Tammsaare polnud dekadentlik äbarik

Aarne Ruben

Tammsaarest ja filmikunstist kirjaniku sünni- ja surma-aastapäeva vahel. Vanapagan (Elmar Salulaht) ja Peetrus (Jüri Järvet) Jüri Müüri ja Grigori Kromanovi „Põrgupõhja uues Vanapaganas”. kaader filmist

Ennevanasti kasvasid inimesed tugeva maatoidu peal ja paljud neist olid terved nagu purikad. Nad olid harjunud maast madalast tööd vihtuma ja heinakaarel või künnisiilul ei olnud neile võrdset tänapäevaste inimestega. Eestlaste geneetilist tugevust tõestab seegi asjaolu, et traditsiooniline viina ja õlle segamini joomine näiteks kusagil Võtikvere risttee kõrtsis A.D. 1768 ei toonud eesti peremeestele erilisi komplikatsioone: keegi polnud kuulnud idiootide toonasest üleproduktsioonist eesti rahvuskehandis. See viin kadus meie geenide tugevusse. Huumor ja kõigist halbadest asjadest üleolemine laskis esimesel Eesti pagulaspõlvkonnal suhtuda kõigesse kui kergelt mööduvasse: neil, kui ei oldud just Jaan Oks, oli nali igal sammul. „Suits!” saadab Vilde Berliinist Suitsule telegrammi. „Kas olete seal ja kui olete, millega te tegelete? Vilde.” Gustavi vastus: „Seisan Kopenhaageni peapostkontoris ja saadan teile telegrammi. Üksikasjad hiljem.” Vaat sellised naljad olid. Naer on alati olnud olulisim tegur kartmatuse loomiseks, milleta pole võimalik maailma realistlikult hõlvata.

Sellepärast ärgem tehkem ka Tammsaarest mingit dekadentlikku äbarikku. Kes oli Tammsaare ja mis teda iseloomustas? Alati surus ta töömeeste karedaid käsi, alati, kui mahti sai, oli ta töömeeste, lihtsate inimeste, kas või vabrikutööliste keskel. Ja ikka lai rahvalähedane huumor varuks: tõeline rahvamees, keda ootaks pidulauda iga vallavanem, maa-arst või -politseinik. Ja selline on ka tõsine eesti kirjanik: kus on pleebs, seal on ka tema – küsitlegu ta või lahtilastavaid Kreenholmi töölisi, keda nüüd Soome kapitalistid pügavad. Osalegu või maapeol kohaliku rusikakangelase Kämbla-Kosta seltsis! Eestlus avaldub lihtsa inimese hinge lihtsate struktuuride kaudu, see on alati nii olnud.

Hiljuti möödus eesti kirjanduse suurmeistri Tammsaare sünnist 130 aastat ja varsti möödub tema surmast 68 aastat. Nüüd, nende tähtpäevade vahel, on aeg lahti mõtestada Tammsaare panus filmikunsti. Suurim teetähis selles vallas on ilmselt Mikk Mikiveri 1975. aasta film „Indrek” Harri Kõrvitsaga peaosas. Siinkirjutaja elu on kulgenud nõnda, et olen korduvalt pidanud kohtuma inimestega, kes ei tea Eestist midagi ja kes seetõttu halvustavad meie kultuuri. Eks mäletavad ju nii mõnedki küsimusi: „Kas Eestis on elektriliine?” – „Kas Internet on juba jõudnud ka Eestisse?” – „Kas Arvo Pärti tuntakse siis tõesti ka Eestis?” Või ka sellised: „Öelge palun, kas Eestis on pooled koerad hulkuvad?”

Peab olema väga palju fantaasiat, et nendele küsimustele vastata. Selliste tähendustiinete filmide nagu „Indrek”, selliste problemaatiliste institutsioonide nagu Mauruse kool puhul aga võib tähendusvälju jäädagi seletama neile, kes midagi mõista ei taha. „Eesti poiss peab õppima nagu hull!” Miks just eesti poiss? „Emakeel on sinu suurima õrnuse, suurima armastuse keel…” Kas suurt armastust ei saaks siis teises keeles väljendada?

Või siis võib „Indreku” võhivõõras vaataja sinisilmselt küsida: miks kõik surevad, kes meid armastavad? Oli Puškin, oli Tolstoi, aga nüüd? Ka professor Köler on Peterburis surnud… Või võtame pan Wojtinsky probleemi: loo jutustamise ajaks on ta jõudnud maale (Eestisse), kus polevat ei keelt ei kultuuri, ehkki ta oli kunagi olnud parim masurkatantsija kogu Piiteris ning oli ise oma silmaga näinud, kuidas Strauss tuli viiuliga! Ja nüüd siis tulla keeletühjale maale, Dorpati linna, härra Mauruse kooli, kus „pole õigust ega ilusaid rõivid”.

Mingi keel on ju igal pool, kas või viipekeel, ja kui see briti professor, kes minult küsis, kas Eestis leidub inimest, kes on Arvo Pärdist kuulnud, võib tema rahustuseks naljaviluks vastata: jah, oleme küll puude otsas, aga mingit häält me siiski teeme ja mingi keel on ka meil!

Tammsaare sulest said nõukogude ajal filmiaineks millegipärast just need lood, kus juttu millestki kaasaegsest. Siis oli kõige kaasaegsem aatomisõja oht. Filmis „Indrek” loeb koolijuhi parem käsi herr Ollino mingi teksti: „Kas võib keegi kellelegi kallale tulla, kui see toob kaasa selle poripiisa hukkumise, mida nimetame emakeseks Maaks?” Probleem köidab joomaseltskonda ja õpetaja Slopašev hoiab raua kuuma: „Kui inimene võib maakera õhku lasta, kuhu jääb siis lunastus?” „Aga,” vabandab matemaatik Molotov ja pärib Indrekult, „kas on loogiline, et maakera puruks kui maksimum? Meie oleme purjus kui sead Chicago tapatallis, sest surm paneb seagi purju – teie olete ainuke kaine, ütelge, kas on loogiline?” Ja kuigi härra Molotov on Indrekule kasvatanud matemaatilise peaaju, ei tea Indrek selle kohta küll midagi ütelda.

Meie aga küsime: kust võttis 1940. aasta märtsis surnud Tammsaare selle, et kunagi leidub maakeral nii palju relvavarusid, et neist piisab Maa orbiidilt väljalöömiseks? Kust tuleb see geniaalne prohvetlus? Muide, samu jooni rõhutatakse ka Jaan Toominga „Põrgupõhja uue Vanapagana” (1977) filmiversiooni lõpus: „Taevas tahab teada, kas inimene on üldse niimoodi loodud, et ta võiks õndsaks saada? Ja kui ta ei ole, mis õigusega saadetakse siis pärast surma põrgu? Kui inimene ehk tõepoolest on niimoodi loodud, et ta ei või õndsaks saada, kui inimese loomine on äpardunud, siis tuleb ta tagasi võtta. See tähendab seda, et inimsugu, nii nagu ta on, lastakse hävineda ja saadetakse sinna tagasi, kust ta tulnud on.” See on väga jõulise filmikeelega lavastus, millest siiani meelde jäänud vana Antsu maja eemale viskav Lembit Eelmäe kehastatud Põrgupõhja Jürka ning fraasid nagu „noor Ants pani Maia tuksu”.

Aga taas on Toominga lavastuski esile tõstnud üleüldise kataklüsmi teema: inimene tuleb tagasi võtta. Ja paradoks ongi selles, et inimene võidakse tõesti igal hetkel tagasi võtta, piisab vaid kirjaoskamatust soldatist tuumarakettide juhtimiskeskuses ja ongi krõška. Küsimus on vaid selles, kust võttis Tammsaare selle prohvetlikkuse, ja seda ajal, mil kogu Hispaaniale loobitud pommide hulk võrduks ühe tänapäevase Tridenti raketi plahvatusjõuga? Kas ideed olid juba õhus ja Tammsaare pani need kirja?

1970. aastate „Põrgupõhja uue Vanapagana” film sündis ajal, kui Evald Hermaküla, Jaan Toominga, Ülo Vilimaa ja Mati Undi juhtimisel kujunes Vanemuisest eksperimentaalsete teatriuuenduste keskus. Ka filmis on palju elemente, mida oli varem alati teisiti tehtud. Tegevus toimub pimedal laval, mille üle kumab planeetidest ja tähekogudest moodustunud ussikeele-märk. Kuna seitsmekümnendad oli aeg, mil räägiti palju põhjarahvaste ühisest ürgsest enesetunnetusest, siis algab film laulukesega: „Eit oli eessa ikke-essa, taat oli taga rakke-essa, eide küüned künnivada, taadi varbad vabisesid. Suurta tööda tehta-essa, vaeste laste vaevadessa, mäed nemad kündsid männikussa…” Tegelaste suhtlusdistants on nii väike, et nad räägivad üksteisele suu sisse või krae vahele. Asja teevad veelgi keerulisemaks süntesaatorimuusika ja kõikvõimalikud kajaefektid, juba surnud inimesed (põrgueit Lisete) löövad kaasa saturnilistes mängudes ja tantsudes. Tammsaare hakkab kergelt ära kaduma, kuid Tooming ei asenda teda ka mitte halvasti.

1977. aasta „Vanapagan” ei ole 1964. aasta Vanapagana (Jüri Müüri ja Grigori Kromanovi oma) kordus ega edasiarendus. Müüri ja Kromanovi filmis tegi nimiosas oma suurrolli juba eakas näitleja Elmar Salulaht. Noore Antsuga, kes aga Maia tuksu pani, juhtus selline stseen, mis huvitas toonast tsensuuri. Juula poeg pidi noore Antsu tapma, selle eest, et too oli Maia tuksu pannud. Kaua valvas ta, kuni „Ants ja see teine end alasti võtsid ja ujuma läksid”. Ta pidi mõlema kahega ühekorraga lõpetama. Alastistseenide hulka käskisid võimud aga tolleaegses teatris võimalikult minimeerida.

Üldse võib lõppkokkuvõttes öelda, et Tammsaare romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan” on põhjamaine lugu sellest, kuidas inimesed ilma omasuguste seltskonnata toime ei tule: Eesti karm kliima ja loodus eeldavad tõsist koostööd ja üksteisemõistmist. Laenata üksteisele soola ja seemnevilja, aidata maaparanduslaenuga – see kõik pidi taas ühte tükki panema tuhandeid aastaid vana killunenud kultuuripeegli.

Ja kolmanda filmina, suurte kirgede Tammsaaret, näitas Leida Laius oma „Kõrboja peremehes” (1980). Oma elu esimese suure rolli tegid nad seal mõlemad, nii Kaie Mihkelson õrna naise, kõrgesti koolitet preilina, kes on kõigega nõus, põlastades ainuüksi reetmist; kui ka Lembit Peterson Villuna, kelle tragöödia on selles, et ta justkui on ja ei ole Kõrboja peremees. Eesti esimene tõeline kurva kuju rüütel – selline on Petersoni kehastatud Katku Villu helesinisel ekraanil. Aeg-ajalt üle ekraani jalutanud hiigelsuur koer hoidis üleval filmi koomilist liini, teda hüüti ka Kõrboja Moosiks. Väga vaimukas on hüüda moosiks just nimelt koera! See film ei ole interjööride poolest ka nii tume kui näiteks „Indrek”.

Kõik, kes episoodidesse ilmuvad, on purustatud hinged. Isegi Kõrboja sulane, viimane, kes oleks võinud südamega osa saada selle neetud maamulla pühadusest, heidab end silmusesse, kui sureb ta kalleim vara. Katku vanaperenaine sureb samamoodi, keegi ei tea, miks, ta endagi silm ei seleta seda, ei seletanud juba siis, kui esimesed mõtted surmast tulid. Maadligi, vettligi oli see maailm, mida klassik kujutas, aga ta põimis sellesse lootusekiire: iga ühesilmalise mehe kõrval on keegi naine, kes ta taas tantsupõrandale viib ja talle lubab, et kukkumist enam ei tule, kui aga teiste jalgu ometi risuks ees ei ole.

Selle teema juurde tuleks kindlasti mainida ka Ain Prosa telelavastust „Ma armastasin sakslast” (ETV Teleteater, 1998). Peakangelannat Erikat mängib seal Marika Barabanštšikova ja peakangelast Oskarit Kaido Veermäe. Oskari osatäitmisest on jäänud mulje, et väliselt hõõguva pealispinna all oli seal jäiselt ükskõikne ja rahulik inimene, kes läks juba isegi tundetust maailmast läbi sellest õieti osa võtmata, vilistades lõpuks isegi selle peale, et leiba ei ole. Ajaloohuvilisel vaatajal on seal siiski üsna palju üllatusi, näiteks võib osutuda ootamatuks, et vana parun elab viimases lobudikus või et pangas kuulatakse töö ajal raadiot. Tegelaste vahel on suured sõnad: „mõelda ja armastada”, „mind tagasi võtta”. Sõnade suurusest ei saa aru need, kelle majanduslik seis võimaldab vabalt armastada, ei Erika ega Oskar aga ei suuda seda kindlasti. „Kes tülitab oma armastusega viletsalt riietatud daami, kes läheb, kulunud kohver käes?” Erika meelest ei teinud seda keegi.

Eesti ajale kui kuldajale viitas „Elu ja armastuse” järgi tehtud telelavastus „Rudolf ja Irma” (1985), mille autoriks Gunnar Kilgas. Selles nägid nõukogudeaegsed Kulturträger’id ühe autoritaarse väikeriigi poliitilise pankroti eelaimdust. Kummaline küll, et selline asi keset stagnatsiooniolustikku välja hüppas, sest too maailm, mida see kujutab, oli ju jäädavalt kadunud. Ta ilmus, kui kasutada Rudolf Ikka sõnu „kahekümnekraadisesse külma”, kus ainsaks pidulikuks elemendiks „rohelised loorberid, millega pruudile ja peiule tuult lehvitatakse”.

Üks toredamaid osi selles on Viire Valdma kehastatud Lonni, kes õpetab õiget armastust ja kellel oleks see ka ise, kui „see ussikeel ei oleks vahele tulnud”. Võib-olla kaitses ilusat eestiaja-hõngulist lavastust kurjade tsensorite eest asjaolu, et lugu on sotsiaalne: ühest vaesest popsineiust, kes kõigi eelduste kohaselt peaks maal püsima ja Kalmu Eedile mehele minema, aga kes satub hoopis linna kuldsuust naistemehe küüsi. Naistemehe Rudolfi suurejooneline logorröa peaks olema õpetuseks tolleaegsetele ja ka tulevastele kuldsuudele, kuidas tühja jutu keerutamisega nii kaugele minna, et jutulõng ei katkeks ja samas on kõik surnuks räägitud. Rudolfi vihje, et nii teevad ka väikesed ja suured riigid, on, kui hakata mõtlema, romaani kirjutamise aegset konteksti arvestades üliväga tähendusrikas.

Mida Tammsaare lavastused kõige enam näitasid, oli kirjaniku dialoogioskuse esiletoomine. Tundub, et dialoogimeistri mõte töötas nii, et dialoogis anti ühele tüübile lobasuu ja peamiste mõtete väljendaja roll, teisele jäi vaikimine. Vaikija oli seal sellepärast, et vaikus arendas samuti pinget. Ramilda arvates hukutab Indrek teda vaikimisega, samas kui Rudolf pääseb vaid vintseldes Irma ilu mõjude eest, pääseb eelkõige selle viimse händikäpi pärast, mille Irma talle annab: Irma nimelt räägib vaid seda juttu, mida on vaja, vastab vaid hädavajalikele küsimustele.

Nüüd on plaanitsetud luua „Tõe ja õiguse” kõikidest osadest umbes kolmekümneosaline teleseriaal. Vaevalt suudaks selline asi olemasolevale midagi lisada. Meil on ka teisi teoseid, millest filmilugu luua. „Ümera jõel” ja „Andrese elukäik” ootavad filmiks saamist, Masingu „Rapanui vabastamist” ei tohiks päris kõrvale lükata.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming