Täiendatud kanalivaliku poliitökonoomia

Ilmar Raag

Vastuseks Indrek Ibruse artiklile “Kanalivaliku poliitökonoomia” 31. III Sirbis.  

Artikkel tõstatas Interneti vabaduse-ideoloogia laineharjal küsimuse, kuivõrd mõistlik oli ETV partnerlus EMTga olümpiaülekannete edastamiseks mobiiltelefoni kaudu. Indrek Ibrus esitab tõsise küsimuse, miks peab maksumaksja uuesti maksma EMT tasulise teenuse kujul saadete eest, mille ta on kord juba kinni maksnud ETV eelarvega. Pean ka edaspidi Indrek Ibrusest väga lugu, ent seekord puudutas ta valdkonda, mida ta ei tunne.

Üldiselt positiivsest ideoloogiast kantud artikli nõrgaks küljeks on autori vähene informeeritus ETV ja EMT koostöö tegelikust ulatusest ja plaanidest. Seepärast näeb ta tonti seal, kus seda ei ole, ja pigistab silma kinni seal, kus oleks tõesti valus vaadata. Alustuseks võiks meenutada, et ITV kaudu näidatavad saated ei ole antud Elionile eksklusiivlepinguga. Ka teised firmad võiksid hakata Internetis edastama ETV saateid, kui nende tase vastab tehniliselt esitatud kvaliteedikriteeriumidele. ITV sündis olukorras, kus ETV ise ei olnud võimeline tegema vajalikke tehnilisi investeeringuid ja ükski teine sideoperaator peale Elioni ei suutnud samuti pakkuda vajalikku tehnilist võimsust. Nii ei ole vastupidiselt Indrek Ibruse hirmudele ka praegu ETV oma programmi igaveseks eksklusiivselt EMT-le maha müünud. (Omamoodi üllatav, kust võib selline naiivne mõte üldse pärineda.) Ometi ei ole peaküsimus see, kellega on ETV parajasti partnerluses. Peaküsimus on milleski muus ja muidu väga targa Indrek Ibruse aine mittetundmine viib tähelepanu tõelistelt probleemidelt kõrvale. 

Eksitakse lauses: “…maksumaksja poolt juba kinni makstud teenuse teistkordne rahakstegemine eraõigusliku ettevõtte poolt…” See väide eeldab, et kui telekanal kulutab ühe saate ekraaniletoomiseks teatud summa, siis on sellega see saade valmis ja kasutatav edaspidi kõigis kanalites. Selline väide näitab, et ei tunta näiteks audiovisuaalteose autoritega sõlmitavate lepingute tingimusi. Autorid eeldavad, et neile makstakse ühelt poolt töö tegemise eest, aga teiselt poolt ka teose levitamise eest. See tähendab, et autor nõuab teose tele-eetris levitamise eest ETVs ühte tasu ja niipea, kui välja antakse näiteks DVD või näidatakse seda teost Internetis, nõuab autor nende meediumide eest lisatasu. ETV muidugi üritab sõlmida autoritega kokkuleppe, et saada endale nende teoste kõikides meediumides levitamise õigused ja paljude ajakirjanike puhul see ka õnnestub, kuid näiteks näitlejate liitu kuuluvatel näitlejatel ei olegi endal õigust kõiki oma autoriõigusi televisioonile maha müüa, sest nad on oma esindamise õiguse andnud liidule, kes igal juhul nõuab teiste meediumide kasutamise eest lisaraha. Seega, kui ETV soovib oma saateid näidata Internetis, DVD peal või mobiiltelefonis, siis paljalt selle soovi eest peab ta hakkama autoriõiguste omanikele juurde maksma. Samal ajal on maksumaksja maksnud ETV riigipoolse toetusena vaid selle eest, et need teosed saaksid levitatud ainult tele-eetris. Eesti autorite nõudmised võivadki näida lõpuks kokku lepitavad, aga siis tuleb tegemist teha uudiste puhul näiteks rahvusvaheliste uudisteagentuuridega nagu Reuters, kes nõuavad nende uudisklippide Internetis edastamise eest eraldi tasu. Tekib kulu, mis ei ole ette nähtud senises ETV eelarves. Milline on ETV dilemma? Ta kas loobub oma programmi innovaatilisemast esitamisest uutes meediumides lisakulu tõttu või siis litsentseerib need saated omakorda viisil, et tarbija ise hakkaks lisakulu eest maksma. Muidugi on aga see tänane lisakulu köömes uute meediumide tulevase käibe perspektiivis. Spordiülekannete õigused on selles suhtes väga tähendusrikkad. ETV-l ei ole mingit vormilist eelist spordiülekannete omandamisel konkurentsi tingimustes. Nii olümpiamängude, jalgpalli tiitlivõistluste kui ka suusatamise teleülekannete õigused kallinevad kiiremini kui ükski teine valdkond televisioonis. Need õigused kallinevad ka seepärast, et meediatööstus ise on tõusutrendis. Spordiõiguste omanikud on teadlikud, et lähitulevikus saavad nad olulist tulu nii Interneti kui ka mobiiltelefoni õiguste müügist. ETV-l on selles olukorras juba täna teoreetiliselt võimatu ligineda suurtele õiguste omanikele ja pakkuda tehingut, mis ei sisalda Interneti ja mobiiliõiguste turuhinda. Kui ETV seda ei paku, siis müüakse need õigused sellele, kes pakub suurema mahuga tehingut, kus uued meediumid on sees. Kui täna maksavad olümpiamängude teleõigused ETV-le umbes 7 miljonit krooni, siis, nagu Indrek Ibrus ise märgib, terendab meile tulevik, kus mobiiltelefoni kaudu edastatav telepilt võib olla iga kodaniku lahutamatu kaaslane ja seega suureneb mobiililevi õiguste hind proportsioonis sellega, kui palju inimesi vaatab mobiilitelevisiooni. Spordi puhul on see olukord ilmselt kõige markantsem, aga tegelikult käib sama halastamatu äri ka filmidega.

Lähtudes eespool toodud avaliku huvi eesmärgist, on taas kaks võimalust, mis mõlemad põhinevad eeldusel, et igale kodanikule jääb alles juurdepääs tasuta teleprogrammile televiisoris. See on oluline, et mingi baas jääb igale kodanikule alati alles. Aga edasi? Esimene võimalus tähendab seda, et maksumaksja maksab kinni iga uue meediumi kasutamisega tekkivad kulud, mille ETV tarnijad (ehk autoriõiguste omanikud) nõuavad sisse turuhindadega.  Olgem ausad, Eesti riik, vähemalt praegusel kujul, ei ole veel kordagi ilmutanud vastutulekut selletaolistes küsimustes. Ma ei oleks nii naiivne, et jääksin lootma ETV riigipoolse rahastuse tõusule võrdselt nende turuhindade tõusuga. Teine võimalus on pragmaatiline ja tugineb Eesti avalikus halduses juba rakendatud mudelile. Mõelgem arstiabile ja pensionidele. Riik garanteerib miinimumi, aga rohkema ja inimväärsema teenuse eest paneb vastutuse kodanikule endale. Tarbija maksab kinni kõik selle, mida tal otseselt ellujäämiseks vaja ei ole.

Mul ei oleks midagi selle vastu, kui Eesti oleks veidi sotsiaalselt kaastundlikum ja veidi kultuurisõbralikum riik, kuid seni ei ole riik andnud ETV-le mingeid signaale selle kohta, et ta sooviks uute meediumide kasutuselevõtuga tekkivad kulud ise kinni maksta. Seejuures arvestame, et meediatööstus on tõusutrendis ja kuna erakanalite sissetulek on kogu Euroopas kasvanud umbes kaks korda kiiremini kui avalik-õiguslikel kanalitel, siis hakkavad just erameedia tegijad määrama uute meediate õiguste ja muude kulude turuhinda.  Mil viisil suudab avalik sektor kaasa teha selles võidujooksus? Tõstab makse?  Tuletan siinkohal meelde, et 2005. aastal vastu võetud Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni arengukava näeb küll ette raha tehnilisteks investeeringuteks, kuid programmide sisuliseks arenguks lähiaastatel riigikogu lisaraha ette pole näinud. Kas see tähendab, et enne 2008. aastat ei tohiks ETV oma programmi Internetis, DVD peal ja mobiilis levitada?

Seega ei ole kanalivaliku poliitökonoomia peaküsimus mitte see, kas ETV on mõnda aega partnerluses EMT või kellegi teisega. See valik peab alati olema ausa konkurentsi põhjal majanduslikult kõige soodsam avalikule sektorile ja pakkuma sisuliselt kõige laiemat kvaliteetset levi. Sel hetkel, kui ETVst ja EMTst said olümpiaülekannete partnerid, ei olnud teised mobiilioperaatorid võimelised pakkuma samasuguseid tehnilisi parameetreid. Kindlasti suudavad nad seda tulevikus juba õige pea ja siis võivad muutuda ka ETV partnerid. Kana-livaliku poliitökonoomia peamine küsimus on aga avaliku sektori suutlikkus kaasa joosta tõusutrendis tööstusharuga arvestusega, et maksumaksja raha sellesse võidujooksu viskamine toimib juba iseenesest inflatsioonitegurina. Võib-olla see on võimalik. Tõestatagu. Mõnes teises riigis, kus infot peetakse olulisemaks rahvuslikuks varaks, seda ehk ka tehtaks, aga Eestis ma seda valmisolekut reaalselt ei näe. Ehkki tahaksin eksida.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht