Suure melodramaatiku taasavastamine

Aare Ermel

Mängufilm „Kõik, mida ihkan” („All I Desire”, USA 1953/1981, 76 min), režissöör Douglas Sirk, operaator Carl E. Guthrie. Osades Barbara Stanwyck, Richard Carlson, Lori Nelson jt. Mängufilm „Alati saabub homne päev” („There’s Always Tomorrow”, USA 1955/1983, 81 min), režissöör Douglas Sirk, operaator Russell Metty. Osades Barbara Stanwyck, Fred MacMurray, Joan Bennett jt. Mängufilm „Lõppakord” („Interlude”, USA 1957/1985, 86 min), režissöör Douglas Sirk, operaator William H. Daniels. Osades June Allyson, Rossano Brazzi, Marianne Koch jt. Sõjajärgse Hollywoodi melodraamalavastajate seas oli oma kroonimata kuningas – Douglas Sirk (1900–1987), kelle tähtsust maailma filmikunsti ajaloos hakati täielikult mõistma alles 40-45 aastat tagasi. Douglas Sirki loomingut on pidanud oma suureks eeskujuks nii Rainer Werner Fassbinder kui ka Pedro Almodóvar, aga ka näiteks Todd Haynes („On taevas nii kaugel”) ja François Ozon. Legendaarse melodramaatiku loomingu uus taasavastamine algas viie-kuue aasta eest, kui esmakordselt jõudsid laserplaadile Sirki vähem tuntud klassikafilmid.  

Kes oli Douglas Sirk?

Hamburgis sündinud ning Müncheni, Jena ja Hamburgi ülikoolis tudeerinud Detlef Siercki (tema isa oli taanlane) filmindusse tulek oli igati ootuspärane. Oli ju tegemist 1920. aastate Saksamaa ühe võimekama teatritegelasega (Bremeni Schauspielhausi kunstiline juht 1923–1929, Leipzigi Altes Theateri direktor 1929–1936), kes oli toonud lavale Shakespeare’i, Ibseni, Molière’i ja Brechti teoseid. Oma esimese mängufilmi lavastas Sierck 35aastaselt. Tema Saksamaa perioodil valminud produktsiooni võib nimetada melodraamadeks (seda küll tähenduses muusika + draama). Suurim edu saatis „Lõppakordi” (1936), mis tunnistati Venezias parimaks muusikafilmiks. Vahest veelgi tuntumad Saksa filmid „La Habanera” ja „Võõrale rannale” valmisid aasta hiljem, mõlemas säras peaosas rootslanna Zarah Leander.

Vaatamata üha kasvavale mainele otsustas Detlef Sierck sünnimaalt lahkuda. Ta jõudis Hollandi, Prantsusmaa, Hispaania, Lõuna-Aafrika ja Austraalia kaudu 1939. aastal USAsse. Võõrsil võttis ta enesele ameerikapärasema nime Douglas Sirk. Tema perekond jäi Saksamaale: naine tundis võimuloleva natsivalitsuse suhtes varjamatut sümpaatiat, ainsast pojast Claus Detlefist oli aga kujunenud üks riigi populaarsemaid lapstähti.

Enne teda võõrsile elama asunud kolleegid Fritz Lang ja Billy Wilder olid juba jõudnud tõestada oma võimekust filmi vallas. Sierck-Sirk pidi kannatlikult ootama neli pikka aastat, enne kui tal lasti lavastada odava raha eest propagandafilm „Hitleri timukas” (1943). Järgmiseks tööks oli tšehhovlik „Suvetorm” (1944), mis leidis kriitikute seas väga head vastuvõttu, kuid jäi paraku kassaeduta.

Sierck-Sirk tegi režissöörina 42 täispikka filmi, sealhulgas krimipõnevikke, romantilisi komöödiaid, vesterne ja sõjadraamasid. Kineasti loomingu kõrgperiood (1951–1959) on tihedalt seotud kompaniiga Universal-International Pictures. Vähemalt üheksa sel kümnendil valminud stiilset melodraamat: „Kõik, mida ihkan” (1953), „Arsti südametunnistus” (1954), „Kõik, mida taevas lubab” (1955), „Alati saabub homne päev”, „Tuulde kirjutatud” (mõlemad 1956), „Lõppakord”, „Tuhmistunud inglid” (mõlemad 1957), „Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958) ja „Elu imitatsioon” (1959) kuuluvad filmiklassika kullafondi.

„Elu imitatsioon”, kriitiline nägemus ameerikalikust heaoluühiskonnast ja selle petlikest unelmaist, jäigi Douglas Sirki luigelauluks, pärast seda otsustas ta filmitööst tagasi tõmbuda. Kas oli põhjuseks vilets tervis, küllastumus ameerikalikust massikultuurist või mõlemad kokku, kuid Sirk pöördus tagasi Euroopasse, elas vahelduva eduga Saksamaal ja Šveitsis. Noore Fassbinderi vaimustunud hinnangul olid Douglas Sirki Ameerika perioodi melodraamad „parimad filmid maailmas”. 1970. aastate algul avastasid Sirki linateosed briti filmihuvilised. 1972. aasta Edinburghi filmifestivali kavas oli põhjalik retrospektiiv vanahärra kogu loomingust.

Digitaalselt taastatud Sirki looming

Douglas Sirki ameerikaliku elulaadi pahupoolt tutvustavatest küünilisevõitu melodraamadest on kahtlemata kõige olulisem eepiline „tuhkatriinulugu” „Tuulde kirjutatud”, mida iseloomustab kujukalt hiljem filmile lisandunud paljuütlev epiteet „Soap Opera Deluxe”. Tänapäeva seebikate nurgakiviks tituleeritud meistriteose märksõnadeks on „alkoholism”, „šantaaž”, „armukadedus”, „rahaahnus”, „rivaalitsemine”, „nafta” ja „intsest” ning selle ainsat üdini positiivset tegelast mängis režissööri toonane meelisnäitleja Rock Hudson (1925–1985).

Seebiooperlikud on peaaegu kõik Sirki Hollywoodi perioodi melodraamad. Vaadeldava DVD-kogumiku kolmest melodraamast tuntuim on „Kõik, mida ihkan”. Näitlemisandega Naomi Campbell lahkus 1900. aastal (pärast skandaalset armulugu) kodulinnast. Mõnda aega oli ta suuremal laval isegi mingisugune primadonna. Paraku osutus kuulsus üürikeseks (Broadwayst võis ainult unistada!) ning Naomil tuli elatist teenida vodevillis esinemisega. Kümmekond aastat hiljem saabub teismelise tütre Lily kiri kutsega tulla vaatama, kuidas omaenda laps kooli lõpunäidendis särab. Külaskäik kunagisse kodulinna ei olegi nii roosiline. Linnarahvas pole midagi unustanud ja otsustab Naomit tema mineviku patu eest karistada. Taaskohtumine sugulastega sunnib naist mõttele, miks ta küll ei taibanud distantsi hoida. Selline lugu ei saa kuidagi hästi lõppeda, produtsentide nõudmisel konstrueeritud happy end oleks justkui pärit mõnest teisest filmist.

Ekraanidiiva Barbara Stanwyck mängis peaosa ka melodraamas „Alati saabub homne päev”. Töönarkomaanist leluvabrikant Clifford Groves elab väikekodanlikku äärelinnaelu. Pealtnäha on kõik korras ja turvaline, tema koduperenaisest proua hoolitseb mehe ja nende kolme lapse eest. Ometi tunneb Clifford ennast juba pikemat aega õnnetuna ja perest isoleerituna. Ootamatult kohtab ta oma 20 aasta tagust kallimat Normat (Stanwyck). Vahepeal edukalt abiellunud ja lahutanud daam teeb kähku selgeks, et Cliffordi elu ei saa kuidagi nimetada unelmate koduks. Pigem sarnaneb Clifford mängurobotiga, kes on programmeeritud käituma täpselt nii, nagu parasjagu tarvis. Tõelisest armastusest ei maksa unistadagi ning mehel on targem minna tagasi oma musterperekonna juurde, kus ta saab segamatult edasi fantaseerida.

„Lõppakord” on uusversioon kinofilmist „Kui saabub homne päev” (1939), mida on üksjagu kaasajastatud. Naiivsevõitu Helen Banning sõidab Ühendriikidest Münchenisse, lootes leida Euroopast elukogemust ja hea õnne korral ka romantikat. Tutvumisele dirigent Tonio Fischeriga järgneb põgus armuromaan. Õnneks taipab noor ameeriklanna peagi, et tõelisest armastusest on asi kaugel. Esiteks on Toniole esmatähtis vaid muusika, teiseks on tema vaimselt tasakaalutu proua Reni väga armukade ega suhtu õilmitsevasse „romaani” sugugi heasoovlikult. Tänu Technicolori kirkatele värvidele mõjus „Lõppakord” filmi valmimisajal nagu turismireklaam.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming