Stseene elust, mida iseseisvalt ei elata

Aarne Ruben

Erilise isuga mängib Anthony Hopkins vanu retse ja kui on vaja mängida irvitavat sarkastilist mõrvarit, kutsutakse ta kohe kohale.

Ärev sümfooniline muusika. Karvane käsi paneb taskusse püstoli. Keegi ligineb tühjale pimedale korterile ega tea, et seal juba keegi ees ootab. Samal ajal võtab muusika juba rõõmsamad noodid. Järgmises kaadris sõidab kaamera peale ühele edukale büroole, kus on palju arvuteid ja kus käiakse ülikondades. Keegi mees naeratab kõigile familiaarselt ja kiirustab käigupealt latte’t juues ja hot-dog’i süües läbi latrite. Juba mõistame, et see on edukas yuppie, kes hakkab tulevikus kurjade jõudude vastu võitlema.

Kuid ollakse taas süngete jõudude keerises. Püstol tõuseb. Langeb ilus naine. Järgmisel hetkel näeme paljusid lipsuga tegelinskeid telefonide numbrilaudu prõmmimas. Näeme, kui raske on kangelase päev. Siis muutuvad kaadrid õhtuseks. Iga sisulise segmendi vahel näidatakse LA pilvelõhkujaid, lenneldes nende vahel. See on otsekui hetkeline pingelangus. Suure päevasaaga lõpus näeme tegelikku kangelast kokteiliklaasiga peol ringi kõndimas, lips lonti vajunud. Ta seisatab mõnel lounge’il ja vaatab mõtlikult Los Angelese kuuma öösse. Temast mööduvad kaunid naised. Pilvelõhkujate vahel möödub temast politseihelikopter, sest ameeriklased armastavad filmides pidevalt näha korrakaitsejõudude kohalolekut. Kopterist külitavad välja süsimustad ninjad.

“Murd” on üks omapärane thriller, mis on võitnud palju vanameistri Anthony Hopkinsi mängu võlust. Hopkins on veelgi võimsam legend kui Kirk Douglas, oleme teda näinud näiteks “M:I 2-s”, “Hannibalis” ja “Voonakeste vaikimises”, samuti filmi “Püüa päeva” geniaalsustes, kus ta jäi meelde ideaalse duetina ühes Emma Thompsoniga. Erilise isuga mängib Hopkins vanu retse ja kui on vaja mängida irvitavat sarkastilist mõrvarit, kutsutakse ta kohe kohale. Kuidas aastad ka ei kulgeks – ikka on Anthony Hopkinsis imepisike terake sedasama Hannibal Lecterit, keda hoiti korraliku maailma eest raudpuuris.

Selleski filmis mängib ta Ted Crawfordi, vana meest, kes külmavereliselt mõrvab oma noore naise lasuga pähe. See juhtub naise truudusetuse eest: mees lihtsalt ei suuda välja kannatada tõde, et tegelikult on ta juba liiga vana; naine ei häbene seda talle ka ääri-veeri ette heitmast. Minu arvates oleks Hopkinsile paras partner Jon Voight, teine eakas mees, kes oskab samuti järgi teha salvava skorpioni pilku.

Fänn veendub otsekohe, et kõik käesoleva artikli alguses mainitud elemendid on USA filmides olemas. Arvutirikkad bürood on lihtsale ameeriklasele föderaalvalitsuse võimsuse sümbol, ta tahab näha maailma, kus “pead lendavad” ja “üks ametnik igal aastal sõna otseses mõttes risti lüüakse”. Viski ja kokteilid kuuluvad vesternite aega, aga kaamera lend pilvelõhkujate vahel ilmus USA filmidesse väga spetsiifilise kinoepisoodi aegu. Nimelt siis, kui filmilinale ilmus King Kong ühes oma ideelise kaksikvenna Godzillaga. Sai näha suuri koletisi meeletutes kõrgustes laialdasi ehitusstruktuure lammutamas, sellest ka hilisem kiindumus taevakratsijate näitamiseks iga nurga alt. 11. september tekitas uue muutuse ameeriklaste filmiteadvuses ja enam vaataja laialdaste struktuuride kokkuvajumist ühte tolmupilve näha ei soovinud. Aga iha korruslike kõrguste järele elab jänkifilmides edasi ja seda nägime ka kõnealuses filmis. Kummatigi, lavastajatel, kes rõhutavad, kuivõrd eriline on nende käekiri (näiteks Anthony Minghella suurlinnafilmides), linnulennuvaateid kõrghoonetele ei ole. Nad peavad ennast justkui paremaks.

Ameerika Ühendriigid koputavad ookeani tagant meie kultuuriteadvuse pihta iga päev. Nende filmideski tunneme ära neile iseloomuliku käekirja. Näiteks kas või “Murrus” esinev koomas naise hingamisaparaadi seinast väljatõmbamise stseen: kui palju on seda viimastel aastatel kedranud meie lombitagused valged ja mustad vennad! Arutlus, kas meil on õigus moodsa tehnika abil toetada elu, mis iseseisvalt elatud ei saa ja mis eksisteerib vaid primitiivseimates avaldusvormides, kuulub ameerikaliku elulaadi juurde. Nähtavasti on sellel kõigel sügavalt eksistentsiaalne ja ajalooline taust. Viiekümnendate aastate ühiskonnas peeti Ameerikas noorte ja vihaste spordivõistlust, mis tähendas ilusama ja edukama võitu – see pidi avalduma kõiges, kirjanik Norman Maileri sõnade kohaselt “keppimisest kuni rägbini”. Järgnes aga sügav katastroof: Vietnami õudused, millest sai sealses ühiskonnas valitseva religioosse fundamentalismi esimene alustala. Nüüd tulid needsamad “elusportlased” kaugelt džunglirannalt tagasi sandistatuna ja isegi ajusurmas. Sootsium, mis elab läbi seesuguse kataklüsmi, kaldub harilikult teatud isolatsionismi. Just isolatsionism iseloomustab lihtsa nüüdisameeriklase maailmapilti, kes arvab, et jääkarualus Gröönimaa sulab kokku Skandinaavia hüppava tiigrimaaga, et merelinn Talin (Stalin?) on asula selle ääremaal, et kogu seda veidrat maamoodustist juhib Inglismaa kuninganna, “kellega meie Bush ei oska käituda, kuna tema IQ on 91”. Või, vastupidi, oskab käituda, sest Bush on jumalamees. Hilisemad vapustused, näiteks 11. september on jänkide eraldatust suurendanud, pannud nad tajuma oma maailmapäästja rolli, ja kui rääkida pisikestest asjadest, siis toonud kaasa haletsuse kõige viletsama vastu siinilmas – ka koomateadvust tuleb juhtmest elus hoida.

Filmis räägib koomateadvuse kirjeldamise taustal alati lootus praavitada lamedat ajutegevust, mis on säilitanud üksnes selle “mis kogu süsteemist järele on jäänud”. Õde räägib mr Beachumile koomaseisundist: “Jah, nad kõik liigutavad käsi ja silmi, kuna mingid retseptorid leiavad, et nad näevad und – tegelikult nad ei näe. Nad ei kuule teie värsse, nad ei taju üldse teie siinolu.” “Nemad” ei ole sisuliselt eksisteeriv mõttemaailm, “nemad” on ainult mingi liikumine kusagil: nagu tuiskaksid randa ookeanilained või tilguks vesi kusagil koopas. Teadus ei luba mõeldagi, et “nemad” veel üles ärkaks, aga kunstis on see lubatud ja justkui saatuse üle irvitusena teeb Jennifer mr Beachumi ees üsnagi mõtestatuna tunduva käeliigutuse – just enne seda, kui tal juhe seinast välja tõmmatakse. Just sellesse ongi kätketud filmi sügav tragism. Taustaks kõlab ta tapnud maniaki õõnes huumor: “Broneerisime Jenniferiga piletid, kuid, mis sa arvad, kas Jennifer nüüd veel üksi sõidab, oh, ah?”

Muidugi võiks kiita ka filmi teist peategelast, riiklikku süüdistajat kehastanud Ryan Goslingi mängu. Samas on ka näha, et Hopkins esitab variatsioone, mängib üsna loomulikult näoilmete ja poosidega, ent Gosling ei lähe kaugemale lavastaja poolt etteantust.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming