Tagasitulek! Edasiminek?

Jaak Lõhmus

Järgmisel nädalal naaseb 35aastase äraoleku järel Eestisse filmilooja Vladimir-Georg KarassevOrgusaar (allpool VKO). Vladimir Karasjovi passiga 1976. aasta maikuus NSVL Kinematografistide Liidu eriturismigrupis 29. Cannes’i filmifestivalile sõitnud Eesti kineast palus Prantsusmaal poliitilist varjupaika. Pärast seda ei ole ta kodumaal käinud. 1975. aastal Sirbis ja Vasaras ilmunud VKO kirjutis „Kas me oskame kasutada briljante?”  Grigori Kromanovi vastvalminud filmist pälvis Sirbi filmikriitika aastapreemia. Kirjutades Kromanovist kui „mehest, kelle looming pole meid kordagi sundinud piinlikkust tundma” ja analüüsides tema filme, räägib autor ka Eesti toonase filminduse olukorrast, märkides: „Ebaperemehelik suhtumine andesse on aastaid iseloomustanud meie filmistuudiot”. Siin on tunda VKO isiklikku meelekibedust selleks ajaks juba neli aastat riiulil seisnud mängufilmi  „Lindpriid” pärast. Tema jõuline debüüt on surutud varjusurma, mis sest et filmi stsenaarium tugineb kommunist Jaan Anveldi romaanile, mis jutustab punaste põrandaaluste tegevusest Eesti Vabariigi algusaastail. Uut mängufilmi VKO enam ei teegi; 1973. aastal valminud „Rasked aastad” on osaliselt „Lindpriide” materjali põhinev „tõmmis” esmafilmist, mitte originaalne teos. Pigem riuklik protestidemonstratsioon keelajate ja käskijate  vastu, negatiivi pööratud autori kavatsus. See on kõnekas episood Eesti NSV filmitsensuuri tegevusloos.   

VKO kuus dokumentaalfilmi väärivad eraldi tähelepanu, iseäranis „Eelkäija” (1967), „Pööripäev” ja „Väejuht” (1968) . Mainitud töödes tõestab ajaloolase ja filmiteadlase haridusega režissöör, et dokumentaalfilmi saab teha  ilma valetamata, ilma kaasa minemata selleks ajaks kinni naelutatud ametlike kaanonitega. Kujundlikult öeldes: need filmid tõestavad, et on võimalik käia mõõgateral kordagi vääratamata. Et filmikavatsustega võtteplatsile jõudmine oli talle 1975. aastast peale võimatu, pühendub VKO sõnale. Tema põnevalt struktureeritud kriitilised artiklid, reportaažid filmifestivalidelt ja teoreetilised analüüsid, nagu  1975. aasta lõpus ajalehe Nõukogude Õpetaja rubriigis „Filmitund” ilmunud „Film ja tegelikkuse reprodutseerimise tehnikad” seisavad Eesti filmikirjutiste kirjutamata ajaloos märkimisväärsel kohal. Filmikriitika ajaloost rääkides peabki lisama, et aastad 1975 ja 1976 on eestikeelse filmisõna kasutajate ning lugejate jaoks traagilised. 1975. aasta suvel sureb neljakümnendal eluaastal Valdeko Tobro, 1976. aastal jääb Prantsusmaale VKO. 

Nende meeste kirjutisi aeg-ajalt üle lugedes tundub, et toonane kaotus annab veel tänapäevalgi tunda. Katkestuste kultuur – nii vist on kohane ütelda ka eesti filmikultuuri kohta?         

Selle aasta detsembrikuus tähistab VladimirGeorg Karassev-Orgusaar oma 80. sünnipäeva.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming