Tšehhi dokumentalistid süüdistavad televisiooni

Kristiina Davidjants

Muljeid festivali “Finale” dokumentaalfilmidest: ajalugu, päevapoliitika ja mustlased.  

Teame tšehhi mängufilmi kuulsusrikkast võidukäigust läbi filmiajaloo, aga vähesed on süüvinud sealse dokumentaalfilmi maailma. Ilmselt tuleb osal Sirbi lugejatest kohe meelde paari aasta tagune dokumentaalfilm “Tšehhi unelm” (“Czech Dream”, rež Vít Klusák ja Filip Remuda), milles bluffiva reklaamiga hullutatud rahvamass tormab avama supermarketit, mida polegi olemas. Aga edasi?

Minul oli suurepärane võimalus tutvuda kogu tšehhi eelmise aasta dokumentaalfilmi toodangu väidetava paremikuga tänu asjaolule, et osalesin Plzenˇis (eestipäraselt siis Pilsenis) tšehhi filmide festivali “Finale” dokumentaalfilmide võistluse žüriis. Konkursil osales 28 filmi, vaatamist jätkus varastest hommikutundidest hilise õhtuni, sekka ka mõni mängufilm. Millised on siis muljed tšehhi filmi hetkeseisust? Segased, vastan ma.

 

 

Telepisik tõsielu kallal

 

Räägitakse ju ikka, et reisida on hea – veendumaks, et kodus on parem. Filmifestivalidel tasub käia nägemaks, et kodused filmid on täitsa head, mõned neist lausa kõrgem klass! Kataloogi lugedes tundus iga teema suurepärane, film pani aga nõutult toolil nihelema. Nii suure ja võimsa filmimaa kontekstis hämmastas reeglina väga halb operaatoritöö, kohmakas montaaž ning see, et valmis filmid kippusid meenutama nn toorest montaaži. Kui otsida mingeid üldistavaid niite, siis suuremas osas filmides käsitleti ajalugu, päevapoliitikat ja mustlasi. Halvimal juhul oli tegu üsna üheülbaliste lugudega, aga parimal juhul (ja sinna me veel jõuame) tõelise meistriteosega. Kui ma küsisin kohalikelt filmitegelastelt, et miks siis nii mannetu kaamera (teame ju FAMU hiilgust), toodi ettekäändeks madalad eelarved ja fakt, et see sunnib režissööre kasutama “neid telesoperdajaid”. Samuti oli filmide tiitreid uurides huvitav täheldada, et lisaks stsenaristile ja loo autorile on alati kirjas ka dramaturg. Paraku see, mis aga enamikus filmides puudu, oligi dramaturgia. Jälle vastati järelepärimisele midagi segast, et tegemist on möödunud aegade jäänukiga, ning mõmiseti taas midagi ähvardavat televisiooni aadressil. Tasahilju tekkis tunne, et kõigis tšehhi dokumentaalfilmi hädades on süüdi abstraktne “tele”, mis saboteerib häid algatusi. Ma jään, tõsi küll, selle väite suhtes pisut umbusklikuks, pigem tekib tunne, et mõnel filmitegijal istub lihtsalt väikene “tele” peas, mis vabandab mõttelaiskust.

Programmi vaadates hämmastas, et filmides ei osata jutustada lugu, paljud dokud olid täis lõputuid kordusi: kogu vajalik informatsioon jõudis vaatajani üsna kiirelt ja edasised kaadrid juba pigem dubleerisid sama teemat kedrates. Aga pärast seda nutulaulu on sobilik meenutada ka häid elamusi.

Niisiis armastavad tšehhi filmitegijad ajalugu ja päevapoliitikat. Jan Šikli kaks dokumentaalfilmi kuuluvad selle sama maapõhja kirutud televisiooni saatesarja “Isiklik sajand”. Mõlemad filmid olid montaažfilmid, kus kogu visuaalne taust oli kokku pandud koduvideotest. “Madal lend” oli lugu, kus minategelasest naisterahvas jutustas oma ebaõnnestunud abielust ambitsioonika lenduriga, kelle lõpuks hukutasid alkohol ja poliitilised olud. Peategelaste endi filmitud kaadrid said alguse 1940ndatel ning lõppesid 1970. aastatel. Õnnelikud ja poseerivad pühapäevased liikuvad pildid, mis kaetud masendava tekstiga, tekitasid väga mõjuva efekti. Tekkis kohe tahtmine näha midagi analoogset eesti inimeste saatusest.

“Viiulirüütel” (rež Pavel Marek) oli kerge vaatamine edevast noorukist, kes võitleb oma mustlase identiteedi eest, leiab, et tema relvaks on viiul ning muretseb pidevalt selle pärast, et ta kaadris ikka piisavalt esinduslik välja näeks. Naljakas film, kus siiski suurem osa potentsiaalist on maha magatud.

 

 

Teenelise egotrip ja abieludraama jätk

 

Ivan Vojnári “Mälestused” järgis üsna täpselt Jean Rouchi ja Edgar Morini poolt ette tallatud radu. Võttegrupp küsitles mõne kuu jooksul tšehhide erinevaid ühiskonnagruppe. Märksõnadeks olid: õnn, armastus, raha jne. Võluv vaatamine, kuid siiski mitte kuigi üldistusjõuline.

Ühe esikohakandidaadi Karel Vacheki film “Zaviš” jättis meie kolmeliikmelise rahvusvahelise žürii slovakist kolleegi vaimustusest hingetuks. 147minutine film kujutas sisuliselt režissööri autoportreed, kus ta jalutas ekraanil ringi ja vestles inimestega Tšehhoslovakkia teemadel. Ei teki kahtlustki režissööri mõttesuuruses ning valgustavas mõjus filmiüliõpilastele, sest tegemist on FAMU dokumentaalfilmi õppetooli juhatajaga. “Aga ta ei ole ju kunagi saanud ühtegi preemiat!” ahastas slovaki režissöör. “Ta on väga tähtis mees! Ma olen nii rõõmus, et Tšehhi kultuuriministeerium finantseerib tema filme, aga talle on vaja ka autasu!” hüüatas ta. Paraku ei avaldanud antud film mõju ei eestlannale ega sakslannale, kes ei teadnud suurt midagi filmi autori biograafiast. Esiteks peaks film olema mõistetav ka ilma režissööri põhjalikku elulugu ja filosoofilisi vaateid tundmata; teiseks ei pea mina isiklikult režissööri, kes saab riiklikelt instantsidelt raha, et portreteerida ennast 35millimeetrilisel filmilindil kahe ja poole tunnises filmis, sugugi represseerituks. Konkreetsel festivalil tuleb autasustada eelkõige filmi, mitte isikut ja tema saavutusi läbi aegade. “Andke siis film oma sentimentaalsele jurale,” ohkas murtud slovak. Ja andsimegi, kuigi sentimentaalseks juraks on võidufilmi “Marcelat” küll raske nimetada.

Helena Trˇeštíková “Marcela” sai alguse juba rohkem kui 25 aastat tagasi, kui režissöör alustas Tšehhi riikliku televisiooni tellimusel dokumentaalsarja “Abielulood”. Sari jälgis tollal kuue abielupaari elu läbi kuue aasta, linastudes 1987. aastal esmakordselt televisioonis ning sai erakordse populaarsuse osaliseks. Kakskümmend aastat hiljem pöördus režissöör tagasi oma kangelaste juurde ning filmis sarjale järje, mis kordas esimese “väljalaske” publikumenu. Trˇeštíková on tunnistanud, et ka teda ennast rabas, millised kapitaalsed muutused on vahepeal ühiskonnas aset leidnud. Kui suurem osa tema paaridest otsustas abielluda, et saada lõpuks oma korter ja vanemate juurest ära kolida, siis nüüdne noorem publik vaatab seda uskumatu peavangutusega. Samuti polnud tema kangelastel 1980. aastatel probleeme töötusega, mis osutus “Marcela” ühe peategelase jaoks ilmselt saatuslikuks. “Finale” festivali dokuprogrammi võidufilm on ühe sarja tegelase elukäigu edasiarendus. Marcela abiellub 1981. aastal Jirˇiga, aasta pärast sünnib tal tütar, järgmisel aastal lahutab ta mehest. Siis kolib ta mehe vanemate juurest oma vanemate juurde, saab lõpuks korteri, on õnnelik, otsib tööd. Palju aastaid hiljem on ta saanud arenguprobleemidega poja, ainus Marcela liitlane on tema tütar. Juba näib elu olevat stabiilne ja õnnelik, välja arvatud see, et tütar ei leia tööd ja peab ette võtma pikki rongisõite Prahasse, et ennast siiski juhutöödel ära elatada. Ning siis saabub nagu välk selgest taevast Marcelale teade, et tema tütar jäi rongi alla. Nüüd on ta ilma oma põhilisest toest, jäänud üksi pojaga, kelle isa on surnud, ning ega isast polnud tegelikult ka tema eluajal suurt abi. Filmi peategelane satub pärast ebaõnnestunud enesetapukatset psühhiaatriahaiglasse, kus teda ahistab telefonitsi austaja, kes teab naist tänu telesarjale ning arvab, et on leidnud oma elu armastuse. Lõpus just päikesekiirt ei paista, aga Marcela on oma olukorraga leppinud ning ainus, mis teda huvitab, on kantrimuusika ja õhtud lähimate sõprade seltsis.

 

 

Visadus viib sihile

 

“Marcela” on tekitanud palavaid diskussioone tšehhi filmiüldsuses. Oponendid leiavad, et režissöör on saanud hea filmi ainult tänu oma peategelanna õnnetule saatusele. Säärane väide ajab mind pehmelt öeldes naerma, sest dokumentalisti risk ongi esiteks see, et sa ei tea, kuhu pöördub tuul. Ning teiseks tundub säärane rünnak olevat silmakirjalik, sest suuremas jaos nähtud filmides paistsid autorid olevat provotseerinud mingigi terava olukorra, et tuua filmi ükskõik millist dramaatilist situatsiooni. Ma ei ütle, et ühe õnn on teise õnnetus, aga filmi ilma tugeva dramaatilise konfliktita pole just mitte alati huvitav vaadata.

Teiseks väärib imetlust režissööri järjepidevus läbi kõigi nende aastate. Usun, et filmitegijad, kes käinud paljudel projektide võistukaitsmistel jne, oskavad endale ette kujutada telekanalite esindajate nägu, kui nood kuulevad, et kaup ei saagi poole aastaga valmis. Kolmandaks oli “Marcela” lihtsalt väga hästi tehtud film: kaamera, dramaturgia, kõik komponendid kokku. “See on ju nii lihtne film! See on ju nagu mingi XVIII sajandi romaan!”, oponeeris Vacheki jüngrist slovakk. Jah, seda ta on, näib tõesti lihtne. Aga katsuge midagi säärast ise teha, küll siis saate tunda, kui keeruline see on.

Kokkuvõtteks ütlen, et tšehhi omadega võrreldes on eesti dokid täitsa tasemel. Mängufilme suurt vaadata ei jõudnudki, aga väidetavalt olevat olnud ühtemoodi madaltihe programm, mis koosnes 20 filmist. Publikut oli rohkelt, õlut voolas ojadena ning lõpetamisel oli kohal kogu kohalik beau monde. Televiisorist tseremoonia salvestust vaadates tundus esmapilgul tänu lavakujundusele ja üldisele kadreeringule, et tegemist on “Õnneratta” saate või mingi muu telemänguga. Noh, ehk oli neil telet süüdistades mingis mõttes õigus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming