Staarielu kui teater

Mathura

Steve Buscemi teaterlikust filmist joonistub välja eelkõige idee, et meie aja inimese jaoks ongi kõik teater. Lehereporter Pierre Peders (Steve Buscemi) teeb filmitäht Katyaga (Sienna Miller) intervjuud. KAADER FILMIST

Ameeriklane Steve Buscemi on paljudele filmihuvilistele tuntud näitlejana, kelle rollisooritustesse kuulub hulganisti omapäraseid, et mitte öelda äraspidiseid tegelaskujusid. Üheks selliseks on ka ajalehereporter Pierre Peders uues filmis „Intervjuu”, mille lavastajaks on Buscemi ise. Tegu on Buscemi neljanda režissööritööga suurel ekraanil, lisaks sellele on ta kätt proovinud ka teles. Tuntuimad on viimases vallas tema lavastatud seriaali „Sopranod” osad, mille eest ta koguni mitmetele auhindadele kandideerima nimetati.

“Intervjuu” on hollandlasest lavastaja Theo van Goghi filmi uusversioon. Van Goghist on saanud omamoodi märterkunstniku sümbol pärast seda, kui islami äärmuslane mõrvas ta mosleminaiste rõhutust kujutanud dokumentaalfilmi kättemaksuks. Ta jõudis enne surma kavandada oma kolme mängufilmi lavastused ingliskeelsena. „Intervjuu” on sellest kolmikust (“Triple Theo”, nagu seda inglise keeles on jõutud juba nimetada) esimene, millele peaksid järgnema filmid Stanley Tucci ja John Turturro teostuses.

 

Staar ja tema uhkus

“Intervjuu” lugu on iseenesest vaat et äärmuseni lihtne. Ajakirjanik Pierre Peders, kelle tegelik huvi lasub hoopiski poliitikas, on endalegi arusaamatutel põhjustel saadetud intervjueerima glamuurset filmistaari Katyat (mängib Sienna Miller), kes kuulus pigem oma seksika välimuse (“kepi-Katja”, nagu Pierre teda iseloomustab) ja vähendatud rindade kui näitlemisoskuste poolest. Katya on paljuski sulam neist paljudest edevusest pakatavatest staarineidudest, kelle iga mõttetuimgi tegu kõmulehtede lehekülgi täidab ning kes ise näivad seejuures võtvat oma tähtsust täie tõsidusega. Ei tea, kas taotluslikult, aga ülima totruseni viidud teleseriaalis, kus Katya kaasa lööb, meenutab ta oma väljanägemiselt popstaar Gwen Stefanit. Terava keele ja taibuga Pierre ei pelgagi seetõttu otsekoheselt tunnistada et ta pole näinud ühtegi Katya filmi ega teinud ka taustauurimust ning et üleüldse istuks ta palju parema meelega Washingtonis ja jälgiks värsket poliitilist intriigi kui jooks liigkallist viskit trendikas Manhattani baaris, oodates tund aega hilinevat staarihakatist.

Intervjuu lõpeb seetõttu kiirelt vastastikuste solvangute saatel ning lugu olekski esimese kümne minutiga läbi, kui tänava veerel kõndivast Katyast lummatud taksojuht, kes parajasti Pierre’i rongijaama sõidutab, poleks muutunud sedavõrd hooletuks, et põrutab otsa teel seisvale veokile. Pierre, kelle peast avarii tulemusel verd valgub, satub sedasi Katya avarasse pööningukorterisse sealsamas lähedal. Ning siis saab alguse nende tegelik intervjuu, mille käigus vaatajale luuakse mulje olukorrast, kus kaks inimest ühtäkki avanevad ja on muu hulgas sunnitud tunnistama endale paljusid saladusi ja valesid oma elus. Uskuma jõuab hakata juba sedagi, et Buscemi tahab pakkuda teravat, pooleldi sarkastilist ühiskonnakriitikat niinimetatud „ameerika unelma” illusoorsuse kohta, näidates selle ülima väljendusena rutiinselt heroiini nuuskivat masendunud emotsioonipundart, andetut diivat, kellele pole seejuures vastu pakkuda paremat kui poliitikauudistes liialdustesse ja valedesse kalduv ambitsioonides pettunud ajuäpu. Lõpplahendus on aga ootamatu, nii et Buscemil õnnestub vaatajat päris korralikult ninapidi vedada, et viimane kinost lahkudes tükk aega pead vangutaks: „Oot-oot, mis ta siis nüüd sellega tahtis öelda?”

Buscemi on tunnistanud, et filmis kujutatud olukord on talle äärmiselt tuttav: oled peaaegu pidevas meedia huviväljas, intervjuusid tuleb anda päevast päeva, kuni lõpuks tüdined rääkimast endast ja oma tööst, tüdined kuulmast muudkui omaenese häält. „Mul puudub huvi avaldada enda kohta üksikasju võõrastele inimestele,” kommenteerib Buscemi. „Intervjueerimine on tegelikult lausa sürreaalne protsess. Mõistan ses mõttes Katya tegelaskuju hästi – tema jaoks on see kõik vaid veel üks kuradima intervjuu. Tean kolleege, kes inter­vjuudes meelega valetavad.”

 

Teatraalsus ja teatrilikkus

Kui Theo van Goghi originaalis mängis naispeaosa hollandi Playboy modell ja B-staar Katja Schuurman (kes esineb lõpuepisoodis ka Buscemi versioonis), siis suutis ta oma esitusega kummutada hulganisti eelarvamusi tema andetuse ja pinnapealsuse suhtes. Sienna Milleri positsioon on kahtlemata olnud mõnevõrra teistsugune, ometigi näib „Inter­vjuu” ühe esimese filmina (vähemasti möödunud aastal valminud ja meie levis linastumata jäänud „Vabrikutüdruku” kõrval), kus Miller tõestab kõigile oma väärtust tõsiseltvõetava draamanäitlejana ning mitte vaid Jude Law’ tüdruksõbrana. Samas on tema mängitud Katyas ehedat ja nauditavat seksapiili ja külgetõmmet, nii et suurte kogemustega Buscemi osatäitmine jääb tema kõrval kokkuvõttes isegi vähem veenvaks ja kõhklevamaks. Ajuti tundub, et Buscemi tahakski olla hüpiknukk Milleri Katya kätes, isegi kui ta püüab teatada intellektuaali veendumusega: „Ei, ma ei taha sind suudelda. Sa pole minu tüüp”.

Veenvate rollisoorituste tunnustamise kõrval on paljud ameerika kriitikud Buscemi filmile ette heitnud liigset teaterlikkust, esinedes isegi väljaütlemistega „suurepärane tükk, mille oleks võinud filmilindile jäädvustamata jätta”. Jah, väga suur osa filmist leiab tõesti aset ühes ainsas ruumis ja vaid kahe inimese vahel, nii et peale Milleri ja Buscemi ei näe filmis vist kedagi üle mõnekümne sekundi (avaepisoodis mängib Buscemi tegelaskuju venda muide Buscemi tegelik vend). Selles osas meenutab „Intervjuu” näiteks Richard Linklateri filme „Enne koitu” ja „Enne loojangut” (Ethan Hawke’i ja Julie Delpyga), seda enam, et ka „Intervjuu” puhul kulgeb suurem osa filmist ajas katkematu jadana. Sarnane on mõistagi veel seegi, et kuigi „Intervjuus” puudub Linklaterile omane romantilisus, püüavad nii tema kui ka Buscemi esitada olukorda, kus kaks inimest hakkavad lõpuks küsima teineteiselt asju, mis neid tegelikult huvitavad ja mida nad enda kohta tavaolukorras ei tahaks avaldada.

Sellise kaheinimesetüki linaletoomine on mõistagi väljakutse ning eitada ei saa Buscemi loos kasutatud võttestiku ajutist kordumist. Ometigi ei jää „Intervjuu” kordagi päriselt paigale tammuma, pinevus säilib kõigi 83 minuti jooksul ning lõpuks on ehk korduvus hoopiski taotluslik: võib-olla nende inimeste elu kulgebki kordustes, võib-olla on vahendeid, mida nad inimsuhetes kasutada oskavad, vaid mõni? Sest see, mis Buscemi teatripärasest filmist välja joonistub, on eelkõige idee, et meie aja inimese jaoks ongi kõik teater. Inimene staarimaski taga võib olla hoopis teistsugune kui välja paistab. Seejuures võib mõni edev kuulsusehakatis osutada päris elus suuremaks näitlejaks, kui ta seda eales on laval või kinolinal. Staariseisus on kokkuvõttes aga vaid meedia poolt üles puhutud mull, staaride väikesed eneselõbustustrikid seetõttu viimane asi, mida lihtsal inimesel (muuhulgas ka end hindaval ajakirjanikul) tasuks tõsiselt võtta.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming