Tänavune pika mängufilmi saak on kesine ja mage

Tarmo Teder

Üldjoones Eesti filmiaastast 2008. Üle kahe sajandi läve astunud filmikunst paistab vanade muusade kõrval nagu tatine, kuid juba igasuguseid imevigureid teha jõudnud poisike, ent oma väärikus on temalgi. Eriti just siis, kui panna ta kõrvale seisma televisioon või Internet. Ja nagu nimigi ütleb, on filmimaailma säsi ja süda ikka filmid: priske sajandi jooksul kümnete ja kümnete rahvaste parimate kineastide tehtud igasugused säravad linateosed  ning aastast aastasse edasi aina uued ja uued, tuhanded ja tuhanded filmid, filmid, filmid … Palju on tehtud, aga veel rohkem seisab veel ees. Jätame apokalüptilised meeleolud kinolina tarvis, inimesel on uus komme mängida oma võimalikku maailmalõppu vaatamiseks ekraanile.

Kümnest üks

Paljugi on filmivallas veel ees ka meie pisikeses Eestis. Enne jõule on jälle käes aeg hinnata filmiilma  saaki ja protsessi, tehtut ja hoovusi. Et täispikk kunstiline mängufilm on iga filmirahva käilakuju, siis hakatuseks kohe üks kiire üldhinnang: 2007. aastaga võrreldes oli tänavuse eesti pika mängufilmi saak kesine ja mage, paremal juhul leidis aset mingi hädateo moodi korrektsioon. Kui mullu „saadi maha” ligi kümne täispikaga (millest „Klass” ja „Sügisball” (ärme unustame „Magnust!”) jätkavad üle ilma festivalidel tuuritamist ja tihti ka mitmesuguste  auhindade napsamist), siis tänavu tehti valmis poole vähem, patuga pooleks kõigest viis täispikka mängufilmi. Rusikareegel ütleb, et kümnest tehtust jääb pikemalt kestma vaid üks.

 

Kipsi kammitsas

Aga probleem polegi üldse nii väga ainult kvantiteedis. Nagu igal pool mujalgi, on ka Eestis saanud häda, et mitte öelda haigus, sellest, et püütakse teha toodet, mitte teost, luua kunsti asemel või selle kõrvale brändi vms.  Stsenaristid ja režissöör kipuvad tolknema produtsendi ja kipsiste tootmisreeglite lõa otsas. Mitmesuguste bürokraatlike rahvusvaheliste tavade, turunduse, sihtgrupinduse, käsikirjanduse kramplik järgimine tapavad loova alge, millest jääb järele sinna-tänna tõmblemine, filmilinal häbiväärselt läbi nähtav punnitamine, vasaku käega justkui ka kunstitegemise püüd.

 

Ideed ja institutsioon

Mulle tundub, et asi on tegelikult veelgi hullem: pole loovat tahet, institutsionaalset otsusekindlust ega julgust olla ise. Ma ei näe jäärapäiselt andekaid isiksusi, initsiatiivi ega ideidki. Režissööre ja stsenariste ehk veel leiaks ja mahitada annaks, aga produtsendid ja nendega semminud filmiametnikud on väga alalhoidlikud, et mitte öelda arad ja eelarvamuste küüsis kinni. Kultuurkapitali audiovisuaalse sihtkapitali ekspertgrupp on koosseisust hoolimata vahest ainsana ilmutanud sõltumatut  maitset ja näpuotsaga toetanud metsast tulnud geeniuste filmitegemisi. Aga kulka on tänaseks massimeedias justkui peksa saanud koer ja mine sa tea, kui nuditud kuulekust nn kultuuripoliitika seal kultiveerida kavatseb. Enn Säde on tabavalt öelnud (Sirp nr 44, lk 14): „EFS püüab end Eesti filmielust institutsionaalselt isoleerida”. Mis tähendada ka seda, et ei juleta/taheta võtta vastutust uuenduste ja originaalsuse soodustamise osas. Ma saan aru,  et juba kehtima pandud põhikirjast ja reeglitest on raske kõrvale astuda, aga ikkagi ei maksaks olla liialt tavades kinni ja paragrahve närida. Kahjuks on aga eestlane üks eriline bürootõug, kes usinalt oma elu paberile pandu raamides hoiab. Ja eeskirjades vilumata kineastid käivad kui dresseeritud, müts näpus, Kinomaja uhkel pööningul, kuniks leiavad oma ideele mingi vettpidava produtsendi ja stuudio. Kahju, et ka filmi vallas paistab meie rahvuslik omapära  suures osas maha mängitud. Aga see on juba pikem ja tagasiulatuvam jutt. EFSi paari eksperdi pädevus avaneb alles mitme-setme aasta jooksul ning tehtud versus tegemata jäänud filmide hindamine on ühe erilise ja kitsa nõiaköögi asi. Parem olgu siin varem õhku visatud küsimus, kui et see alla neelata: kas oleks otstarbekas uuesti kehtima panna XX sajandi lõpu üldise ekspertkomisjoni süsteem? 

 

Täispikad mängufilmid

Kui siin ülal saigi ehk häirekella löödud, olgu see parem juba löödud, selmet mähkuda enesepetlikult loovust uinutavasse heaollu. Igatahes peab sedastama, et aastal 2008 ei tehtud meil täispikkade mängukate grupis ühtegi autorifilmi ega õiget festivalifilmigi. Rääkida võib ainult kahest enam-vähem filmist ja need mõlemad on ka pigem ekraanitooted kui linakunstiteosed: pilditempo ja heliga üle  disainitud „Mina olin siin” ja koonerdamata patriotistlik propapilt „Detsembrikuumus”. Suhteliselt huvitavad, põnevad ja seega meelelahutuslikult vaadatavad on mõlemad, aga kahjuks ei midagi suurt enamat peale tugeva operaatoriloomingu.

Nagu režissöör Asko Kase „Detsembrikuumus”, on debüüdid ka Ain Mäeotsa „Taarka” ja Liina Paakspuu „Soovide puu” – mõlemad nn madala eelarvega, üle kümne korra odavamini  tehtud. Kummati pole ma kindel, et mõlema tulemuse kesisust saab ainult kroonilise rahapuuduse kaela veeretada. „Taarka” jätab kuidagi suure suutäiega ette võetud, aga kohitsetud ja liiniti lonkava tüki mulje; „Soovide puu” paistab palju ühtlasem, aga nii pildiliselt kui looteljeliselt sisutühjem lugu noortele nagu üldiselt „Mina olin siingi”.

„Võõras” on natuke kunstlikult, vaid tootmise tahust ositi Eesti filmi rea peale kangutatud:  stuudio, produtsent ja võttepaigad on meie, aga režissöör, operaator, näitlejad ja stsenaristid soomlased-venelased-tšehh. Õnneks pole selles koostöös midagi eriti nihu, nagu varemalt on kogu aeg kippunud aia taha minema filmitegemise partnerlus. Peab ikka meeles pidama, et mitmed eesti pikad mängufilmid on alles võtmisel, mitmes faasis arendamisel, ka kavandamisel. Aga kui järgmiseks jõuluks midagi sama tuumakat  kui 2007. aastal ilma teinud kolmik „Magnus”, „Klass” ja „Sügisball” (“Tulnukast” rääkimata!) ei tule, siis hakkab sitt eesti mängufilmi leivakotti pugema. Rahade värk stoppab praeguse kursiga mitmeks aastaks niikuinii, aga on nähtud palju vaesemaid aegu nii XX sajandi lõpul kui XXI alul, kui selle puuduse kiuste tugevaid mängufilme tehti.

 

Lühimängufilmid

Üks sort teeb 2008. aasta filmisaagi hulgas  siirast rõõmu: tuli päris hea lühimängufilmi aeg. Kui mullu plaaniti viit, aga valmis vaid üks lühimängukas, siis tänavu täideti plaan 100 protsenti: kaheksast kaheksa. Eks need mullu tegemata, edasi lükkunud tükid pumpasidki tänavust plaani, aga kogupilt on mõjuv, teemad seinast seina. Tanel Toomi monomaaliline sõjadraama „Teine tulemine”, Marianne Kõrveri sotsiaalne sadomaso „Amatöör”, Kristiina Davidjantsi perekondlik salamäng „Veresidemed” ja Priit Pääsukese seksuaalparanoia „Must Peeter” pälvisid pressis hea vastukaja, ka Sirbis on neist korduvalt kirjutatud. Mida siin muud korrata, kui andke aga lühimängufilminduses sisse saanud hooga minna! Filmikunstis on ju lühimängufilm sama, mis novell kirjanduses ja sonaat heliloomingus – vorm nõuab erilist vormitundlikkust ja ainese käsitsust. Animafilmid  Laias laastus animafilmide liiki vaadeldes ei juhtunud siin midagi erilist, ei seisakut ega ka peadpööritavat edasiminekut. „Süüdlasteks” juba justkui kõik „suure” ette ära teinud Rein Raamat, Priit Pärn, Mati Kütt, Riho Unt, Rao Heidmets, Hardi Volmer jpt. Latt on varasematest aastakümnetest nii kõrgele aetud, et stabiilsus paneb imestama. Eesti legendaarne animafilmi koolkond kestab! Mis ei tohiks lasta uinuda eneseimetlusse. Pärn koos oma naise  Olgaga tegi seekord suhteliselt pika, keerulise ja krüpteeritud faabulaga joonisfilmi „Elu ilma Gabriella Ferrita”. Seda on jõutud festivalidel juba auhinnata nagu ka Rao Heidmetsa simulaakrumi- ja meediakriitilist nukufilmi „Kaasasündinud kohustused”.

Maitse õnneks erineb, minule meeldib neist rohkem Riho Undi „Lili”, mille kummitavas sõjaatmosfääris kujutatakse inimese loomset olemust. Kriitiku(i)l on tagumine aeg põhjalikuks  analüüsiks ette võtta Undi mullune „Põhjakonn”!

Ülo Pikkov tegi lühikese, huvitava ja särtsaka eksperimentaalfilmi „Dialogos”. See viieminutiline dünaamilis-kujundlikult trikitav joonisfilm on jõudnud osaleda mitmetel mainekatel festivalidel.

Nukufilmist tuli tänavu veel jätkujuppe: Pärtel Talli „Porgand suvitab” ja lasteseriaali osa „Miriami värvid” (rež Ragnar Neljandi). 

 

Ei ole levi

Ilmekate animafilmide ja eriti just eesti dokumentaalfilmide puhul tuleb väsimatult küsides nõuda: kus on see eeter, kanal ja kinolina, kus neid filme väärikalt näidatakse?! Kes vastutab ahta või pea olematu filmide näitamise, esilinastusele järgneva vaikuse eest? Miks kipub eesti lühemate filmide levitamine taasiseseisvuse taastanud Eestis surmaunne suikuma? Kurat võtaks, kas meil tõesti ei leidu sel alal ühtki entusiasti ega rutiinimurdjat!?

 

Dokid

Nähtu põhjal tundub, et eesti dokumentaalfilm on viimaste aastatega jalad alla saanud. Üldpilt paistab päris värvikas, ei tahaks siin mingeid ühisvoole eritlema hakata. Siiski paistab doki liigis kolm-neli peamist suundumust: vormiuuenduslikud ja sisukad autoridokid, tunni-pooleteisesed aja- või isikuloolised dokid, värsket tegijaverd toonud pooletunnised  katsetused sarjast „Eesti lood”.

Tänavusest dokisaagist tõstan esile Mait Laasi hoole ja armastusega tehtud „Aja meistrid”, mis kujutab meie nukufilmi loojaid Elbert Tuganovit ja Heino Parsi. Hea meel, et PÖFFi kriitikute žürii taipas „Aja meistreid“ auhinnata. Laasi filmist vahest veelgi vaimukam ja meie kontekstis sama uuenduslik on Agne Nelgi „Lotmani maailm”. Marko Raadi psühhoportree „Toomiku film” on teistmoodi loomingulooline. 

Dokumentaalfilmide hulgast peab kindlasti nimetama Arbo Tammiksaare „Fritse ja blondiine”, Andres Söödi pikka ja valusat filmi „Ajapikku unustatakse meie nimi”, Peeter Brambati Kagu-Eesti-ainelist filmi „Uus päev luuakse idakaares” ja Tõnis Lepiku „Surmaretke” Kurkse katastroofist. Meeli Muhu „Aljošat” võiks paradoksaalselt hakata võrdlema hoopis näiteks „Detsembrikuumusega“. Üks pikk ja huvitav, kaude eesti film, Aljona  Polunina dokumentaal „Revolutsioon, mida ei tulnud” esilinastus septembris Helsingi filmifestivalil (Kuukulgur Film, produtsent Jaak Kilmi). See Venemaa tänavapoliitilise sisepesu pilt näitab mõni aasta tagasi idanaabrite juures õhku jäänud revolutsiooni vibratsioone. Samamoodi osaliselt eesti filmi omaette saavutuseks on hiljuti Venemaal populaarteadusliku filmi kategoorias Loorberilehe auhinna pälvinud Vassili Sarana „Muskusveise tagasitulek”  (stuudiod Vesilind ja Taimõr RosGeo, produtsent Riho Västrik, kaasoperaator Arvo Vilu), kus püütud ja jälgitud kord 1970. aastatel Taimõrile asustatud arktilisi veiseid. Venelaste prestiižika Loorberilehe kõrval peab kindlasti meenutama ookeanitagust Hõbedast Hugot, mille pälvis Enn Säde dokumentaalfilm „Nelli ja Elmar“ Chicago filmifestivalil aastal 1997.

 

Filmikoolitus 

Filmid on küll kõige tähtsamad, aga filmimaailm ei koosne ainult neist. On väga oluline, kes ja kuidas hakkavad tulevikus filme tegema, linakunsti traditsioone ja muud filmikultuuriga seonduvat edasi kandma, uuendama, rikastama. Filmiõppe vallas on meil peamine Tallinna ülikooli alluvuses tegutsev Balti filmija meediakool (BFM), mille suurem mure (koolimaja ehitamine) leidis hiljuti leevendust. Vabariigi valitsus kiitis heaks 28,5 miljoni  krooni euroraha edasiliikumise BFMi uue hoone tarvis. BFM võeti vastu ülemaailmsesse filmikoolide assotsiatsiooni (CILECD), filmikoolituse vallas euroasjandusse sisse aetud jämedat otsa ei tohi lõunanaabritele loovutada. Animafilmiõpet annavad Priit Pärn ja Ülo Pikkov EKAs. Kes see jõuaks kokku lugeda kõiki mitteakadeemilisi filmikoolituse õpitubasid, tähtsam neist on Mikk Ranna innul asutatud Nukufilmi lastestuudio. 

 

Kinod

Kinod kui filmihuvilistele vajalikud hooned ei saa jääda ainult kasumi haistmise mängumaaks, vaid rohkem kultuuriministeeriumi reaks. Jääb üle loota, et riigi tugirahakesed leiavad erakapitaliga optimaalse sümbioosi. Tänavune suurim tegu on muidugi Tartus avatud viie saaliga uus multiplex-kino Cinamon, mis peaks kärpima Tallinna kobarkino suuresti ja kasumijanuselt massimaitsele rihitud levidiktaati.  Kinod või filminäitamise punktid avati Jõgeval ja Sillamäel ning need lubatakse tööle panna ka Märjamaal ja Türil. Aasta pärast on näha, mis filme Sakala keskuse asemele ehitatud Solarises näitama hakatakse. Kindlasti hakkab PÖFFi nostalgiline vaim seal vanu mälestusi uude kuube ajama. Kinode kui hoonetega seondub kohe repertuaaripoliitika, levijuhtide mentaliteet, kohalik maitse, kassajanu ja esteetika vahekord. 

 

Festivalid

Festivalid jätkasid vanas ja värskemas tavapäras: XXII Pärnu dokumentaalfilmide festival, XII PÖFF kui suur kobar, juba VI Matsalu loodusfilmide festival ja V maailmafilmi festival Tartus. Sisseküntult augustis jätkati Palamusel Theodor Lutsu filmipäevade pidamisega, Haapsalus leidis aset õudusfilmide festival, Pärnus XIV korda video ja filmi festival, kinos Sõprus ühepäevane lühifilmide lühifestivali jne. Filmipidude demokraatia on kirev: iga nurgatagune filmide näitamise üritus võib omale festivali sildi kleepida. Rõõmustavad filmientusiastlike koolinoorte filminäitused.

 

Taastatud filmid

Taastati Peeter Simmi pikk mängufilm „Ideaalmaastik” ja Priit Pärna joonisfilme. Moskva Gosfilmofondist osteti Tallinnfilmis aastatel 1959–1989 tehtud kümne mängufilmi (“Hukkunud Alpinisti hotell”, „Vallatud kurvid”,  „Suvi”, „Nukitsamees” jt) algmaterjalid. Lähiaastail need taastatakse, nii kuidas raha lubab, ja tuuakse publiku ette nii kinos kui DVD-del. Refleksioonid Kriitikute tõug sureb välja alles koos filmiga. Õigus on meie filmikriitika suurel vanamehel Jaan Ruusil: päevakajaliselt suudavad filmiajakirjanikud rahvuslikke filmialgupärandeid reflekteerida, aga pidevalt on puudu žanrilised  ülevaated, protsessi üldistused, mahukad aastakokkuvõtted. Pole võhma, ressurssi, raamatuid ega uurijaid. Kriitikute tsunft on kitsas ja igasugu töödega killustunud. Kolm aastat veel, siis hakkavad Eesti filmi 100. sünnipäeva kellad lööma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht