„Suur Gatsby” ehk Kui armastus läheb kaduma

Birgit Drenkhan

Kahe „Suure Gatsby” võrdlus kaldub režissöör Jack Claytoni 1974. aasta linateose kasuks. Mängufilm „Suur Gatsby” („The Great Gatsby”, Austraalia-USA 2013, 142 min), režissöör Baz Luhrmann, stsenaristid Baz Luhrmann ja Craig Pearce F. Scott Fitzgeraldi romaani ainetel, operaator Simon Duggan, helilooja Craig Armstrong. Osades Leonardo DiCaprio, Tobey Maguire, Carey Mulligan, Joel Edgerton, Isla Fisher, Jason Clarke jt. Linastub Tallinna ja Tartu kobarkinodes. „Suurt Gatsbyt” on alati saatnud glamuur ja sära, mõneti on kulissidetagune veel pompoossem kui härra Gatsby peod. Paraku varjutab kõik see muinasjutulise (rikas tüdruk – vaene poiss) armastusloo. Vaene ohvitser soovis rikka tüdruku kätt, kuid nagu neiu Daisy ise ütleb: „Rikkad tüdrukud ei abiellu vaeste poistega, see lihtsalt on nii, Jay!”. Noormees pingutas, muutis oma identiteeti, asus elama uhkesse häärberisse, korraldas luksuslikke pidusid ... See küll köitis tüdruku meeli, kuid ei olnud piisav abiellumiseks. Hea näide, kuidas piisava tahtmise juures võib saavutada palju, kuid armastuses paraku ühepoolsed pingutused vilja ei kanna. Sama lugu on filmi tegemisegagi. Kui kostümeerijad teevad koostööd moemajaga, et lisada tegelastele luksuslikku sära, ja kui kasutatakse uusimat tehnoloogiat, et film üles võtta ja kokku monteerida, jääb ainult sellest väheks – vaja on ka head maitset.

Baz Luhrmanni „Suur Gatsby” (2013) valmistas pettumuse. Francis Scott Fitzgerald on kirjeldanud oma raamatus glamuurseid, suursuguseid pidusid, 2013. aasta adaptsioonis näeme aga banaalset ja ülemäära toretsevat pidutsemist. Tõsi, 1920. aastad olid jumalavallatud: naised oma iseteadvate lühikeste soengutega ja pahkluid paljastavates kleitides, ehiti end sulgede ja pärlitega. Kuid tänaste moraalinormidega võrreldes võib öelda, et seda vulgaarsust saatis ikkagi vaoshoitum käitumine ja väljapeetus. Vulgaarne väljapeetus?

2013. aasta Gatsby filmilugu on neljas romaani ainetel vändatud linateos (on ka tummfilm, mis tänaseks päevaks aga kättesaamatu/kadunud). 1974. aastal linastunud Jack Claytoni tõlgendus on Luhrmanni filmiga võrreldes tundlikum ning paremini on tabatud see, mida ma ennist nimetasin vulgaarseks väljapeetuseks. Hoolimata sellest, et filmid kestavad sama kaua (Claytoni film on kaks minutit pikem), on Luhrmann lähenenud oma tegelastele suurema ükskõiksusega, mitmed liinid jäävad kas üldse välja arendamata või siis poolikuks. On selgelt näha, kuidas ja kus režissööride rõhuasetus on märgatavalt erinenud. Kuigi pildikvaliteedilt on vanem film kehvem, on Clayton loonud õhustiku, mis näib loomutruu ning toetab näitlejat – Luhrmann lihtsalt jutustab, Clayton annab hinge.

1974. aasta „Suure Gatsby” versiooni vaadates kippus vägisi pähe mõte Luhrmanni pisikesest vimkast meie kõigi, kuid ennekõike Gatsby kulul, teha kaunist armastusloost ülevõimendatud šarž. Kaunis džässiajastu on välja vahetatud Jay-Z ja hiphopiga, kabareetantsijad aga korpulentsete afroameeriklastega. Tekib küsimus, miks on kujutanud Lurhmann 1920. aastaid kõrvuti tänasega? Kas ta tahtis selle kaudu tuua tegevuse vaatajale lähemale … et ka meie tajuksime 20ndate vulgaarsust siivutuna, mitte ei õhkaks romantiliselt „milline elegants”? Kas 1920. aastate matkimine tundus Lurhmannile liialt sentimentaalsena, ajaloodraamana?

Claytoni ja Luhrmanni film ei erine teineteisest mitte ainult rõhuasetuselt, vaid ka lõpp on täiesti teistsugune. Luhrmann, kuna ta võttis juba suurelt ette, siis lõpetab ta ka suurelt, mängib emotsioonidele. Kusjuures pean mainima, et see täitsa meeldis mulle.

Võib-olla on asi ajastus. Tänapäeva inimene on harjunud klantspiltidega, pideva action’iga ning välise emotsionaalse stimuleerimisega. Sellest tulenevalt võib Claytoni film jääda praegusele vaatajale aeglaseks ning sealt saadav emotsioon keerdub hinge ümber nii peenikese niidina, et seda peaaegu polegi tunda. Sellest hoolimata tasub režissöör Claytoni versiooni vaadata.

Omal ajal sai ka Clayton hulgaliselt negatiivseid arvustusi. Peamiselt süüdistati filmi selles, et ajastut on kujutatud ebatruult ja vääritult (mida nad küll praeguse kohta ütleksid!). Samuti ei olevat film andnud edasi loo taga olevat imelist armulugu – sama võib ka Luhrmannile ette heita. Tundub, et kuigi raamatu tõlgendamine on mitmete dekaadide jooksul muutunud, filmikunst on läbi teinud tehnilise arengu, on etteheide filmile sama: armastus läheb kaduma. Lugu on olemas, kuid suur emotsioon selle kõige taga jääb kättesaamatuks. Ehk ei olegi asi nii väga režissööris, kuivõrd suurtes teostes enestes, mis on pildiliselt püüdmatud?

Fitzgerald lõpetab raamatu lausetega: „Gatsby uskus rohelist tuld, seda ohjeldamatut tulevikku, mis meie eest iga aastaga ikka enam ja enam taandub. Tookord lipsas ta meil käest, aga mis sellest – homme jookseme kiiremini, sirutame käed kaugemale välja … Ja siis ühel ilusal hommikul … Niisiis rügame edasi, paadinina vastuvoolu, ja meid kantakse peatumatult tagasi minevikku” (tlk Enn Soosaar). Ehk on ka meie režissöörid rohelise tule usku – loodavad tabata tabamatut, mõistmata, et see, mis kõlaliselt kaunis, ei pruugi pildiliselt nii paista. Kuid tasub proovida, ehk on ka neljakümne aasta möödudes armastust kergem (pildile) püüda?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming