Taiwani filmikunst ja Tsai Ming-liang

Aare Ermel

Hiinakeelse filmikunsti ajaloo võib tinglikult lahterdada kolmeks: Hongkongi, Mandri-Hiina ja Taiwani filmikunstiks. Erinevalt Hongkongi filmidest on Taiwanis toodetud ekraaniteosed olnud märgatavalt tõsisemad ja otsingulisemad ning seetõttu ka väljaspool festivale vähem tuntud. Hiinas algas süstemaatiline omamaiste filmide tootmine 1916. aastal, tummfilme tehti 1930. aastate keskpaigani. „Kuldsele perioodile” tegi lõpu jaapanlaste Hiina-invasioon ja Shanghai okupeerimine. 1949. aastal, pärast ilmasõda, filmitootmine riigistati ning filmitööstuse keskusteks kujunesid Chungking, Shanghai ja Hongkong (täielikult iseseisvus Taiwan). Alustas tööd hiina filmitegijate „neljas põlvkond”. Kultuurirevolutsiooni perioodil (eeskätt 1966–1971) eitati realistliku filmikunsti saavutusi, paljude tähtteoste näitamine keelati. 1956. aastal rajatud Pekingi Filmiakadeemia suleti aastal 1966 ja taasavati 1978. 1982. aastal lõpetasid filmikooli „viienda põlvkonna” tulevased tipprežissöörid Zhang Yimou, Tian Zhuangzhuang ja Chen Kaige. Hiina filmikunsti tuntus hakkas kiirelt kasvama. Oma eksootilis-eepiliste „festivalifilmidega” saavutasid maailmamaine Chen Kaige („Suur paraad”, 1986; „Laste kuningas”, 1987; „Hüvasti, mu konkubiin!”, 1993) ja Zhang Yimou („Punane sorgo”, 1987; „Süüdake punased laternad”, 1991). Praegu teevad maailmas ilma hiina filmiloojate „kuuenda generatsiooni” esindajad, kes on keskendunud rohkem elunähtuste (neorealistlikule?) kujutamisele tänapäeva metropolides: Lou Ye („Suzhou jõgi”, 2000), Zhang Yuan („Väikesed punased lilled”, 2006), Jia Zhang-ke („Maailm”, 2000; „Vaikelu”, 2006) ja teised. Tunamullu toodeti Hiinas 526 kinofilmi.

Hongkongi filmide arengulugu on tihedalt seotud Hiina kultuuriruumiga. Esimesed lühifilmid valmisid juba aastal 1909. Hongkongis on kõik mujalt pärit. Valdav osa seal elavast seitsmest miljonist on saabunud pagulastena Mandri-Hiinast või ärimeheks kaugelt Inglismaalt. Ometigi peavad nad piirkonda maailma parimaks elupaigaks. Nende pagulaste järeltulijad, kes on teinud Hongkongi filmi läänemaailmas tuntuks, on muutnud endise kroonikoloonia filmikunsti innovaatiliseks keskuseks.

Hongkong, maailma tõenäoliselt kõige filmifännilikum linn, on hakanud viimastel aastatel üha jõulisemalt Hollywoodi trügima. Asiaatlike ulmeõudussugemetega põnevikud (mida ameeriklased kutsuvad üldnimega „Fant-Asia”) paeluvad üha laiemat Ühendriikide kinoauditooriumi. Seda omanäolist produktsiooni iseloomustavad on enamasti traditsiooniline hiina mütoloogia, ebausk ja heroilised legendid surelikest, mõõgavõitlejatest ja kummitustest, võitlusest kõikvõimalike deemonitega jms. Hongkongi filmid on eeskätt seal elanud-töötanud hiinlaste looming – on siis tegemist kaasamõtlemist mitte nõudva ajaviitepahnaga või sügavama sisuga ekraaniteostega.

Tsai Ming-liang ja teised

Aastatel 1901–1937 oli Taiwani filmikunst tugevasti mõjustatud saart tollal valitsenud Jaapanist. Uus hingamine algas pärast 1949. aastat, kui nii mitmedki rahvuslikult meelestatud filmitegijad pidasid targemaks Mandri-Hiinast lahkuda. Kui algus-aastakümnetel vändati Taiwanil peamiselt melodraamasid ja kung fu seikluspõnevikke, siis edaspidi keskenduti rohkem saareriigi elu realistlikule kujutamisele. Taiwani filmi uue laine olulisemateks autorikino loojateks kujunesid Hou Hsiao-hsien (sünd 1947, filmidega „Niiluse tütar”, 1987; „Nukruse linn”, 1989 ja „Nukutantsitaja”, 1993) ja Edward Yang (1947–2007, filmidega „Terrorist”, 1986 ja „Mahjong”, 1996). Edward Yangi tipplavastuseks kujunes tema seitsmes filmiprojekt „Üks ja üks” („Yi yi“, 2000). See linateos jutustab ühe Taiwani perekonna liikmete elusaatusest sünnist kuni surmani. Kesksed teemad on romantika ja loobumine, optimism ja võõrandumine, armukadedus ja pettumus. 1954. aastal Taiwanil sündinud Ang Lee omakorda saavutas rahvusvahelise kuulsuse tragikomöödiatega „Pulmapidu” (1993) ja „Söök, jook, mees, naine” (1994).

Hou Hsiao-hsieni ja Edward Yangi masti kineastide kõrval on järjest enam kõneainet pakkunud neist kümme aastat noorema Tsai Ming-liangi filmilavastused. On koguni arvatud, et kui Hongkongi tippkineast Wong Kar-wai on Aasia Godard, siis Tsai Ming-liangi puhul võiks otsida sarnaseid nüansse eeskätt Antonioni, Fassbinderi ja Truffaut’ loomingust. Režissööri olulisemaid lavastusi („Elagu armastus!”, „Jõgi”, „Auk”) teatakse tänu PÖFFile mõneti ka Eestis.

Hiinlane Tsai Ming-liang on sündinud 27. oktoobril 1957. aastal Malaisias. Pärast draama- ja filmiõpinguid Taipei ülikoolis töötas ta aastaid teatrilavastajana, telerežissöörina ja filmistsenaristina. Tema teine täispikk filmilavastus „Elagu armastus!” („Aiquing wansui”, 1994) võitis Veneetsias Kuldlõvi. „Elagu armastus!” on tragikoomiline pilguheit tänapäeva suurlinnanoorsoole. Peategelane Hsiao-kang teenib elatist urnide ja muu matustega seotud kraami müütamisega. Linaloos on võrdlemisi oluline koht homoseksualismil ja enesetapumõtetel.

Järgnes Berliinis Hõbekaruga tunnustatud draama „Jõgi” („He liu”, 1997). Peategelane Lee Xiao-kang on igavlev noormees, kel kombeks Taipei tänavatel uidates aega parajaks teha. Nooruki tähelend algab ja lõpeb samavõrd ootamatult. Kunagine kooliõde palkab ta filmivõtetele mängima jões ujuvat laipa. Pärast seda algavad Xiao-kangil kaelavalud. Reostunud Tamsui jõest saadud haigus sunnib teda ekslema mööda arste ja ravitsejaid, kusjuures ära proovitakse kõik võimalikud meetodid (läänelik meditsiin, kiropraktika, nõelravi, posijad ja soolapuhujad, ravimtaimed). Filmi õhustik oma pooleldi juhuslikult järgnevate kaadritega meenutab kõige rohkem ehk prantsuse uue laine filme 1960. aastaist.

2007. aastal jõudis Eesti DVD-levisse Tsai Ming-liangi sürrealistlik armastusfilm „Isemeelne pilv” („Tian bian yi duo yun”/„Un nuage au bord du ciel”, 2005). Režissööri varasemate vähese dialoogiga filmidega võrreldes on Berliinis kolme auhinnaga pärjatud „Isemeelne pilv” märksa elavaloomulisem. On situatsioonikoomikat, laulu ja tantsu ning ka sugutegemine käib üpris intensiivselt.

Kõigi Tsai Ming-liangi filmide keskmes on sama inimene, ühtlasi sama näitleja: Lee Kang-sheng. Draamas „Mis teil seal kell on?” („Ni neibian jidian”, 2001) võis veidrat päevavarast näha luuserist tänavakaubitsejana, kes saab kord kohatud kaunitarilt, kellel seisab ees reis Prantsusmaale, kingiks käekella. Varasema linaloo mõttelises järjes „Isemeelne pilv” tegutseb sama tüüp juba märksa tasuvamas ametis ehk pornofilminduses. Juhuslikult kohtab ta Prantsusmaalt naasnud naist. Tsai Ming-liangi leivanumbriks olevat üksikute inimeste üksioleku tõetruu kujutamine. Nii ka seekord. Omaette olles onaneeritakse, tehakse peegli ees näovigureid, proovitakse vastassoo rõivaid selga, vallatletakse mahlase arbuusi ehk meloniga. Tüüpilisel „festivalifilmil” on meeldejääv puänt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht