Tähestik algab Armastusest

SILVER ÕUN

Mängufilm „Nähtamatu niit“ (USA 2017, 130 min), režissöör-stsenarist Paul Thomas Anderson, monteerija Dylan Tichenor, helilooja Jonny Greenwood, operaator Paul Thomas Anderson, kunstnik Mark Bridges. Osades Vicky Krieps, Lesley Manville, Daniel Day-Lewis jt.

Kui P. T. Anderson kümmekond aastat tagasi oma veretööga1 hakkama sai, ei teadnud vist enam keegi, mida järgmiseks oodata. Säärast meisterlikkust igas filmikunsti aspektis ühte filmi mahutatuna kohtab harva. Tõtt-öelda pole ma kuskil mujal näinudki nii raju näitlejatööd, nii suurejoonelist stsenaariumi, seda kaameratööd ja muusikalist kujundust, mis on ühes filmis sääraseks kinematograafiliseks orgiaks ühte heitnud. Siis raksatas „Meister“2 – sama suure kaliibriga vaatemäng, mis tekitas küll esmapilgul mõnes vaatajas (ka siinkirjutajas) oma ebakonventsionaalse stsenaariumi tõttu veidi võõristust. Ent nüüd nõustun küll väitega, et „Meistrit“ võib pidada üheks XXI sajandi suurimaks filmiks. Andersonil on annet kaasata oma projektidesse võrdväärselt andekaid inimesi, kes löövad filmi iga tahu läikima. Iga detail kannab meistri pitserit, annab aimu peenest maitsest. Anderson armastab väikese poisina vanu armastusfilme Hollywoodi kuldajast ja mujalt. See toob meid tema viimase oopuseni.

„Nähtamatu niidi“ taolist filmi on Anderson juba ammu teha tahtnud. Ta orienteerub oma mitmekülgsuses igas žanris ja kui vaadata, millistest filmidest ta ise räägib, siis oli gootilik romanss ainult aja küsimus. 1950ndatel Londonis tegutsenud fiktiivne moelooja Reynolds Woodcock (Daniel Day-Lewise väidetavalt viimane näiteroll) armub noorde sakslannast ettekandjasse Almasse (Vicky Krieps). Noore naise tulek moelooja erudeeritud maailma käivitab jutustuse armastusest kõigis eri palgeis. Anderson on kirjutanud järjekordse peatüki kummalisest võimusuhtest, mida pakkusid ka „Veri hakkab voolama“ ja „Meister“ Krieps, Day-Lewis ja Lesley Manville Woodcocki õe Cyrilina kannavad loo ette erakordse jumega.

Emma (Vicky Kreps) ja Woodcock (Daniel Day-Lewis) esimese kohtingu õhtul. „Nähtamatu niit“ sai teenitult parimate kostüümide Oscari, aga ei midagi enamat.

Kaader filmist

Anderson lihtsalt jumaldab ka häid näitlejaid ja oskab neile kaamera ees ruumi ning aega anda, et stseenist ja etteastest viimne kui piisk välja lüpsta. Andersoni lähenemist näitlejatööle ja selle suhtele kaameraga avab imehästi Andersoni „saatesõna“3 Max Ophülsi filmile „Madaam de …“.4 Ophüls on liikuva kaamera ja relsivõtte isa. Omas ajas täiesti meeletute kaameramanöövritega mõjutas ta väga paljusid kineaste, ka Stanley Kubrickut. Ophülsi mõju Andersoni filmikeelele on vaieldamatu. Anderson räägib kommentaaris, kuidas pika kaadri olulisemaks osaks on hea näitleja, kes suudab vaatajat pikka aega oma lummuses hoida. Ja „Nähtamatus niidis“ võrratutest näitlejatest puudust ei tule. Pärast 18aastast pausi on Anderson kirjutanud jälle kaks suurt nais­karakterit, viimati andis ta naistele kandvamaid rolle „Magnoolias“.5 Kõik kolm mängivad „Nähtamatus niidis“ võrdselt imetlusväärselt. Teades, kuidas Day-Lewis rolliks valmistub, kui palju ta enne kleite nõelus ja karakterit kujundas,6 ei saa kunagi päris kindel olla selles, mis linal toimub. Kui palju on näitlemist (teesklemist) või rolli sisseelamisega sündinud uut reaalsust. Lesley Manville on Woodcocki õena oma naiselikult külma kindlusega Woodcocki moemaja hädavajalikuks selgrooks. Ja Vicky Krieps teeb filmi jooksul läbi kõige suurema muutuse. Moemaailma noore naise ebakindlusega (tõenäoliselt sellisesse filmi ka noore näitlejanna ebakindlusega) saabununa kasvab ta me silme ees võluvalt kompleksseks naisolevuseks, kes teab täpselt, millal puudutada Woodcocki oidipaalseid valukohti.Pidada erakordset näitlejatööd peamiseks „Nähtamatu niidi“ vaatamise põhjuseks on ehk liialdus, ent seekord tõuseb see mõnest muust aspektist kõrgemale. Tõik, mida on Andersoni paremikku kuuluva filmi puhul nõksu nukker ütelda. Filmi esimene pool kannab lauslummavalt: vaataja tõmmatakse Woodcocki sitside-satside keskele nagu poisike, kes on sattunud ilmsuurde mänguasjapoodi. Day-Lewise pinev pilk saatmas piltilusates kleitides jalutlevaid neide. Uimastavalt nobe džäss ja kõik muu, mille on suutnud pilti saatvaks heliks kuhjata filmi helilooja, Radioheadi kitarrist Jonny Greenwood. Ja jällegi: see pagana kaameratöö, mis ajab kõigest muust eelmainitust saadetuna liblikad kõhtu. Antvärgid linatüki taga teevad kõik selleks, et filmi armuksin. Ja siis umbes kolmveerandi möödudes juhtub see, mis võib tahes-tahtmata armastusega kaasas käia. Tekib mingi väsimus, silma hakkavad väikesed asjad, mis hajutavad esmast tundepalangut. Ma ei räägi jutustatava loo sisust, vaid filmi tehnilisest teostusest. Stsenaarium hakkab tunduma liiga üheplaaniline, kuid see pole stsenaariumi viga, koer on maetud hoopis mujale. Filmi kaameratöö on ebaühtlane – jälgides kaameratöö muutumist Andersoni varaste filmide, iseäranis „Boogie ööde“7 virtuoossetest kaameralendudest kuni praeguste filmideni, siis võib „Nähtamatu niidi“ puhul küll öelda, et poiss on suureks kasvanud. Viimase filmi operaatoritöö on palju klassikalisem kui lavastaja eelmiste oma. Kuigi puudust ei tule ka tuttavlikest relsivõtetest. Ebaühtluse all mõtlen, et osa kaadreid tundub ülejala visatuna. Nende nõrk kompositsioon ei toeta stseenis toimuvat ning neil hetkedel hakkab sisu mõjuma väsitavalt. Kui vahele satub aga jälle mõni kenasti sätitud kaader, siis taastub filmi fluidum. Millegipärast eksib ekraniseeringu teise poolde ridamisi selliseid kaadreid, mis ei tööta dramaturgiliselt ja stsenaariumi üheplaanilisus hakkab seetõttu häirima. Ei saa kindlalt öelda, milles siis vahepeal häda, kuid tõenäoliselt on asi kindla operaatori puudumises. Kuuldavasti ei olnud Andersoni varasemate filmide operaatoril Robert Elswitil seekord muude tegemiste tõttu aega kampa lüüa. Anderson on tõrjunud väidet, nagu oleks ta operaator ning jaganud vastutuse enda, valgustaja Michael Baumanni ja operaator Colin Andersoni vahel. Arvestades, kui palju P. T. Anderson operaatoritööst jagab ning end pildile pühendab,8 kipun küll oma väites veidi kahtlema. Ehk tahtiski Anderson mõnda kaadrit veidi lohakamalt üles võtta, et jäljendada mõnd briti sarja? Arvan siiski, et lugu kandnuks paremini, kui kõik kaadrid oleksid kompositsioonis kandnud ühiselt Andersoni peensusteni läbi mõeldud pitserit ning ehk suutnuks Elswiti kaastöö tagada tõhusama tulemuse. Õnneks taastub lõpupoole kaadrite kvaliteet ning asi hakkab taas ühtlaselt hästi toimima.

Tahaks veel paari sõnaga puudutada filmis kõlavat Jonny Greenwoodi muusikat, mille alla olen end matnud paariks nädalaks. Olen tõesti pahane, et Greenwood vaid Oscari nominatsiooniga piirduma pidi. „Nähtamatule niidile“ jäigi vaid parima kostüümikujunduse Oscar. Mitte et see laureaat Greenwoodi loomingu kvaliteeti oleks parandanud, aga no kuulge – Alexandre Desplat’ muusika „Vee puudutusele“9 oli küll tore, armas ja leidlik, kuid sellesarnast muusikat leiab vist küll igast retromaiguga filmist. Sel muusikal pole midagi viga, aga Greenwood suudab filmist filmi sünteesida täiesti eripalgelisi helimaailmu nii, et tema enda pintslilöök on endiselt äratuntav, nagu ka tema mõjutajate oma. Varem Greenwoodi helikeeles viibinud Penderecki ja Messiaeni kõrvale on nüüd lisandunud Bill Evans ja Bach, kelle Es-moll prelüüd I HTKst juhtmotiivilikult kogu filmi läbib. Paar päeva tagasi tuli välja Greenwoodi uus heliriba Lynne Ramsay viimasele filmile „Sa polnud kunagi päriselt siin“.10 Seda kaleidoskoopilist virvarri on päris keeruline kokku võtta. Ütleme lihtsalt, et Steve Reich paaritub mikrotonaalse eksperimentaalroki ja popiga. Ja see on väga hea.

1 „There Will Be Blood“, Paul Thomas Anderson, 2007.

2 „The Master“, Paul Thomas Anderson, 2012.

3 https://www.youtube.com/watch?v=nvSTB9yBdcw

4 “The Earrings of Madame de …”, Max Ophüls, 1953.

5 „Magnolia“, Paul Thomas Anderson, 1999.

6 Lynn Hirschberg. Daniel Day-Lewis opens up about Giving Up Acting After Phantom Thread. W, 28. XI 2017.

7 „Boogie Nights“, Paul Thomas Anderson, 1997.

8 Chris O’ Falt. How Paul Thomas Anderson Dirtied-Up „Phantom Thread“ to Avoid the polish of „The Crown“. IndieWire, 20. XII 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming