Tagasipöörduv meloodia

Donald Tomberg

„Püha mootorid” on Leos Caraxi sisekõne, Oscar tema alter ego. Mängufilm „Püha mootorid” („Holy Motors”, Prantsusmaa-Saksamaa, 2012, 115 min), režissöör ja stsenarist Leos Carax. Osades Denis Lavant, Edith Scob, Eva Mendes, Kylie Minouge jt. Linastub Hobujaama tänava kobarkinos ja kinos Sõprus. Leos Caraxi viimast filmi on juba mitmel pool jõutud nimetada tänavuse aasta parimaks linatööks. Meetri abil kinopildi paremust ei mõõda ja ilu jääb ikka vaataja silmadesse, aga üks tänavuse aasta parimatest filmidest on „Püha mootorid” kindlasti. Ma ei ole sugugi kindel, et üks pilt ütleb alati rohkem kui tuhat sõna, ent „Püha mootorite” arvustuseks sobiks igati kenasti vaid üks lause: seda filmi peaks ise vaatama, kõikvõimalikud seletused saavad siin ikka olla vaid sissejuhatused. Ent kirjutagemgi siis see arvustus nagu sissejuhatus. Seda enam, et filmil puudub lõpp ja nõnda ka väljajuhatus; see film saab läbi, kuna peategelase tööpäev saab läbi, kuna üks päev tiksub või pöörleb õhtusse. Jah, nii tiksub kui ka pöörleb, et homme jälle alata ja kesta, tiksuda ja pöörelda samamoodi, sarnaselt ja ettearvamatult. Mida me siis näeme? On üks selline mees, Oscar nimeks (Denis Lavant), kes teeb sellist imelikku tööd, et kehastub aina ümber. Oscari töö näeb välja nõnda, et ta laseb ennast päev läbi limusiinis mööda Pariisi sõidutada, limusiinis on tal oma garderoob, seal ta vahetab kostüüme ja sõna otseses mõttes nägu (maske), kehastub uueks tegelaseks/inimeseks, ühe või teistsuguse saatuse kandjaks.

Ja siis, ikka ja jälle uues kehastuses astub Oscar autost tänavale, astub keset suurt linna ja otse ellu. Kohtub teise inimesega, tegelasega, vastaskehastujaga ning koos esitavad ja elavad nad läbi, pehmemalt öeldes, erinevate elude kokkupuuteid, karmimalt öeldes, erinevaid saatusekirjeldusi. Oscarist saab kerjusmutt, kes kardab, et äkki ta ei suregi; surnuaial kondav poolearuline, kes elutseb maa all kanalisatsioonikäikudes (elav surnu?); keskklassi kuuluv, armetu hingeeluga kompleksides isa; surivoodil lebav kõrgklassi esindaja, kes peab viimast vestlust oma (salajase?) armsamaga; mõrtsukas ja tema kaksikust ohver.

Plasmaatiline ollus

Kui läbivat tegevusliini nõnda kirjeldada, siis jääb muidugi mulje, et Oscar mängib. Aga Caraxi jaoks on selles filmis kehastumismängu kõrval samavõrra oluline, kui mitte olulisemgi identiteetide järgnevus. Oscar on Oscar, Oscar on keegi, kes kehastub, aga samal ajal jääb Oscar saladuseks, kuna kõik, mida me temast teada saame, ongi vaid nii palju, et ta on keegi, kes pidevalt transformeerub. Ja nüüd tuleb riburada pidi agasid. Aga miks ta transformeerub? Kas ta teisiti ei saa? Vastus on justkui lihtne: transformeerumine ongi tema töö. Ent samavõrd kehtib siin küsimus, kas väljaspool transformeerumist Oscarit üldse eksisteerikski?

Üks tegevusfragment viib Oscari salapärasesse treeningusaali-laboratooriumisse. Seal, salapärase saali hämaruses sooritab Oscar, seljas fluorestseerivate mummudega ninjakostüüm, võitluskunstivõtteid. Liikuva keha piirjooned ähmastuvad hämaruses, heledate täppide kogumina liigub ja hoogleb miski, mis meenutab plasmat, keha kiirelt muutuvad asendid tekitavad mulje plasmaatilisest vormimuutusest. Ja see fragment sobikski hästi Oscarit kirjeldama. Oscar on nagu plasma, mis muudab vormi. Ja kogu tema tegevus, kõik ümberkehastumised ongi nagu fluktuatsioon.

Ent siingi on oma aga ja võibolla veel kõige tõsisem. Mummudega ninjakostüüm, mis aitab muljet luua, on ikkagi vaid kostüüm. Kostüümi sees on keegi, kes on päriselt. Ühesõnaga, tekib selline paradoks, et me näeme Oscarit vaid kostüümides, või neid vahetamas, Oscarit nagu ei olekski ilma kostüümideta, ent just niipidi saab selgeks, et peab olema keegi, kes neid kostüüme vahetab, keegi, kellel ei ole kostüümi (ja võibolla just seetõttu ei saa me teda otse ka näha). Ent midagi tollest kostüümita (nähtamatust) mehest pääseb ometi ka nähtavale.

Oscarile toimib aeg. Oscar väsib. Väsib läbielamistest, väsib kehastumistest. Välja tuuakse isegi kriitiline ja Oscarit ähvardav küsimus, et kas ta üldse naudib enam oma tööd. Jah, võib ju mängida mõttega, et mis saaks Oscarist siis, kui ta erru lastaks. Kui enam ei ole kohustust kehastuda. Milline ta siis välja näeks? Kuidas käituks? Ja õigupoolest jagab Carax tegevuslike fragmentide vahel (ja sees) ka hulgaliselt vihjeid, mis toimuva suhtes kõlavad nii kommentaaridena kui ka sõltumatute eksistentsiaalsete üldistustena. Kui Oscar juhtumisi kohtub teise endasarnasega, ammuse armastatuga, naisega-ümberkehastujaga, küsib Oscar temalt: „Kas need on sinu silmad?”
„Ei,” vastab naine, „need on ühe stjuardessi silmad, kes …”

Poptähe võõritus

Niisiis, silmi saab vahetada, aga kusagil on ka oma silmad. Too naine, kellest jutt, on muide päriselus poptäht Kylie Minogue ja on selge, et siin lihtsalt peab tekkima võõritus. Kylie Minogue reaalne (lava)isik peab filmi ideeliselt kaasa tulema, ja tulebki, isegi vaat et punaselt alla joonituna, kuna Kylie Minogue hakkab ses tegevusfragmendis ka laulma. Ent samamoodi tuleb siin kaasa ka see, et Kylie Minogue on võidelnud rinnavähiga. Niisiis, poptäht, kes peab kehastama mingit imagot, äratama kujutlusi (olema rollis) ja inimene, kes on võidelnud surmaga. Võõritus pöördub siin võõritusest välja. Kylie Minogue joonib alla võõrituse, ent selles võõrituses on reaalsus eriti selgelt kohal. Ja isegi kui vaataja ei tea, et too naine/näitleja on päriselus poptäht, siis võõrituse pöördumine sügavusse, tajutava, kusagil peituva tegelikkuse poole jõuab emotsionaalselt, filmikeele kaudu ikka selgelt kohale. Ning siinkohal võibki esile tuua ühe käigu, arranžeeringu, mis Caraxi filmi ilmestab. Võõritus on pidev, ent võõritusefekt pööratakse pea peale. Võõrituse kaudu ei ilmu tegelikkus nii, et võõritus kommentaarina katkestab vaataja kaasaelamise ja kujutluse, vaid võõritusvõttesse endasse on peidetud (ja sellele peidetusele on ka viidatud) tegelikkus. Nii-öelda tegelikkus ei ilmu mitte teesi ja antiteesi järel sünteesina, vaid pigem nii, et tees sünteesitakse antiteesis. Pärisusele sekundeerib tinglik, ent tingliku kaudu ja tinglikus ilmub päris. Vastuolude järel ei ilmu uus kvaliteet, kõrgumas nende kohale, vaid vastuolu kaudu ilmub aluspõhine, mis õigupoolest pole kumbki vastandatust, ent on olemas, kuivõrd süntees on võimalik. Iseasi, kas Carax sellise arutlusega nõustuks, aga poeetilise passaažina on see vahest lubatud.

Nagu juba öeldud, kõik mida selle filmi kohta saab rääkida, on ikka vaid sissejuhatus. „Püha mootorid” mõjub nimelt nagu muusikateos. Tegevusfragmendid, millesse Oscar astub, on nagu suhete kvintessentsid, ent niisamuti, nagu film tervikuna, on need alguse ja lõputa lood, kokku moodustub tervik, mis on ehitatud ühe ja sama teema variatsioonidena.

Film kui fuuga

„Püha mootoreid” on võrreldud fuugaga ja tõepoolest, fuuga on selle filmi puhul hea võti küll. Fuugas areneb sama teema varieeruvana eri häältes ja kõrgustes, sama teema tuleb uutes häältes aina tagasi, hääled on iseseisvad ja astuvad üksteise sisse ning seda me Caraxi filmis näemegi. Kui nüüd küsida, mille poolest on sarnased need tegevusfragmendid-hääled, siis kõige lihtsam vastus oleks, et nad on kuidagi sarnased oma hoiakult. Ent mõne sarnase omaduse võiks ka eraldi välja tuua. Carax heidab pilgu sellistesse eksistentsi ja suhete punktidesse, millelt igapäevaelus pigem pilgu kõrvale pööraksime, kõik need fragmendid seostuvad kuidagi surmaga. Kas otseselt, poeetiliselt tajutavalt või siis hoopis metafoorina hingelisest kärbumisest, elamise surutisest. Ja selle kõige juures ütleb Carax ka selliseid asju, mis masendusest, melanhooliast välja murravad. Näiteks: „Kannatus ei ole kõige sügavam asi, on midagi veel sügavamat.” Või siis, absurditajus sisalduva lootusega, lootuse enese pärast: „Jätkan nagu alustasin, tähtis on žesti ilu.” Ja võib aimata, et Oscar peab kohtumisi tähtsaks. Kohtumised ja ümberkehastumised on tema töö, aga kohtumised on ka midagi, mis kuuluvad olemise ja elu juurde. Ühes episoodis küsib Oscar: „Ega meil täna maal ja metsas kohtumisi ole?” Ja nendib siis: „Kahju, tunnen maast ja metsast puudust.”

Kõik Oscari kohtumised on väga intensiivsed, pinge kas purskub välja või koondub tajutavana sisemuses. Fragmendid ei moodusta lugusid, ent muudavad nähtavaks saatused. (Võiks meenutada muide ka üht meie oma kunagist filmieksperimenti. Jaan Toominga „Lõppematu päev” on tunnetuslikult „Püha mootoritega” justkui fotopositiivi ja negatiivi suhtes.)

Lõpetuseks võiks tagasi pöörduda küsimuse juurde, et kes siis ikkagi on see Oscar. Ja üks lihtne vastus on muidugi see, et Oscar on režissöör ise. „Püha mootorid” on Leos Caraxi sisekõne, Oscar tema alter ego. Selline tõdemus võiks tunduda banaalne, ent Carax ei ole püüdnudki seda varjata. Oscari kehastumised puudutavad ka filmitegemist, nii tuleb juttu näiteks vanamoodsatest kaameratest, millest Oscar puudust tunneb, oluline on ka see, et keegi tema toimetamisi vaataks. Ent kõige otsesem viide on antud peategelase nime kaudu. Leos Caraxi kodanikunimi on Alex Oscar Dupont. Leos Carax on anagramm Alex Oscarist. Nii et filmi Oscar kannab režissööri pärisnime. Ja tõtt-öelda on sümpaatne, et see, mida Carax on oma filmi peitnud, on peidetud kuidagi nähtavalt. On peidetud nii, nagu tahetaks, et see leitaks.

Denis Lavant tõestab Oscari osas taas, et on eriline näitleja. Carax ja Lavant on vanad töö- ja võitluskaaslased, nende koostöö toimib jätkuvalt jõuliselt. Caraxi viimasest täispikast filmist on möödas üle kümne aasta, „Püha mootorid” on kaalukas sõna, lausutud pärast üsna pikka vaikimist. Jah, seda filmi maksab vaadata, miskitpidi vihjatakse selles linateoses muide ka filmikunsti väljasuremisele. Varaõhtusel Hobujaama tänava kobarkino seansil oli saalis suisa neli inimest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming