Tartu ja Tallinna boheemkond ning lotovõitjad

Olev Remsu

Valitud palu dokumentaalfilmide sarjast „Eesti lood”.

„Ars longa”, režissöör, operaator ja helikujundaja Margit Lillak, toimetaja Liina Triškina, helimees Seppo Vanhatalo, produtsent Pille Rünk, Allfilm, 2008, 28 min. ETV eetris 3. XII 2008.

Isekust tabades

„Ars longa” kavatsus on hea, kuid seda ei ole realiseeritud sajaprotsendiliselt. Minu meelest on see film isekusest, ja see on hästi tabatud. Teatavasti ei muutu keegi vee ja leiva eest rügades isekaks. Selle filmi portreteeritav kuulutab aga avalikult oma tööpõlgust. Kunstnik Sandra Jõgeva ei ela küll jalgupidi võis, kuid ta on nõnda kindlal järjel, et lubab endale orjapidamist, alasti meesterahvast, kes käib tema  ateljeed kasimas. Mis sest, et orjapidamine on tsiviliseeritud riikides juba mitu sajandit keelatud, sellest hoolimata teeb Jõgeva ori oma tööd suure innuga. Jõgeva näib elavat heaoluühiskonna mudeli järgi: inimene õpib kuni neljakümnenda eluaastani ja läheb siis pensionile.

Jõgeva ülalpidamisraha tuleb siiski meie ühiskonnale iseloomulikult kunstnikest vanemate taskust ja Jõgeval on selle pärast piinlik. Kõlama jääb Jõgeva väljakutsuv kõrvakiil  ühiskonnale: „Ma arvan, et kõik inimesed on sadistid, masohhistid, ekshibitsionistid ja vuajeristid üheaegselt. Lihtsalt bilanss on erinev.”

See on juba maksimalism ja originaalitsemine non plus ultra. Veel üks nõks aitab filmis isekust tabada: autor on kohati initsiatiivi käest andnud, loovutanud selle portreteeritavale, jätnud endale passiivse rolli, jooksnud Jõgeva käskluste sabas. Ilmselt oleks selline tõdemus kõigi  teiste filmide puhul etteheide, ent nüüdsel juhul, olgu see kogemata kombel sündinud või tehtud meelega, aitab see jäädvustada isekust. Portreteeritava ego on nii võimas, et võtab koguni filmitegemise üle! Jõgevale etteheiteid ei ole, kunstnik peabki olema originaalne, teame, et õige boheemluskooslus, mille alged on ju Tallinnas EKA ja kunstnike kogukonna ümber kenasti olemas, tekitabki mürgeldamist ja ekstravagantsust.

Kuidagi peab ju ometi silma paistma, teistest erinema. Jõgeva on oma nii-öelda niši leidnud. Rünnakud kiriku vastugi on iseloomulikud. Klassikaline kirik on ju konservatiivsuse kants või vähemalt sümbol, seega on loogiline, et alternatiivsete tegevuskunstnike teosed (või peaks kirjutama „tegelused”?) on sihitud selle kantsi vastu. Filmis on rohkem inimest, vähem tema tehtud kunsti, kuid eks moodsa kunsti puhul  ongi piir elu ja teose vahel segi paisatud. Kui eesmärgiks on olla ühiskonna tähelepanu keskmes, siis polegi ju tähtsust, mis viisil sinna kippuda – kas oma kunsti või eluga. „Ars longa” autoritel on vedanud selle poolest, et kunstnikust vanemad on oma tütart filminud tema varajasest lapsepõlvest pihta, nüüd on filmis neid kroonikakaadreid kasutatud. Ometi pole need lõigud eriti sujuvalt ja mõtestatult tervikusse kaasatud.

Film vajanuks mingit läbivat kontseptsiooniniiti või vähemalt juhtmotiivi, mis läbi teose jookseks ja materjali tihedamaks tervikuks koondaks. Praegu on episoodid reastatud (vist) kronoloogilises (nagu need elus juhtusid) järjekorras ning see loob nende vahel punktiirse hõreduse. Mõned asjad jäävad arusaamatuks, need vajanuksid selgemat esiletoomist. Mis nimekiri see ikka on, mille Jõgeva nagu laseb endale  rinnale tätoveerida? Kas tõesti see …? Või tuleb selle peale ainult minu rikutud fantaasia? Ühes episoodis Sandra siiski töötab, rahmeldab ja küürutab selga, teeb tüütut aiatööd. Kas maksab võlga isale? Selle puhul oodanuks sõnalist selgitust. Üldse olnuks tarvis suuremat selgust, näiteks nende inimeste nimesid, keda me ekraanil näeme. Mina tunnen Jaan Klõšeikot, Leo Lapinit ja Raul Meelt, kuid ma ei ole kindel, et neid teavad kõik televaatajad. Ja mõned inimesed  filmis jäävad mullegi tundmatuks. Kes nad on ja kuidas nad on seotud portreteeritavaga? Niisiis, teema on käinud mõneti üle jõu. Ometi jätab tehtu sümpaatse mulje. Püütud on tabada maailma, mille väärtushierarhias on klantsajakirja esikaanele sattumine eespool Nobeli preemiast. Tütrest on loodud mõjus portree, meeldiv mulje jääb tema vanematest Malle Leisist ja Villu Jõgevast. Tükk tänast Eestit on ausalt ekraanil.

Olgu selle filmi puhul välja öeldud seegi, et Eesti lugude folkloorne püsilogo (püsipreambula) filmi ees on sedavõrd pikk ja sisukas, et täidab juba proloogi rolli ning järelikult annab lubadusi või teeb vihjeid filmi sisu kohta. Selle filmiga haakub logo täiesti: logo-proloog kuulutab ette, et juttu tuleb noorusrumalusest. Ometi ei tohi sellist haakumist olla! Teiste filmide puhul haakumist pole, ja vaataja tunneb end petetuna.

*

„Jackpot”, idee Toomas Kirss, autor Kätlin Kontor, režissöör Eva Katariina Taimre, operaator Anna Stepanova, teksti loeb Marko Piirsoo, MTÜ Meediapartner, 2008, 27 min, ETV eetris 29. X 2008.

Reklaamimaik

„Jackpot’is” domineerib diktoritekst, millest eelmises filmis jäi hoopis vajaka. Kohati on visuaalne materjal lihtsalt diktoriteksti täiteks, sest kuidas sa ikka filmi teed, kui pilti ei  ole? Nii et diktoritekstile on mul siinkohal ka kõrgendatud nõudmised ja mina paneksin sellele vanas viiepallisüsteemis hindeks kas kolm pluss või neli miinus. Pisut liiga emotsionaalne, liiga hinnanguline, seda nii hääletämbris ja rõhutatuses kui ka sisus. See meenutab nõukogudeaegseid ja tänapäeva Vene halvemaid kroonudokke, kus diktoritekst määrab vaatajale kohustusliku suhtumise. Või vähemalt selle suhtumise, mida autorid peavad kohustuslikuks.

Ühekülgsus ja kallutatus, ütleme siis kroonulikkus väljendub ka selles, et kommentaatori roll on antud Eesti Loto nõunikule Evi Kitsele, kes ei saa ju sugugi olla sõltumatu kõrvaltanalüüsija. Sõnaga, lõhnab reklaami järele, mida kultuurkapitali ja EFSi finantseeritud teoses ei tohiks kuidagi olla. Autor polegi endale võtnud sügavamat sihti kui informeerimine ja piletite ostmisele õhutamine. Muu materjali puudumisel on  ohtralt kasutatud ajalehtede väljalõikeid lototeemaliste sõnumite ja artiklitega. See asjaolu suurendab omakorda verbaalsuse mahtu selles audiovisuaalses teosest. Ja näidatavad lehelood propageerivad kõik lotopiletite ostmist: juhus võib naeratada neile, kes aastast aastasse pidevalt mängivad, kui ka neile, kes esimest korda pileti muretsevad.

Ja pileti muretsemise viisid ehk lotoputkad ja Internet on kutsuvalt esitatud. Isegi võitjad mängivad  edasi! No siis on küll tublid ja kasulikud inimesed Eesti Lotole. Saame teada, et isegi kasiinos võib võita! Ka lavastamist pole põlatud. Või peaks seda nimetama tegelikkuse taastamiseks? Film venib, eriti võitjate jutt on liiga pikk, poole tunni kohta on materjali ikka kasinalt. Päris komistuseks on viiesajaliste patakatega animatsioonvõtted, mis mõjuvad trafaretsete ja labastena, need oleks pidanud välja toimetama. Ka nn juhuintervjuud tänaval, kus usutletavad ütlevad seda, mida on vaja öelda, näitavad, et rutiinist pole suudetud kõrgemale tõusta.

Reklaami asemel võinuks paluda rääkima mõne tõenäosusteooria spetsialisti, kes lihtsate arvudega võinuks seletada, kui suur on võidu tõenäosus ja kui palju iga pileti ning mängu pealt teenivad loto organiseerijad. Mõjus on paralleelmontaaž, mille abil esitatakse  mõlemad lotovõitjad, kes ei kartnud avalikustamist. Üldse on filmi tugevamaks küljeks montaaž, kaameratöö on kuidagi liiga ükskõikselt, liiga sõnumitult ilus, helitaust ülearu magus. Muide, portreteeritav lihttöömees Rudolf on haruldaselt ilmeka sõnavaraga, puistab lausa kahe käe varrukast kujundlikke väljendusi. Tema näitamine suurel teleekraanil kahtlemata propageerib meie emakeele rikkusi.

Mulle meeldis filmi pürgimus tõmmata saladuskate lotovõitjatelt. Tõesti, mida siin ikka varjata on? Ja selgubki, et kadetsemise ja võimaliku rahanurumise asemel tulid neile, kes ei kartnud oma lotovedamist avalikustada, hoopis siirad õnnitlused. Oo, Eesti, mitte kõik ei ole siin sandisti!

*

„Professionaalne amatöör”, idee ja režii Indrek Kangro, kaamera Erik Norkroos ja Indrek Kangro, heli Jüri Sooäär ja Kullar  Viimne, montaaž Erik Norkroos ja Indrek Kangro, Orbital Vox Studio ja Rühm Pluss Null stuudio, 28 min, ETV eetris 19. XI 2008.

Tartu patriotism

Hollywoodis on kasumikindel žanr, mida vanasti nimetati filmiks filmist ja kinost, nüüd on hakatud kutsuma filmiks šõubisnisest. Räägitakse, et see žanr puhkeb eriti õide kriisiaegadel, viimati lahvatanud ennesõjaaegse suure depressiooni kestes. Eks nüüd saab seda  väidet kontrollida. Mulle ei tule meelde ühtki eesti mängufilmi selles žanris, dokumentalistikas on see teoseliik meil aga kenasti olemas: oleme teinud portreefilme meie suurtest režissööridest. Indrek Kangro on jätkanud seda rada, ent tema portreteeritav pole kuulsus, vaid läbilõike filmiinimene Jaan-Jürgen Klaus, pigem amatöör kui professionaal, kes on enda kohuseks võtnud Tartu boheemlaselu jäädvustamise.

Portreteeritav tutvustab ennast ja oma tööd ise. Näeme filmitegemist luuletajast Hannes Varblasest, teda on Klaus portreteerinud kodu näidates. Kangro on jälle Klaust portreteerinud, näidates teda kui Varblase-filmi tegijat. Niisiis, topeltvõte: Klaus filmib Varblast amatöörkaameraga ja „Professionaalse amatööri” operaator Kangro ülesandel (ilmselt profikaameraga) nii Klausi kui Varblast. Teame, et ainuüksi fikseerimine ei tee  teost. Kunst on see asi pluss midagi muud. Meie näeme ainult seda asja, „Professionaalne amatöör” ei anna oma suhtumist, ei ülenda ülesvõetut kunstiks, autoripanus on loid. Ka Klausi muud tegemised, keeleajakirja küljendamine jm, väärib lugupidamist, kuid film on liiga neutraalne ja aeglane. Amatöör Klaus loetleb professionaalile Katrin Laurile üles oma mitukümmend filmi, siin oleks võinud ometi peidus olla mingi autori riugas,  ent kahjuks ei ole. Katrin Laurigi kiidusõnad on tagamõtteta, üksüheselt mõeldud. Alles stsenaariumivõistluse väljakuulutamise ja Varblase-filmi nn presentatsiooni näitamisel tekib kurb iroonianoot, kuid seda mitte „Professionaalse amatööri” autori tahtel, vaid portreteeritava enda algatusel – ning see on jällegi üksnes fikseeritud.

Ometi on tööl väärtust ilmselt tuleviku jaoks, Tartu boheemluse raudvara on kenasti  jäädvustatud, lisaks Varblasele veel Grigori Lotman ja stuudio Tartu-film, vilksatab Priidu Beiergi oma viimase luulekoguga. Ka leiab vaataja filmist kasulikke olmeteadmisi, kuuleme, milline vedelik on kõige kahjulikum elektroonikale. Paraku jääb lahtiseks, kas õigem on Varblase versioon, et see on liköör, või Klausi väide, et see on kokakoola. Filmil on siiski oma rahavastane positiivne sõnum.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming