Tahaks jääda iseendaks, aga …

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Edaspidi“ („L’Avenir“, Prantsusmaa-Saksamaa 2016, 102 min) režissöör-stsenarist Mia Hansen-Løve, operaator Denis Lenoir. Osades Isabelle Huppert, Roman Kolinka, Edith Scob jt.

Mängufilm „Aquarius“ (Brasiilia-Prantsusmaa 2016, 146 min) režissöör-stsenarist Kleber Mendonça Filho, operaatorid Pedro Sotero ja Fabricio Tadeu. Osades Sonia Braga, Maeve Jinkings, Irandhir Santos jt.

Üks Hollywoodi käibetõdesid on, et naistele üle neljakümne häid rolle ei jätku, kui su nimi ei juhtu olema Meryl Streep. Õnneks (vaatamata võimsa PR-masina püüdlustele veenda meid alatasa vastupidises) ei ole Hollywood kogu filmikunst ega Ameerika terve maailm ning vanus on vaid üks näitaja paljude hulgas. Noorusekultuse ajal tõestavad üsna kohakuti Eesti filmilevisse jõudnud draamad „Edaspidi“ ja „Aquarius“, et eneseotsingud jätkuvad veel kaua pärast kahekümnendaid eluaastaid ning elukatsumustega heitlemine võib küpses keskeas inimeste puhul mõjuda põnevamana, kui jälgida järjekordset suurekssaamislugu või Y-põlvkonna täisikka jõudnute virelemist (hiljutistest eneseotsingulugudest nt „Carrie Pilby“ ja „Maggie plaan“1).

2016. aasta üks kõmulisemaid filme oli Belgia provokaatori Paul Verhoeveni vägistamiskomöödiaks tituleeritud „Elle“,2 mille peategelane eelistab seksuaalset kallaletungi võimestava sündmusena ohvripositsiooniga leppimise asemel. Tabuteemaga võrdselt pakkus kõneainet see, et keskses rollis astus mõne kättemaksuingliks muutuva noorema näitlejanna asemel üles märtsis 64aastaseks saanud prantsuse filmilegend Isabelle Huppert. See, et talle eelistati parima peaosa Oscari kategoorias toredat ja tublit, kuid paar kaalukategooriat allpool toimetanud Emma Stone’i, jäägu Ameerika filmiakadeemia nuditud meeltega ja turvalist tuttavat otsivate liikmete hingele. „Elle’i“ laia kõlapinna tahtmatu tulemusena jäi aga Huppert’i teine ja sama tähelepanuväärne roll samal aastal teenimatult varju.

Mia-Hansen Løve lavastatud draamas „Edaspidi“ kehastab Huppert filosoofiaõppejõudu Nathalie’d, kelle elu on pealtnäha tiksunud kodanliku ideaalini: olemas on hubane korter Pariisis, abikaasa ja lapsed, nii intellektuaalselt kui ka rahaliselt rahuldav töö ülikoolis, karjääripärand mitmete tunnustatud publikatsioonide näol. Mull lõhkeb, kui mees teatab ühel päeval afäärist noorema naisega ja otsusest tollega uut elu alustada ning rebib sellega Nathalie’ püsivana näinud turvatsoonist kogu täiega välja. Kuidas edasi minna? Kas otsida endale noorem armuke või leida koht linnast väljas hipikogukonnas? Selleks annaks võimaluse ambivalentne suhe andeka tudengi Fabieniga (Roman Kolinka)? Hansen-Løve ja Huppert pole pakkunud lihtsaid lahendusi ega pisendanud Natahalie’d mõnest üksikust sotsiaalsest indikaatorist sõltuvaks tegelaseks. Teda on kujutatud täisväärtusliku ja rikkaliku hinge- ja vaimueluga inimesena, kes peab leidma oma tee vast avastatud uues vabaduses.

Kui Natahalie pistab rinda pigem filosoofiliste ja identiteedi küsimustega, siis Huppert’ist kaks aastat vanema Sonia Braga mängitud muusika­kriitik Clara peab „Aquariuses“ murdma piike luust ja lihast vastasega. Brasiillase Kleber Mendonça Filho draamas on suur kinnisvarafirma otsustanud lammutada kortermaja, mille asemele saaks magusale mereäärsele krundile mõne kopsakat tulu lubava uusarenduse püsti panna. Viimane takistus ongi südikas Clara, kes keeldub tondilossiks muutunud hoone viimase elanikuna oma korterit firmale müümast. Käiku lähevad kõik seaduspärased ja selle piiridest välja jäävad vahendid. Brasiilia sotsiaalmajanduslikku kaose juures tugevalt politiseeritud ja kodumaal ka tulise vastuvõtu osaliseks saanud film on tähelepanuväärne selle poolest, kui põhjalikult ning hoole ja armastusega on vaadeldud kogu päevakajalisuse juures peategelast. Puhta mälestuse kandja, minevikku hääbuja asemel kerkib Clara intellektuaalselt terase, maailmavaatelt veendunud ja – vanusetabude murdmise seisukohast on see kõige olulisem – seksuaalselt elusa karakterina, kes ei taha kuidagi mahtuda ühiskonna ootuspärastesse raamidesse.

Kaht filmi seob kaude pidevalt pinnale tungiva allhoovusena klassikonflikt: ühes on see vaiksem ja viitamisi antud, teises esiplaanil. „Edaspidi“ kulgeb solidaarsusmeeleavalduste saatel. Ka Nathalie jääb Fabieni hipikogukonda kü­lastades selgesse moraalsesse kahvlisse: ühelt poolt tahaks mässata, kas või ainult selleks, et tunda end noorusliku energia taasavastamise toel elusana, teiselt poolt terendab Pariisi materiaalselt mugav pursuielu. Nathalie kadestab Fabieni vahetust, kompromissitust, idealismi, kuid ei tunne end tema maailmas ometi päris koduselt. Materiaalne külg pole siin ainus oluline aspekt, Nathalie on osa eliidist juba üksnes oma intellek­tuaalipositsiooni tõttu. Ühes stseenis kohtub ta kirjastaja esindajatega, kes räägivad tema filosoofiaõpikute vormistamisest ajakohasemaks. Õppejõu ahastuseks tähendab see ennekõike värvilisemat kujundust, et Adorno ja Rousseau M&M’si pakkide ning elustiiliajakirjade vahelt välja paistaks – Nathalie nimetabki uut disaini kummikommi­reklaamiks.

Uuel klassiviha ja populismi tõusuajal seisavadki Nathalie ja Clara justkui vastamisi korporatiivse süsteemi ja tähelepanu defitsiidi pealetungiga, kuskilt ülevalt paika pandud väärtuste, ootuste ning majanduslike eelduste süsteemiga. Mõlemad esindavad varanduslikult ja vaimselt keskklassi ja intellektualismi valgustuslikkust, ratsionaalsust ja isiksuse vabaduse otsingut – sedasama, millest kõigest väsinud valijad enam midagi kuulda ei taha, valides need, kes valjemini ja kurjemalt karjuvad. Need on tegelased, kellest on massikultuuri kõike nivelleerivas laines kohutavalt puudus: nii „Aquariuse“ kui ka „Edaspidi“ puhul on lihtsalt meeldiv veeta aega mitmekülgsete ja intelligentsete tegelaste seltsis.

„Tahaks jääda iseendaks / aga raha tahaks ka / oi ma lendaks, oi ma lendaks / aga maha tahaks ka,“ laulab Riho Sibul Ultima Thule palas „Tahaks jääda iseendaks“. Nathalie ja Clara on vastamisi küsimusega, mida see iseendaks jäämine muutunud maailmas üldse tähendab: ühel juhul on tegelane vastasseisus vast leitud vabaduse ning üksindusega, teisel uue Brasiilia korporatiivärindusega. Kumbki film ei nuru vaataja kaastunnet ega ühest poolehoidu. Nathalie’ pretensioonikus ja Clara jäärapäisus on vaid osa emotsionaalsest ja vormilisest lähenemisest, millega lõhutakse mustvalge hea vs. halb ja mina vs. maailm konstruktsioon. „Edaspidi“ ja „Aquarius“ ei ole filmid, mis peaksid tingimata omavahel dialoogi astuma. Kui võtta arvesse geograafiline kaugus ning temaatiliselt erinev rõhuasetus, on paralleelide otsimine mõnevõrra tehislik. Mõlemad on koha, aja ja peategelase poolest väga vanuse­spetsiifilised, kuid neid seob laienemine üldinimlikule tasemele. Režissöörid on olnud kriitilised, kuid seejuures humanistlikud ja hoolivad soovis asetada oma peategelannad stampkirjeldustest, vanusepiirangutest ning sotsiaalsest raamistikust väljapoole, avada uusi perspektiive nii nende kui ka vaataja tarvis ning nihutada piire. Just seda hea filmikunst teha võikski. Üle neljakümnestes naistes on väge veel küllaga.

Kui Natahalie (Isabelle Huppert) pistab filmis „Edaspidi“ rinda pigem filosoofiliste ja identiteedi küsimustega, siis muusikakriitik Clara (Sonia Braga) peab „Aquariuses“ murdma piike luust ja lihast vastasega.

2 × kaader filmist

1 „Carrie Pilby“, Susan Johnson, 2016; „Maggie’s Plan“, Rebecca Miller, 2015.

2 „Elle“, Paul Verhoeven, 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht