Subjektiivne sisujuht XVIII PÖFFi kava kõrvale

JOONAS, filmijutt.blogspot.com

Esmalt päevselgest: pole olemas tuhandet ja üht filmi, mida peaks elu jooksul nägema. Ei pea nägema ka sadat ega üldse mitte ühtegi filmi. Kuningas Saalomon, Šeherezade, Lembitu ja Jeanne d’Arc surid väärikalt, tõstmata ealeski jalga kinomajja; lugematud inimpõlved enne ja pärast neid on veeretanud oma elupäevad õhtusse täies filmisüütuses ning ei saa kuidagi öelda, et see oleks olnud vale või õnnetu valik. Nojah, see sündis ennemuistsel aal, kui meie maal ei olnud veel olemas ei taibutelefone, Google’i prille ega instagrammi, mille abil oma kordumatut siseilma, silmnägu ja kehailu ilmarahva rõõmuks sekundiga interveebi riputada. Nüüd on meil kõik need meelelahutused ja müriaad muid, sealhulgas võimalus kümnete, sadade ja tuhandete kaupa linateoseid vahtida, kui vaid tuju tuleb. Isegi siinses kolkas, tsiviliseeritud maailma serval, linastub juba ainuüksi kinolevis, kui muud ekraanid kõrvale jätta, igal issanda aastal oma paarkümmend tosinat täispikka filmi ja Pimedate Ööde filmifestivali käigus veel teist sama palju lisaks.

Jällegi, pole vähimatki kohustust ega elulist vajadust ainumastki neist enne surma ära näha. Isegi ratsionaalset põhjust vaatamiseks võib olla raske leida, kui mõelda, et vaatamata jätmine hoiab kokku aega ja raha, mille mõlemaga oleks ehk targematki pihta hakata. Irratsionaalselt on vahest kergem põhjendada: kui oled filmikunstile kunagi sõrme loovutanud, siis võib hakata tunduma, et justkui tahaks näha. Seejärel tuleb aga valima hakata. Kui poliitilistel valimistel paistavad valikuvõimalused enamasti selged, aga häid nende seas nagu polekski, siis kinos ja eriti festivalidel kipuvad lood enam-vähem vastupidi olema.

Aasta ringi on mõnel suvalisel päeval kinnominekut plaanides tavaliselt lapsemäng kindlaks teha, kas paarikümne parasjagu linastuva nimetuse seas leidub see õige või mitte. Sõbrad soovitavad ning tegijanimede ja eelinfo põhjal tead üldiselt juba ette, mis värk on. Või kui ei teagi, siis toksid pealkirja netti, vaatad, kuidas filmi meil ja mujal hinnatakse, ja ongi pilt selge.

PÖFFi puhul on pusle keerulisem. Paari nädalasse pressitud paarisajafilmine filmi-kornukoopia võib silme eest kirjuks võtta, nii et käed langevad jõuetult rippu. Kõige kohta ükshaaval infot otsida ei jaksa, pealegi on suur osa näidatavast nii värske, et selle kohta ei pruugigi suurt miskit leida. Väikseks abiks on küll PÖFFi enda veeb ja kataloog, kuid neile tuleks läheneda ettevaatlikult nagu lillelise kiidukõnega kirjatud reklaamtekstile kunagi. Aastate jooksul olen õppinud võimaluste piires vältima kõikuva kvaliteediga filmitutvustusi-sünopsiseid, mis pahatihti pakuvad sügavalt eksitavaid iseloomustusi, lõpplahendustele viitavaid spoilereid ja muid kalu.

Programmipakettidest, millesse filmid on jagatud, on rohkem tuge. Tänavu on näiteks festivali fookus poola filmil ning teadagi leiab siit kvaliteedimärgina mõjuvaid suurkujusid nagu Andrzej Wajda või Krzysztof Kieślowski. Või teine näide: arthouse’i ehk autorifilmi huviline on üldjuhul alati võinud rahumeeli panustada filmitööstuse ajakirja Screen International kriitikute valikule.

Aga kuigi infot ei napi, vaid seda leiab omajagu ja mitmesugust, olen vahel puudust tundnud neutraalsemaist allikaist kui korraldajate või filmilevitajate soovitused. Midagi ses vaimus püüangi siinkohal esitada – ühe võimaliku, subjektiivse ja sattumusliku lisatugipunkti festivali kavale vaatajana lähenemiseks.

Head asjad, mis tulevad ka kinno

Paljud, sealhulgas mitmed parimad PÖFFil linastuvad asjad jõuavad varem või hiljem ka kinolevvi, kus kannatlikuma meelega vaatajal avaneb võimalus need valikurohkema ajagraafiku ning tõenäoliselt ka odavama piletiga ära näha. Festival pakub jälle võimaluse olla esmaavastajate hulgas.

Üks selline film on „Poisipõli” („Boyhood”, Richard Linklater, 2014), kolmetunnine panoraam ühe poisi sirgumisest ülikooliealiseks noorukiks tosina aasta jooksul. Filmi on sama kaua ka vändatud, käidud peaosalise kasvamisega aasta-aastalt ühte sammu. Ühes tegelasega muutub tasapisi kõik tema ümber: pere, vanemad, teised inimesed ja terve maailm. Päris samasugust kasvulugu pole nii pika aja jooksul varem üles võetud, aga hea on see ikka eelkõige seetõttu, et selle autor on tänapäeva Ameerika sõltumatu filmikunsti üks suuremaid nimesid Richard Linklater. Meie kinodes linastus viimati mullu tema „Enne südaööd” („Before Midnight”, 2013).

Linklateri taies saabub kinolevvi juba 21. novembril, nagu ka Jean-Pierre Jeunet’ poisipõlveseiklus „Imetlusväärse noore T. S. Spiveti erakordne teekond” („L’Extravagant Voyage du jeune et prodigieux T. S. Spivet”, 2013). Meie publikule eeskätt ilmselt „Amélie’” (2001) autorina tuntud Jeunet on fantaasiarikas ja värvikas detailinikerdaja, kelle head küljed on ka uues, mõneti minu-pere-ja-muud-loomad-laadis filmis kenasti näha. Kergelt muinasjutuline, soe ja leidlik, mitme kandi pealt maailma avastava noore leiduri lugu võiks ilmselt rõõmu pakkuda nii lastele kui täiskasvanuile.

Novembri lõpul jõuab kinno ka inglase Michael Winterbottomi „Reis Itaaliasse” („The Trip to Italy”, 2014), tema nelja aasta taguse komöödia „Reis” („The Trip”, 2010) järg. Iseend mängivad keskealised Steve Coogan ja Rob Brydon tuuritavad endiselt mööda restorane, lobisevad süüdimatult ja imiteerivad kuulsuste hääli. Polegi Winterbottomilt juba jupp aega miskit märkimisväärset näinud, nii et see läheb ka talle plussina kirja. Lõbus ajaviide, samuti nagu detsembris kinodesse potsatav „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus” („Hundraåringen som klev ut genom fönstret och försvann”, Felix Herngren, 2013), omamoodi sentimendi- ja šokolaadivaba põhjamaine „Forrest Gumpi” variant, seda just hoogsa ajaloo ümbermõtestamise poolest. Veidi julmem küll, aga siiski pigem inimsõbralik komöödia, mis meenutab oma jantlikus mõõtkavas selliseid vana kooli naljafilme nagu „Suur võidusõit” („The Great Race”, Blake Edwards, 1965).

„Kolgata” on äärmiselt nauditav, ühtaegu tõsine ja vaimukas draama katoliku preestrist väikses iiri külas. Peaosas Brendan Gleeson.

„Kolgata” on äärmiselt nauditav, ühtaegu tõsine ja vaimukas draama katoliku preestrist väikses iiri külas. Peaosas Brendan Gleeson.

Kaader filmist

Head asjad, mis tõenäoliselt levisse ei jõua

Iirlase John Michael McDonaghi „Kolgata” („Calvary”, 2014) on äärmiselt nauditav, ühtaegu tõsine ja vaimukas draama katoliku preestrist väikses iiri külas. Tänu säravale dialoogile ja värvikale näitetrupile eesotsas igihalja Brendan Gleesoniga on see mulle seni nähtud tänavustest mängufilmidest meelde jäänud kui üks paremaid elamusi, mida söandan soovitada. Kui muu ei veena, siis ehk see, et siin astuvad teiste seas üles ka Dylan Moran („Raamatupood”/„Black Books”, 2000–2004) ja Aidan Gillen („Troonide mäng”/„Game of Thrones”, 2011–).

Jaapanlanna Naomi Kawase „Vaga vesi” („Futatsume no mado”, 2014) on ilus ja üldiselt realistlik, vaid õige kergelt müstiline mõtisklus surelikkusest ja sellega leppimisest (ingliskeelse pealkirja „Still the Water” põhjal tundub küll, et tõlge võiks pigem olla „Vaigista voogusid”). Tasaselt kulgev lugu, mida tahaks nimetada murakamilikuks, eeldab mõnevõrra vaikset, kannatlikku meelt, kuid keskendumine tasub end ikka ära.

Indie-rokkstaarist Nick Cave’ist rääkiv dokumentaal „20 000 päeva” („20 000 Days on Earth”, Iain Forsyth, Jane Pollard, 2014) on siiani üks mu selle aasta eredamaid filmielamusi. Julgen arvata, et see võiks peale minna ka neile, kes Cave’ist võib-olla palju ei pea. See pole mitte mõni harjunult Harju keskmine rokidokk, vaid hoolega komponeeritud, iseseisva teosena vaadatav loovisiksuse portree. (Nii hämmastav kui see ka pole – on väike lootus, et seegi film jõuab Eesti kinodesse).

Dokfilmi vallast olgu mainitud veel kaks head mullust. „Jodorowsky „Düün”” („Jodorowsky’s Dune”, Frank Pavich, 2013) kirjeldab põhjalikult legendaarselt sõgeda tšiili autori Alejandro Jodorowsky kosmiliselt suurushullu katset ekraniseerida Frank Herberti ulme­oopust. Projekt, mis paraku kunagi filmiks ei saanud, suutis ometi aastakümneid mõjutada ulmet Ridley Scotti „Tulnukast” („Alien”, 1979) Luc Bessoni „Viienda elemendini” („The Fifth Element”, 1997). „Jumal armastab Ugandat” („God Loves Uganda”, Roger Ross Wil­liams, 2013) räägib aga tolles Kesk-Aafrika riigis Ameerika evangeelsete misjonäride eestvõttel peetud pühast võitlusest homoseksuaalsuse vastu, mis, nagu me takkajärele teame, viis kurikuulsa „tapke homod” nime all tuntud seaduseelnõuni. Paralleelid ja seosed siinsete kooseluseaduse-mullistustega on nii ilmsed, et ei hakka pikemalt jahuma.

Keskpärasemad lood ja helged lootused

Mõned asjad, millele ma pigem ei soovitaks oma kallist festivaliaega kulutada: ebamääraselt laialivalguv indie-põnevik „Külm juuli” („Cold in July”, Jim Mickle, 2014), portreteeritavale jääb veidi abitult alla Roger Eberti dokk „Elu ise” („Life Itself”, Steve James, 2014), magedalt klišeelik ropendamispõhine indie-komöödia „Laps mis laps” („Obvious Child”, Gillian Robespierre, 2014), türgi vutifänluse- ja mässudokk „Istanbul United” (Farid Eslam, Oliver Waldhauer, 2014) ning shyamalanlikult müstiline ulmedraama „Alguspunkt” („I Origins”, Mike Cahill, 2014). Ükski neist pole päris karjuvalt kehv, pigem keskpärane, kuid PÖFFil on ilmselt parematki kaeda.

Näiteks Alejandro González Iñárritu „Lindmees” („Birdman”, 2014), mille tahan ise esimesel võimalusel ära vaadata. Levisse jõuab see meil jaanuaris nagu ka Hawkingi biograafia „Kõiksuse teooria” („The Theory of Everything”, James Marsh, 2014). Asju, mida tahaks näha, on veel ja veel, hulga rohkem, kui siin üles lugeda jõuab. Mike Leigh’ „Härra Turner” („Mr. Turner”, 2014), Roy Anderssoni „Tuvi istus oksal ja mõtles eksistentsi üle” („En duva satt på en gren och funderade på tillvaron”, 2014), Susanne Bieri „Teine võimalus” („En chance til”, 2014), Stephen Daldry „Prügi” („Trash”, 2014), Nuri Bilge Ceylani tänavu kuldpalmioksaga pärjatud „Talveuni” („Kis uykusu”, 2014) ja nõnda edasi.

Lõpetuseks aga erisoovitus kõrgekulmulistele kultuurisõpradele: kes otsib katartilist kunstielamust oma taluvusläve ja kannatuse proovilepaneku hinnaga, sel tasub proovida Aleksei Germani vendade Strugatskite samanimelise loo mammutekraniseeringut „Raske on olla jumal” („Трудно быть богом”, 2014). Häid öid!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming