Tähistaevas Tennisepalees

Jaak L?s

Soome mängufilmi 100. aastapäevale pühendatud näitus Helsingis Veebruari keskpaigast kuni 29. aprillini on Helsingi kobarkino Tennispalatsi ülakorrusel asuvas kunstimuuseumis väljas näitus “Tähistaevas – filmitähti soome filmi kuldajast”. Finnkino, mis Tallinna CCPs pakub peamiselt vaid head kommertsi ja popkorni, on Helsingis olnud sunnitud kinomaja katuse all sallima kaht suurt galeriid ja isegi raamatupoodi. Kultuuride vahe või kultuuriterror? Igal juhul Helsingis paistab, et Kumu meets Coca Cola Plaza.

Näitus on pühendatud, nagu terve rida muidki ettevõtmisi Soomes käesoleval aastal, rahvusliku mängufilmi 100. sünnipäevale. Nimelt 29. mail 1907 esilinastus Helsingis Teuvo Puro ja Louis Sparre lavastatud lühikomöödia “Salaviinapõletajad”. Film ei ole kahjuks säilinud.

Tennisepalee kunstimuuseumis on alati väga põnevaid näitusi olnud, näiteks Yoko Ono fotod, “Star Wars’i” filmisarjale pühendatud väljapanek, arvutumängud ja aluspükste ajalugu, Jeff Koons, filmikaskadöörid jne, jne. Seekordsel näitusel on eksponeeritud soome filmitähtede “elust suuremad” päevapildid, moodsa tehnika abil viimase piirini lihvitud kvaliteedis. Näha on rida kinotoole 1910. aastate keskpaigast, ikka kümnend ja – tool. Väga põnevate kujundusdetailidega tarbeasjad. Muide, enamikus mitte nii pehmed, nagu praegused meie kinodes – pidi olema isegi mugavam istuda.

Omaaegsed filmiprojektorid on ehtsad vana väärika disaini imed, vist küll oleks uhkem tunne saalis istuda, kui tead, et filmilint jookseb läbi Rolls Royce’i meenutava näitamismasina. Näha saab ka enne suurt sõda kasutatud operaatorikohvrit kõigi vajalike filtrite ja lisatarvikutega, samuti filmigrimeerija igapäevaseid töövahendeid.

Kostüümidele pole näitusel seekord rõhku pandud, selleks pole ka piisavalt ruumi; kõike näeb niigi hästi fotodelt, monitorist vaadatavatest filmitreileritest läbi aegade ja samuti suurel ekraanil jooksvatest filmikatkenditest.

Soome filminduse esimesed suured tähed sündisid 1920. aastate lõpu tummfilmides ja staarikultus sai hoo sisse helifilmi tulles (Eesti mängufilmindusele andis see tehnikauuendus teatavasti surmahoobi).

Ansa Ikonen, Tauno Palo, Regina Linnaheimo, Helena Kara, Leif Wager, Joel Rinne ja Teuvo Tulio, kui nimetada ainult mõnesid. Soome filmi kuldaeg ulatub 1930ndatest 1960ndatesse, kuigi sõjajärgsete aastate majandusraskused jätsid oma haavava jälje filmindussegi – aga vaesel ajal, kummaline küll, kipuvad inimesed kinos unistamas käima isegi rohkem kui headel aegadel, kui ainult piletid liiga kallid pole.

Soome Kirjanduse Selts on näituse puhuks välja andnud raamatu “Filmitähtede aeg”, mis sisaldab üle saja lehekülje pilte ning filmiajaloolase Sakari Toiviaineni artikli “Siinpool tähti”. Muide, kes juhtub minema Helsingisse, 19. aprilli õhtul juhib ringkäiku näitusel legendaarne soome filmiloolane ja -kriitik Peter von Bagh.

Soomlased on alati oma filme armastanud. Lisaks laiemalt tuntud suurtele filmifestivalidele on igal aastal soome filmide festival, mis eeloleval nädalavahetusel (12.–15. IV) peetakse Turu linnas juba 16. korda.

Veerandsada filmi ajavahemikust 1939 kuni 2003, vanim film on tänavu meie Theodor Lutsu üles filmitud, Yrjö Norta ja Toivo Särkkä lavastatud “Veebruarimanifest”. Peateemaks on festivalil Mikko Niskaneni looming ja selle võimalikud peegeldused tänase päeva Soome filmiloomingus.