja liivakiviastangu serval on kunstipäraselt mustaks põletatud. Selle ja Metropoli vahel seisnud hooned on täiesti maalt pühitud. 6. märtsil paistis sinna loojuva päikese virsikuroosa valgus. Tallinna kaanetatud laht, laevad sadamas ja Lasnamäe majade  müür olid sellist värvi nagu moosi kastetud jäätis. Vedeliku ansambel esitas põlenud maja tagatrepi podestilt laulu maiast Vedelikust, kes soola vedavale laevale kogemata augu sisse sõi. Lõpp oli aimatav. Karistuseks laeva hukutamise eest mõistis Neptun Vedeliku merre, tükkis laeva lastiga, mis seletabki soolaste veekogude tekkimise mandrite vahel. Selle tõsiasja valguses saab selgemaks ka iirlaste näituse „Sool” mõte. 

Kolm järgmist etteastet, mille järjekorda ma enam täpselt ei mäleta, leidis aset Vedeliku teatrisaalis. See on õigustatud nimetus, sest saali taha on mingite imetabaste ehitus- ja lammutustöödega sattunud kõrgele kivipoodiumile tõstetud vann. Kogemata üle poodiumi serva astuv pealtvaataja võis vabalt sooritada  kadumistriki, kempsus kahe ukse vahel eksinud külastaja võis aga sooritada ilmumistriki teatrisaalis. Vannis võis pidada gladiaatorite galeerilahinguid. Saali seinad olid kaetud Sorge plakatitega, mis kuulutasid „Tsirkust Põleva Kaelaga Kirjak”. Lava kallet oli võimalik muuta, mis ka muutus, kui Paksud Valged Mehed selle tsirkuseparaadi marsisammul lössi ja viltu astusid. Lava ette olid tõmmatud punased kardinad nagu zaporoožlase kottpüksid. Need  õmbles Kätlin Piile, kes üldse kostüümide ja muude õmblustöödega vedeliklasi aitab. Sealt lavalt luges Mari Kartau ette oma valimistulemused. Siis mängis Austraalias üles kasvanud Katri Möldre kitarri ja laulis omi laule. Kolmas etteaste oli Sorge, Meeland Sepa ja Tuutu luulekogu „Start” esitlus. Noolegrupi liikme ja Vedeliku omapoisi Kaarel Kütase performance’i algus viibis, sest Kalaranna jäässe oli üks džiipide  karavan kinni jäänud. Kui plats vaba, laskusid festivali pidajad pimedasse randa. Katarina Meister tegi lõket. Kauges pimeduses võis aimata Kaarel Kütase kuju. Tal oli käsil niitmistöö omatehtud vikatiga. Kui ta kõrget takjavõra rabas, hõikas Katri Möldre: „Ära lõika puud!”. Ja nüüd festivali tõmbenumber: tsirkus! Libreto autor, kloun, loomataltsutaja ja mustkunstnik Tuutu, kes on tuntud mees; jutustaja Klaudia Tiitsma, kellel on ilus selge hääl ja kes näitleb 

Ugalas; akrobaat jt Meeland Sepp, kelle isa oli tsirkuseesineja ja õpetas oma kunsti ka pojale; kloun, köietantsijanna ja supipott Sorge, kellest on juba palju räägitud, ainult see jäi veel mainimata, et ta on Klaudia Tiitsma isa; näkineid punklaulja Kristi Vahter, kes on Klaudia Tiitsma sõbranna. Vedeliku liige Habe ehk Martti Suurorg küsis minult vahepeal, kas ma ei tahaks sellest lehte kirjutada. Ma vastasin, et mul oli väga tore õhtu. Kui temal on tore päev, kas ta ruttab  siis sellest lehele lugu pakkuma? Mõnikord sünnib kunst nii loomulikul moel, et ei erinegi elust. See nõuab suurt ettevalmistust nagu iga teine kunstiüritus, aga esinejad ei leia lehes tunnustust ega ajaloos jäädvustamist nagu pulmakorraldajad. Selliste kunstnike lipule sobiks Tuutu esimene värss „Enesetsensuur”: „ma papagoi olen / ja ka aaraks hüütakse mind / kõik mida ütlen / on öeldud ka enne mind / aga ikkagi olen üks / ilus ja kirju lind”.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming