Suurus on vaatenurga küsimus

Juubeliaasta „Eesti Vabariik 100“ lühimate ööde valguses on põhjust rääkida ka üha enam lühenevast filmikunstiformaadist – lühifilmist.

PETER MURDMAA

Tundub, et keegi eriti vastu ei vaidlegi, kui pakun, et laias maailmas tuntakse Eesti filmikunsti eelkõige tänu meie lühifilmidele. Võib-olla on see väide julgevõitu, kuna lühifilmi all oleme harjunud mõistma peamiselt lühimängufilmi. Kui dokumentaal-, anima- ja mängufilm on tootmispõhiselt oma hinnaskaala tõttu paigutatud eri kaalu­kategooriatesse, siis filmilevis on määravaks ainult filmide pikkus. Võiks ju järeldada, et meie animameistrite Priit Pärna, Riho Undi, Ülo Pikkovi, Priit Tenderi ja paljude teiste tegijate teosed on lühifilmid. Aga mis on filmide tuntuse mõõdupuu? Pääsemine n-ö kaubamärgiga festivalidele. Osalemine Veneetsias, Torontos, „Sundance’il“ või mõnel muul elitaarsel filmifestivalil tagab filmile edu nii festivalilevis kui ka müügis.

Sellel rindel on tänavu väärikamate festivalidevõitudega pärjatud Chintis Lundgreni animafilmi „Manivald“ (2017). Pääsemine tipptasemel animafestivalidele, nt Stuttgardis või Annecys, on animaalal suur saavutus, Clermont-Ferrand või „Sundance“ on omaette võiduloos. Teine mõõdupuu, millest meile meeldib lähtuda, on kõikvõimalikud arvulised näitajad – vaatajad, festivalilinastused, jms. Kui täispikale filmile tagab edu kino- ja telelevi, siis lühiformaadid peavad piirduma enamasti festivalidega, mis küll raha ei kasvata, kuid võivad au ja kuulsust ikka tuua.

Kui toksida eesti filmi andmebaasi (www.efis.ee) otsingusse näiteks Ülo Pikkovi lühianimatsioon „Keha mälu“ (2011), siis on pilt festivaliosaluste ja saadud auhindade kohta suurejooneliselt kirju. Huvitavat infot pakub ka toonase filmitudengi Sander Marani lühimängufilm „Uudishimu tapab“,1 mis osalenud umbes üheksakümnel festivalil ning võitnud auhindu kuueteistkümnel. Statististika seisukohast on ehk vähem oluline see, kui filmile tuleb auhind näiteks „Mórbido“ festivalilt Mehhikos, olulisemaks mõõtühikuks jääb ikka festivalidest osavõtu arv.

Tanel Toomi „Teisel tulemisel“ on ühena vähestest Eesti filmidest olnud asja Veneetsia festivalile. Nüüd on valmimas tema esimene täispikk mängufilm „Tõde ja õigus“.

Kaader filmist „Teine tulemine“

Võib tunduda, et lühifilmidel oleks statistika põhjal täispikkade filmide ees justkui arvestatav edumaa, kuid tegelikkuses see päris nii pole. Ühelt poolt on andmete esitamine tihti kaootiline ja täieliku ülevaate saamine võrdlemisi keeruline jälitustegevus. Pealegi on lühifilmifestivalide või lühifilmi osalusega filmifestivalide arv maailmas tohutult suur. Ühe populaarsema filmide ja festivalide leviplatvormi filmfreeway.com andmetel ulatub arv üle viie tuhande. Aga see on kõigest selles keskkonnas registreeritud festivalide arv. Lühifilmivaldkonna rahvusvahelistel üritustel on mainitud isegi selliseid arve nagu 10 000–12 000. Lühifilmifestivalide koguarvu peetakse laialdaselt ka suuremaks, kui mis tahes muude filmifestivalide oma. Väidetavalt võib kohata Indias või Lõuna-Ameerika maade kõrvalistes paikades festivale, mida keegi kunagi üles pole tähendanud, aga nende sisuks on ikkagi – lühifilm!

Tänu festivalide internetipõhiste regisreerimisplatvormide lihtsusele ja kättesaadavusele on asunud festivale „korraldama“ ka pahategijad. Ikka ja jälle avastatakse siit-sealt mõni võltsfestival, millel on täiesti usutav brändimine ja taust. Petuskeemi kasuallikaks on filmide eest esitustasu kasseerimine. On ka kurbnaljakaid juhtumeid, kus mõni eriti entusiastlik filmitegija on oma kulul sõitnud osalema filmifestivalil, mida pole olemas. Veelgi alatuma petuskeemi järgi varastatakse filmid lihtsalt kokku ja müüakse riikidesse, kus autoriõigused praegu veel peaaegu puuduvad.

Rõõmustav on see, et need ulmelised petulood hakkavad läbi saama, sest aktiivsed lühifilmifestivalid on loonud oma võrgustikule toetuva ringkaitse ning hoiavad ühiselt sündmustel silma peal.

1970. aastal loodi ülemaailmne organisatsioon Lühifilminõukogu (Short Film Conference) – mittetulundusühing, kes tegeleb lühifilmide propageerimisega, deklareerides: „Me oleme ainus institutsioon maailmas, kelle eesmärgiks on ülemaailmse lühifilmikogukonna ühendamine.“2 Sinna kuuluvad rahvusvahelised mainekad lühifilmifestivalid, leviettevõtted ja muud institutsioonid. Lühifilminõukogu on nüüdseks välja andnud oma eetikakoodeksi, millega sätestatakse filmitegijate ja festivalide vahelise ausa toimimise põhimõtted.2 Eestist kuulub organisatsiooni Pimedate Ööde filmifestivali alafestival „PÖFF Shorts“ ja sellest aastast ka Eesti Lühifilmi Keskus.

Kirjanduse eeskujul

Olgugi et lühifilmifestivalidele pääsemine ja lühifilmide kättesaadavus maailmas on võrdlemisi lihtne, ei ole lühifilmil veel õnnestunud liikuda festivalilevist edasi kinolevisse. See on üks peamisi põhjusi, miks sai enam kui neli aastat tagasi alguse Eesti Lühifilmi Keskus. Audiovisuaalsed lühivormid väärivad sõltumatut eksistentsi, eelkõige mängu- ja dokumentaalfilmid, sest kuigi kalli tootmishinna tõttu on klassikaline animatsioon lühivorm, annab filmikeele atraktiivsus sellele eelisseisundi. Täispika mängufilmi tegemise kirjutamata eelduseks on üldjuhul režissööri võimekus teha lühifilmi. See on võrreldav luuletuse või jutustuse kirjutamise äraõppimisega enne romaani kallale minekut.

Nagu kirjanduseski, on filmikunstis mitu lühiformaati ja ainult üks neist tundub sobivat režissööri proovilepanekuks. Rootsi filmi instituut on sellele formaadile andnud nimetuseks novellfilm. Novellfilmi pikkus on 20–30 minutit, selle tingivad eelkõige telekanalite formaadinõuded. Paraku ei sobi selline pikkus enamikule lühifilmifestivalidele, mille filmide tavapikkus on 15–20 minutit. On ka eliitfestivale, kus võetakse lühifilmina vastu koguni 40–50 minuti pikkusi teosed – Locarno, „Sundance“, aga ka maailma suurim lühifilmifestival Clermont-Ferrandis. Varem kuulus sellesse nimekirja ka Veneetsia, kuid sealne lühifilmi maksimumpikkus on kahanenud 20 minutile. Siin pole aga küsimus niivõrd minutites, vaid filmiformaadi sisulise struktuuri keerukuses. Hästi toimiv novellfilm pakub täiselamuse: selle mõju on kauakestev, lühidus avaldub filmist kaasa võetud tundes, et midagi väga head on otsa saanud. Eesti viimase aastakümne parim novellfilmi näide on minu meelest Tanel Toomi „Teine tulemine“ (2008), millel on ka ühena vähestest Eesti filmidest olnud Veneetsia festivalile asja. Viimasel ajal on üllatavaid leide tulnud juba Balti filmi- ja meediakoolist. Rebeka Rummeli „Ametniku surm“ on suurepärane näide sellest, kuidas Tšehhovi maailmakuulsal novellil põhinev film ei rikkunud ära algmaterjali, vaid avas, vastupidi, lustlikul moel režissööri ande ja ambitsioonikuse.

Koostöös filmikooliga õnnestus mõned aastad tagasi katsetada nende kinos formaati „Lühifilmi neljapäev“. Paljude festivalide abiga linastus igal nädalal rahvusvaheline lühifilmiprogramm, et tudengid saaksid selle maailmaga tutvuda. Linastused olid vaba sissepääsuga, seepärast oli võimalik katsetada lühifilmide kooslusi erineva taustaga publiku peal. Eesmärk oli välja selgitada selline formaat, mis toimib lühifilmikollektsioonina nii arthouse- kui ka kommertskinos. Usun, et see õnnestus.

Eine murul“

Lühifilmiprogrammide koostaja ja levitajana on mul olnud hea võimalus tutvuda Clermont-Ferrandi lühifilmifestivali nn videoraamatukoguga. Kuna tegemist on kõige olulisema lühifilmifestivaliga, millega koos peetakse ka filmiturgu, siis on suurele osale filmitegijaist oma filmi sinna saamine kättesaamatu privileeg. Videoteegis hoitakse aasta ringi üleval kuni 10 000 lühifilmi ja nende vaatamine ühes keskkonnas on omaette elamus. Seal filme jälgides on mul tekkinud arusaam festivalide filmivaliku põhimõtetest. Filmifestival on olemuselt filmikunstinäitus, kuhu koondatakse valdkonna paremik, nagu näitusele ikka, vastavalt festivali teemale või profiilile. Gurmaanidele pakutakse kaaviari. Laiem filmihuviliste ring soovib ilmselt midagi vaheldusrikkamat – kaaviari kõrvale kartulit, maitseks sibulat ja pits viina kõrvale … Ei ole haruldased needki korrad, kui kinolised linastuse ajal tukuvad. Teisisõnu: kui programmid oleksid lühemad ja sisaldaksid ka meelelahutust või teravat satiiri, oleks ka vaataja elamus vaheldusrikkam. Videoteegis on vaheldusrikkus omalaadsete huvitavate filmide näol olemas, kuid festivalidel seda tihti ei kohta. Kui lugu pole räägitud sügavas kunstilises väljenduslaadis, siis on selles justkui vähem väärtuslikku. Kui sisu pakub vaheldusrikka elamuse, on ülejäänu juba pakendamise küsimus. Kui aga sisu ei ole pakendist üle, siis …

Vähem on enam, enam-vähem

Üks asi on luua lühifilmide programm või kollektsioon uue teosena juba olemasolevatest filmidest, kuid filme saab tootagi juba otse lühifilmikollektsiooniks. Kirjutasin neli aastat tagasi Sirbis sel teemal3 ning hiljem oli see arutlus­aineks ka paljude filmitegijaga. Nüüdseks ongi juba olemas kaks kollektsiooni, mis on hea eeskuju võimalikele järgmistele.

Kuukulguri toodetud „Paha lugu“ (2018) on kokku pandud kasseti põhimõttel – eri aegadel tehtud autorite looming on koondatud ühtseks tervikuks. Ühendavaks lüliks on ühe tootjafirma (Kuukulgur Film) stiil ja filmid ning filmide vahele kujundatud Priit Tenderi värvikad animatsioonid. Teine huvitav tulemus on Silmviburlase toodetud kuue autori dokumentaalfilm „Juured“ (2018), mis on suurepärane näide lühifilmide kollektsioonist – filmid on loodud teadlikult ühe terviku osadeks. Eelmise näite sarnaselt on ka siin kasutatud meisterlikke animavahepalasid. Seekord puhkab vaataja silm ja mõte noore nukufilmitalendi Anu-Laura Tuttelbergi sketšidel. Tähelepanu väärib asjaolu, et mida lühem on film, seda tugevam on autori kohalolek oma sõnumiga. Viis lühifilmi võivad järjest vaadatuna mõjuda liiga küllastavalt: vaataja võib veel tunnete ja mõtetega viibida eelmises filmis, kui juba viiakse ta järgmisesse.

Paljud festivalid on saavutanud selle ümberhäälestuse kerge valguse toomisega saali umbes kümneks sekundiks. Minule sobivad animeeritud mõtisklused enam, muidugi eeldusel, et need ei hakka liialt domineerima.

Kiirelt muutuvas maailmas muutuvad ka väärtushinnangud, kuid mõningad asjad tulevad ikkagi suure ringiga tagasi sinna, kust olid alguse saanud. Filmikunsti algpäevil eraldi lühifilmi ei olnud, ühel hetkel hakkas filmide pikkus kasvama, kuna taheti pikemat, kestvamat elamust. Viieminutiline film oli äkki selleks valikuks liiga lühike. Nüüd, mil valitseb info üleküllus ja valikurohkus, tundub hoopis, et täispikk film on omakorda liiga pikk, et sellele rohkelt aega kulutada. Olgu kuidas on, kuid ühismeedias toimuva põhjal otsustades on äratuntavalt suurenenud vajadus audiovisuaalsete lühilugude järele. Ja iga lugu on täpselt nii lühike, kui on vaja sõnumi edastamiseks emotsionaalse elamuse või õpetuse kaudu.

Eelmisel aastal linastas Eesti Lühifilmi Keskus koostöös ERRiga ETV2 ekraanil eriti lühikeste filmide eriprogrammi. Arvude juurde tagasi tulles: 15minutilist programmi jälgis hilisõhtusel tunnil üle 30 000 inimese.

1 „Curiosity Kills“, Sander Maran, 2012.

2 http://shortfilmconference.com/code-of-ethics/

3 Peter Murdmaa, Lühidalt lühematest. 21. XI 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht