Surelikkuse ruumis

Jan Kaus

?Alien? tundub olevat vastuoluline film, tahtes justkui öelda üht, kuid öeldes ka kesksele ? kosmos on jube ja ohtlik ruum ? vastupidist. 1.

See oli vist augustis 1998, kui sattusin Enn Kasaku tähevaatlusele, mis kujutas endast lühikest, kuid sisukat ülevaadet öisest taevast paistvast. Oskasin tollal ehk leida Suurt Vankrit, sellega mu teadmised piirdusid. Minu mäletamist mööda alustas Kasak juttu nn sügiskolmnurgast, mida taevakaartidel tavaliselt ei märgita. Tegu on kolme tähtkuju (Luik, Lüüra ja Kotkas) heledaimate tähtedega, mis moodustavad suure, justkui tagurpidi täisnurga. Sügiskolmnurk asetseb Pegasuse ja Herkulese vahel. Kolmnurga otspunkte tähistavate tähtede nimed jäid millegipärast meelde juba tol augustiööl: Veega, Deeneb ja Altair. Nendest heledatest tähtedest on Deeneb, Luige tähtkuju ?sabatäht?, kaugeim, asetsedes meist 1600 valgusaasta kaugusel. Teatavasti on üks valgusaasta umbes 9 460 000 000 000 kilomeetrit pikk. Aastal 405 p. Kr Deenebilt paiskunud valguskiired jõuavad täna Maani. Seda tõsiasja võiks kaaluda, kui on vaja leida sisu ?ime? mõistele.

2.

Ridley Scotti õudus-sci-fi ?Alien? finaalis hõljub leitnant Ellen Ripley kusagil meie Galaktikas. Ta pole kindel, kas kapslit, millega ta põgenes õhkulennanud prahilaevalt Nostromo, kunagi üldse leitakse. Ta loodab, et leitakse.

3.

Need asjad meenusid mulle, kui lugesin Jaanus Adamsoni artiklit ?Surematuse kaks müüti? (Sirp, nr 26, lk 4), mis tõukub Carl Gustav Jungi raamatust ?Mälestused, unenäod, mõtted?. Selles artiklis viitab Adamson Jungi positiivsele kosmose-kogemusele, mis justkui kinnitaks ?hävimatu maailma? olemasolu: ?Mulle näis, nagu heljuksin maailmaruumis, nagu oleksin kosmose rüppe peitu pugenud ? viibisin hiiglaslikus tühjuses, täiuslikus õnnetundes. See ongi igavene õndsus, ja seda on võimatu kirjeldada.?

Jaanus Adamsoni artikkel kaardistab ikka ja jälle olemuslikku metafüüsilist küsimust, mida siin määratletakse vastuoluna kahe paradigmana: üks on ?materialistlik ja monistlik?, kus inimese osaks on vaid oma kehalisuse, lõplikkuse kogemus; teine aga ?idealistlik ja metafüüsiline?, mis markeerib iha kehavälise või -ülese eksistentsi järele. Olgugi et see vastuolu tundub olevat lepitamatu, lõpetab autor viitega filosoof Alain Badiou?le, kelle arvates ?tuleks leida kolmas võimalus, mingi uus subjektsuse paradigma, mis päästaks meid sellest dilemmast ja vabastaks surma võimust.?

4.

?Alien? tundub olevat vastuoluline film, tahtes justkui öelda üht, kuid öeldes ka ja samas midagi kesksele öeldavale ? kosmos on jube ja ohtlik ruum ? vastupidist. Filmi prahilaev Nostromo on hiiglaslik kolakas, mõneti küll filigraanse, pisut gootilikugi välimusega, kuid ometi kaubanduslik, korporatiivseid huve esindav alus. ?Alien?i? kosmoses pole esmapilgul jälgegi Jungi kirjeldatud pidulikust õndsusest, mis mingil moel kajab ju vastu ka kosmosefilmide ?ema?, Stanley Kubricku ?Kosmoseodüsseia? allegoorilises finaalis. ?Alien?i? kosmos on sünge, enamasti tühi ? ja võõras, sellele viitab juba filmi pealkirigi. Mõneti võib väita, et kui ?Kosmoseodüsseia? kujutab metafüüsilist, kehalisuse kogemust ületavat kosmost, siis ?Alien?i? kosmos on materialistlik, kehalisuse kogemust rõhutav ruum. ?Alien?i? võõras element on ohtlik ja äärmiselt kehaline: happelise verega elukas, kes elatub teiste organismide kehadest. Küsimus ei seisnegi siin enam mingi ?elust suurema? saladuse avastamises, vaid ellujäämises, surelikkuse ohtlikus reaalsuses.

Kuid vastuolu ilmneb, kui hakata vaatama lacanlikult Reaalse võõra eluvormi ilmumist. Võõras eluvorm ei hakka ju meeskonda lihtsalt lambist hävitama. Ta leitakse mingi planeedi pinnal külitavast tundmatust kosmoselaevast. Vaatajale on selge, et kõnealune alus ei kuulu inimkonnale, seda pole ehitatud Maal. Ometi jääb ebaselgeks, kust on laev pärit, kes olid need, kelle võõras ja jube eluvorm on hävitanud. Nostromo meeskond ei suuda de?ifreerida õigesti isegi tundmatult kosmoselaevalt saabuvat signaali, Ripley mõistab paraku liiga hilja, et tegu võib olla hoiatusega.

Niisiis, vastamata jääb küsimus: millisest maailmast on pärit tundmatu kosmoselaev? Kuna ?Alien?i? story keskendub Nostromo meeskonna ja eluka vahelisele verisele ellujäämisvõitlusele, jäetaksegi see küsimus vastuseta. Kuid tundub, et võõra kosmoselaeva näol on tegu kõneka ja filmi loogikale vasturääkimise võimalust eviva detailiga.

5.

Olgugi et lõviosa kosmosefilmide sisulisse struktuuri kuulub enamasti ootustega laetud teadmine maavälise elu olemasolust, ei mõju see teadmine Scotti ?Alien?is? millegipärast iseendastmõistetavana. Pigem toimib see siin häirivana, isegi ootamatuna. Jaanus Adamson kirjutab: ?Lacani müüdis oleme surematusest igaveseks ilma jäetud (fundamentaalne tühik, auk, ilmaolek selle asemel). Millal ja kuidas me sellest siis ilma jäime? Paradoksaalselt just seksuaalse viljastumise hetkel, s.t sooliselt jagunenud individuaalse eluvormi sündimisel.? Kuidas sünnib võõras individuaalne eluvorm ?Alien?is?? Hüpates ootamatult välja munast, kinni inimese näkku, et siis järgmisena hüpata ootamatult välja inimese kõhust, hävitades tema elu toitnud organismi elu. Auk reaalsuse arusaadavas koes muutub tegelikuks, Reaalne muutub hetkeks nähtavaks. See on luupainaja algus ja kõrghetk. On sündinud organism, mida on põhimõtteliselt pea võimatu hävitada (tõsi, filmis on võimalik nii hävimatu eluvorm kui ka selle hävitamine), lamella on omandamas lihalikku täiust, kehastumas. Vaeseid kosmosereisijaid hakkab taga ajama Unsterblichkeit ise. Koletis on justkui ?surematusest ilmajätmise? füüsiline kehastus. Terve meeskond vaatab halvatult pealt, kui äsja sündinud võõras eluvorm nende surmaagoonias viskleva kaaslase kõhust väljub. Seesama õudus, kütkestav õudus, sunnib unustama kõnealuse filmi kõnekaid detaile.

6.

Samas võiks lausa öelda, et ?Alien? on film-oksüümoron. See pole ainuke, paralleeli võib tuua juba mainitud Stanley Kubricku loomingust. ?Shining? kujutab samuti mõistetamatut õudust, eksistentsialistlikku mõistujuttu, kus isoleeritus ja üksindus panevad inimese hulluma. Visuaalselt lummav nägemuslikkus ei kanna ju otseselt metafüüsilist sõnumit, miski filmis ei viita, et peategelase ja tema poja nägemused on ?päris? ? esimene on ju kompleksides vaevlev kirjanik, teine võib-olla liialt fantaseeriv laps. Kuid miks siis vaataja hirm? Sest säilib võimalus, et siiski nähakse kohutavaid märke ?sealpoolsusest?. Kuid kui eksisteerivad märgid ?sealpoolsusest?, siis siit viib ju ainult mõni samm ?inimhinge surematuse? võimaluseni? Nii et ?Shining? on paradoksaalsel kombel küll õudusfilm, mõeldud verdtarretavaks ja teab veel mida, kuid just tänu selle õuduse irratsionaalsele, seletamatule olemusele (indiaanlaste surnuaiale rajatud hotell; salapärane ja vana seltskonnafoto hulluksläinud pereisast hotelli seinal) annab see edasi ikkagi pigem lohutava sõnumi, et hoolimata inimese olemuslikust üksindusest võib lisaks tema kehalisele olemisele eksisteerida ?midagi veel?.

7.

Loomulikult ei taha ma väita, et võõras kosmoselaev on märk ?sealpoolsusest?. Kuid see on kindlasti märk, jälg ?millestki veel?. Märk millestki, mis võib esindada paljut; olgugi et mitte surematust. Laev jääb seletamatuks, n-ö tekstiväliseks; seda filmis, mis annab ikkagi edasi pigem lacanlikku, mitte jungilikku maailmapilti. Tõsi, kummituslaev, mille autoriks on kunstnik, kelle aju sünnitas ka happelise Võõra kuju, võib ju olla osa Reaalsest, sest just selles laevas lamab hunnitu hulk võõra eluvormi jälke munasid. Kuid selge on see, et võõras eluvorm on hävitanud tundmatu kosmoselaeva meeskonna: ühe laiba kõhus haigutab mustav auk. Kuid see ei anna alust oletada, et elukad on hävitanud kogu võõra tsivilisatsiooni. Siit aga juba võiks tuleneda järgmine küsimus, millest mõni kerget raha lootev stuudio võiks teha näiteks ?Alien?i? kuuenda osa: kui see tsivilisatsioon eksisteerib, siis milliseid teadmisi ja uskumusi nad omavad? Scotti ?Alien?i? loo seisukohast täiesti sekundaarne küsimus. Kuid ometi võimalusena kohal, nähtav tontliku ja samas majesteetliku moodustisena ebasõbraliku kliimaga planeedi udus. Võib öelda, et see kosmoselaev on küll filmi olemusele allutatud, kuid ei ole selle loomulik osa, ei esinda seda.

8.

Kuid nüüd lõpuks asja juurde. Üksainus jäle elukas hävitab kuus inimest, ainuke, kes pääseb, on Ripley. Tema pääsemine pole küll loogiline (kuidas on võimalik elada kauem Unsterblichkeit?i kehastusest?), kuid see on andeksantav, kuna Ripley?t ei võta kodusel kosmodroomil vastu juubeldav rahvahulk, vaid justkui hävimatuna, kuid samas surelikuna jääb ta üksinduses kosmose piiritusse ulpima, küll mitte ?ajaliku kestata? nagu Jungi nägemuses, kuid siiski elu ja surma piiril. Kuidas? Mõistes oma ränka olukorda ja sellele rahulikult järele andes ? kuigi teda ei ähvarda ükski otsene oht, pole ka sugugi kindel, et ta veel kunagi koju jõuab. Ta pole küll oma kehast lahus, kuid ? mida tähendab üksik inimkeha keset kosmilist mõõtmatust; keset vahemaid, mida suurem osa inimesi ei oskaks isegi nimetada? Filmi kütkestav finaal näitab hüperunne vajuvat Ripley?t, kes peab olema uinudes teadlik, et unest võib saada igavene uni. Kuid ometi on Ripley rahulik, teispool hüsteeriat, püsides oma nahas, kuid olles juba kõigest talle tuntust, nii sümboolsest ning paradoksaalselt ka kehalisest irdumas. Sõnu, mõtestamist pole vaja, ta on lihtsalt elus. Siit küsimus: kas ta ei kujuta (hetkelistki) ideaali kellestki, kes on vabastanud ennast ?surma võimust?? Igatahes on oma kapslikeses (jumal teab, ehk ?lähemal? Deenebile kui inimkond tegelikkuses kunagi suudab?) magama jäävas tüünes Ripley´s ühendunud Jungi ja Lacani nägemus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming